2
fotot
Alustas filmi­jumestajana Ameerikas sirgunud laoslanna Mattie Do sai esimesed võtteplatsikogemused Rooma rahvusliku filmikooli tudengifilmide jumestajana, kui vajas raha uute balletisusside jaoks. Balletti õppinud ja USAs laste tantsukooli pidanud Mattie kolis koos abikaasa Christopheriga Laosesse 2010. aastal. Mees läks Lao Art Mediasse stsenaristiks ja soovitas Mattiel lavastajana kätt proovida. Praegu on naisel käsil kolmas film. (Tiina Kõrtsini)

«Eestlased kurdavad, et Eesti on nii väike ja filme tehakse vähe, miks neid ometi rohkem ei valmi! Aga Laoses on nii, et issand jumal, keegi teeb sel aastal filmi – kui lahe!» naerab Laose-Eesti-Prantsuse koostööfilmi «Kallis õeke» lavastaja Mattie Do. Kagu-Aasias Laoses on pärast 1975. aastal lõppenud kodusõda õigupoolest sündinud vaid 13 täispikka mängufilmi.

«Juba üks film on suur sündmus ja viimase aastaga on neid vändatud koguni kaks. Rahvas on tohutult elevil: oo, Laosel läheb filmimaailmas juba nii hästi!» muigab eestlastega koostöös valminud õudusdraama esilinastuseks Tallinna sõitnud Mattie Do irooniliselt.

Laose esimene naisrežissöör ja õudusfilmide lavastaja Mattie räägib, et 1953.–1975. aasta kodusõja ajal ja varem, kui Laos oli Prantsuse koloniaalvaldus ja põgusat aega kuningriik, tehti küll mustvalgeid linateoseid ja propagandafilme.

«Kuid pärast režiimivahetust, kui kommunistlik partei võimule tuli, suri igasugune kultuuri- ja kunstielu välja. See kestis 1960ndate lõpust 1990. aastateni,» märgib Ameerikas Laose sõjapõgenike peres üles kasvanud režissöör.

Tambet Tuisk oli ainus pärisnäitleja

Eestil, kelle osalusel valmis mullu üheksa täispikka mängufilmi, läheb Mattie meelest nappi rahvaarvu arvestamatagi suurepäraselt. Seda enam, et siin saab vaevata professionaalse võttegrupi kokku panna ja tehnika on käepärast.

«Meil pole elukutselisi operaatoreid, heli- või valgustehnikuid. On paar produktsioonifirmat, aga neil pole pidevat tööd pakkuda, kui vändatakse üks film aastas ja reklaamiturg sisuliselt puudub. Laose elanikud räägivad soravalt tai keelt ja meil näidatakse Tai jaoks mõeldud reklaame – kõik saavad nagunii aru. Ka oma sarju meil ei toodeta. Vaatame mujal, enamasti Tais tehtud seriaale,» kirjeldab Mattie kodumaist olukorda.

Kui oma esimese, 2012. aasta filmi «Chanthaly» võttis ta üles koos stsenaristist kaasa Christopheri ja nende kolme sõbraga, siis «Kalli õekese» jaoks avanes võimalus Cannes’i filmilaboris kaastootjaid otsida. Seal tutvuski Mattie kolm aastat tagasi Eesti Oree Filmsi produtsentide Sten Saluveeri ja Helen Lõhmusega, kes pakkusid meespeaosatäitjana välja Tambet Tuisu.

«Ta on ju väga kuum!» lagistab režissöör, kes teadis juba fotode põhjal, et soovib filmi sellise välimusega näitlejat. Õigupoolest on Tambet filmis ainus ehtne näitleja. «Laoses polegi profinäitlejaid. Ei ole teatrikooli, pole nüüdisaegset teatritki,» avaldab Mattie.

Kaks osatäitjat leidis ta trupist, kes esitab ajaloolis-müütilisi vaatemänge. Peaosades on aga poplaulja ja modell Vilouna Phetmany, kes kehastab pimedaks jäävat ja ilmutusi nägevat jõukat Anat, ning ettekandja ja massöörina töötanud Amphaiphun Phommapanya vaese maatüdruku Noki osas, kes kolib linna haige nõo Ana eest hoolitsema. Tambet on Ana abikaasa, kahtlase taustaga eesti ärimees Jakob.

«Küsitlesin Tambetit risti ja põiki: kas ta suudab teha koostööd mittenäitlejatega ja kas ta on valmis tee-kõike-ise-stiilis võteteks?» meenutab Mattie, keda üllatas näitleja paindlikkus.

Eestlastest sõitis 2015. aasta kevadel Laosesse võtetele ka operaator Mart Ratassepp, helirežissöör Tanel Tänna ning produtsent Helen Lõhmus, kes täitis ühtlasi kunstniku ja kostümeerija ametit. Nii nagu juuksestilisti ja meigikunstniku paberitega Mattie tegi lavastamise kõrval jumestust. «Kui meeskond on nii väike, et võtteplatsil on tosin inimest, siis peame kõik rööprähklema,» ütleb Mattie.

