LINNATEATRIGA RAHULOLEMATU: "Mina ei ütle Elmole nägemist või et ta ei võiks lavastada, kuid kui maailm on muutunud, siis tuleb sellele ka reageerida," ütles Henrik Kalmet alles kümmekond päeva tagasi Postimehes. (Jaanus Lensment / Postimees)

Näitleja Henrik Kalmet kinnitas eile õhtul «Aktuaalses kaameras», et esitas Tallinna Linnateatrile lahkumisavalduse. «Kedagi pole selleks sunnitud, see on minu isiklik otsus ja see ei tähenda, et minu koostöö linnateatriga lõpeks,» ütles Kalmet ühisavalduses, mille tegi koos peanäitejuht Elmo Nüganeniga. Ometi väidab mitu teatriinimest, et Kalmet lahkub vastasseisu tõttu Nüganeniga. 

Nädala eest Postimehele antud intervjuus ütles Henrik Kalmet, et linnateater on jõudnud staadiumisse, kus oleks õige vaadata peeglisse. «Mina ei ütle Elmole nägemist või et ta ei võiks lavastada, kuid kui maailm on muutunud, siis tuleb sellele ka reageerida,» tõdes Kalmet. Ta ütles, et ajad on muutlikud ja linnateatri praegune bränd too publikut saali igavesti.

Kalmet on sama mõtet väljendanud varemgi. Möödunud aasta märtsis ütles näitleja saates «Ringvaade» Marko Reikopile, et linnateatri suurimaks probleemiks võib saada see, et kiituste peale muututakse laisaks. «Võib juhtuda, et mingil hetkel on imago tugevam kui sisu, mis tegelikult olemas on.»

Kultuurikriitik Meelis Oidsalu ütles eile rahvusringhäälingule, et Kalmet sunniti teatri kritiseerimise tõttu ametist lahkuma. «Kõik see käib täpselt samal moel, nagu on käinud aastaid Tallinna linnavalitsuses või Eesti erakondades,» väitis Oidsalu. Kultuurikriitiku teada kohtus Kalmetiga linnateatri juht Raivo Põldmaa, kes olevat öelnud, et Elmo Nüganen sööb ta välja ja lihtsam on ise lahkumisavaldus esitada. «Seega ei lahkunud Kalmet teatrist ise, vaid teda survestati selleks.» 

«See oleks nagu Elmo erateater. Nii ei tohi.» 

«Mis on juhtunud Linnateatriga?» küsib anonüümsust palunud teatraal, kes on kursis linnateatri siseeluga. «Sest kõik andekamad jõud on sealt lahkunud. Vastasseis, mis Henriku ja Elmo vahel tekkis, oli asjade kulgu arvestades päris loomulik, kui nii saab öelda. Võib-olla 30 või isegi 40 aastat ühes teatris peanäitejuht, aga mis liig see liig. Seal oli Voldemar Panso, Mikk Mikiver, Kalju Komissarov, aga kui pidada silmas, et Elmo on selle eesotsas olnud veerand sajandit, siis see oleks nagu tema erateater. Nii ei tohi. Võttes arvesse, et ta ei tee peanäitejuhina tööd ega lavastusi, on õigus teda ka kritiseerida. Ja õiglasemad inimesed teevadki seda,» leiab allikas.

«Siseringis räägitakse ammu, et midagi on jama. Henrik pole selles konfliktis kaotaja. Julged inimesed lähevad lihtsalt edasi. Aga kui minevikku vaadata, siis Henrik söödi viie aasta eest välja ka teatri loomenõukogust, sest ta kritiseeris Elmot. Kui nüüd tuua võrdluseks jalgpalliklubi Madridi Real, siis pink on pikk, ja tore on istuda peanäitejuhi toolil. Elmo on väike Napoleon, ainult et keegi ei julge seda kuskil öelda. See on juba Põhja-Korea.» 

Vanemad kolleegid tahtsid lahti saada? 

«Usutavasti survestasid linnateatri juhti Raivo Põldmaad kolleegid vanast kaadrist, kes koonduvad Elmo Nüganeni ümber. Nad peavad linnateatrit oma koduks, kus on eluaeg elanud ning nüüd tuli keegi, kes tahtis teha seal teistmoodi teatrit. Loomulikult on reaktsioon selline, et nii ei saa, sest see teater on meie oma!» räägib teine teatriinimene, kes palus oma isikut mitte avaldada.

«Linnateatri vana kaader ei taha ju mingeid uuendusi, vaid turvaliselt oma mullis edasi toimetada. Noortel on aga suuremad ootused. Eks nad tahavad sama asja, mida tegi Nüganen kunagi Ugala teatris oma lavastusega «Armastus kolme apelsini vastu» – ta tuli ja tegi revolutsiooni. Nüüd tahavad noored jälle revolutsiooni teha, et midagi toimuks. See on ju selge, et viimastel aastatel on linnateater eksisteerinud sama energiliselt kui seisva veega tiik,» leiab anonüümsust palunud teatrimees.

«Viimased neli-viis aastat on olnud linnateatris seisak. Nüüdseks on läinud see päris hulluks, ehkki neil on alles oma truu publik. Linnateatri puhul on tegu alasti kuningaga. See, mida publikule pakutakse, on suures osas täielik jama, mida tituleeritakse suureks kunstiks. See on lihtsalt publiku lollitamine. Keegi pole siiani julgenud linnateatri kohta välja öelda, et kuningas on alasti! Nüüd aga noor Kalmet julges seda teha.»

Kuuldavasti algas samal ajal ka kriisilaadne olukord teatrimaja sees, kus töötajad jagunesid omaette leerideks. Ühte hoidsid vanad olijad, teisel pool olid noored näitlejad eesotsas Priit Võigemasti ja Henrik Kalmetiga. «Aeg, kui linnateater oli väga ühtne, sai sellega otsa,» kõlab kuluaarides üks uudis teise järel. «Trupp on kihistunud: kel on rohkem tööd, kes on tuntum, kes on jõukam. Noored on tegusad ja tahavad rohkem saada. Nad tahavad, et peanäitejuht oleks kohal, et nad saaksid ennast tõestada ja et neid märgataks. Uskumatu aga, et Elmo Nüganen pole mitu aastat midagi lavastanud, samas on talle peanäitejuhi koht eluliselt vajalik: tal on seal kõik hüved alates autost, kütusest