«Eestlased on harjunud, et platsil on ohtralt abijõudu ja neil on väga kindel roll. Laoses assistente pole. Kui näed, et midagi on vaja liigutada, siis lähed ja liigutad, muidu asi lihtsalt ei edene.»

Omaette seiklus oli Tai produktsioonifirmalt kaamera ja valgustehnika üürimine. Laose pealinna Vientiane’i lahutab Taist Mekongi jõgi, naabermaa kallas paistab palja silmaga.

«Lasime kogu tehnika tuua niinimetatud sillale – riigipiirile. Aga piirivalvurid võivad omavoliliselt tollimaksu kehtestada. Nähes, et see, mida tahame üle piiri tuua, on kallis, tahtsid nad meilt nii-öelda tagatiseks 100 000 dollarit!» jutustab Mattie.

Tsensor käskis suitsud uduseks muuta

Hädas tuli appi tema tööandja, filmitootja Lao Art Media president Anousone Sirisackda.

«Ta jättis meid silla juurde ootama, käis autoga üle piiri, tuli tagasi ja ütles: istuge ruttu autosse, sõidame! Võtsin oma mehe, Mardi ja Taneli kaasa. Sõitsime, gaas põhjas, jõe äärde ja seal ootas meid mees, kellel oli kogu vajaminev varustus väikese kalastuspaadiga kaasas. Ta oli pilgeni tehnikat täis puidust kanuuga üle jõe aerutanud!» räägib Mattie.

Produtsent Helen selgitab, et Anousone pääses oma lubadega lihtsamini üle piiri, pidi Tai poolel autosse laadima ja salaja üle piiri tooma. «Kõige kallimad asjad ehk kaamera kere ja osa optikast oli ta suutnud autosse peita, ka ülejäänud kraam oli kõigi rahustuseks ühes tükis ega olnud paadis läbi vettinud.» Saaga kestis kokku üle nelja tunni.

Laoses filmi tehes tuleb rinda pista tsensuurigagi. Mattie ütleb uhkelt, et Tambet Tuisu ja Vilouna Phetmany suudlusstseen on esimene Laose filmiajaloos. Tsensorid on muutunud leebemaks. Näiteks ei pea enam ähmastama alkoholi joomist. «Sigaretid oli siiski vaja Laoses näidatava filmiversiooni jaoks uduseks muuta,» mainib Mattie.

Peamiselt poliitilist kriitikat tõrjuv tsensuur pole takistanud tal tegemast filmi, mis näitab teravalt ühiskondlikku kihistumist – nii maa- ja linnainimeste, vaeste ja rikaste kui ka kohalike ja Laoses puhkavate või elavate lääne inimeste vahel.

«Viisin Tambeti Laoses baaridesse, kus ta sai jälgida, kui häbematult võivad valged mehed minu maal käituda. Nad suhtuvad tihti üleolevalt ja lehvitavad rahaga: mina olen boss, võin teha, mida tahan! Tambeti tegelaskuju käitub filmis just nii. Ja veedab sõpradega aega baarides, kus on palju prostitutsiooni – osa tüdrukuid pakub ennast välismaa meestele, sest see tundub olevat lihtne viis, kuidas saada raha, kinke, heal juhul teise riigi pass,» räägib Mattie.

Ligikaudu 300 000 euro suuruse eelarvega «Kallis õeke» esilinastus septembris Texases Austinis «Fantastic Festil». Rootsis Lundi fantaasiafilmide festivalil ja Kataloonia fantaasiafilmide festivalil pärjati «Kallis õeke» žürii eriauhinnaga.

Tänasest jookseb film Eesti kinodes, Laose vaatajate ette jõuab see
7. mail.

Laose kinopublik räägib filmile vahele

«Laoses on ametlik kino olnud avatud vaid aasta aega. Varem sai filme vaadata kellegi pool, kes ekraani kuhugi seinale üles pani, kontoriprojektorist pilti näitas ja mängis raha eest ebaseaduslikult alla laetud filme,» märgib Mattie Do. Ka kogenematu kinopubliku reaktsioonid erinevad sellest, millega meie oleme harjunud.

«Eriti naiste hulgas oli nii palju plaksutamist ja karjumist,» meenutab produtsent Helen Lõhmus, kuidas nad sattusid võtete ajal vabaõhufilmifestivalile.

«Nad suhtlevad ekraaniga,» kinnitab ka Mattie. «Ametliku kino tulekuga on seda vähemaks jäänud, aga varem oli täiesti tavaline, et inimesed räägivad filmile vahele: «Ei, ära tee seda! Vaata, mis seal on!»» Mattie usub, et «Kalli õekese» peale kohalikud siiski päris vaikseks ei jää. «Kindlasti hakkavad inimesed suudluse peale undama!»

Jaga artiklit

3 kommentaari

V
viimati  /   16:32, 23. apr 2017
vaatasin Lõvi, enne seda Kahe ookeani vahel. Mõlemad olid väga head filmid. Tea, kas see Õeke on hea film? Läheks täna kinno.
E
ehh  /   17:20, 21. apr 2017
kas peab oma kangelastegudest ikka laiama. Tee oma tööd nii kuidas võimalik ka võimatus olukorras.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis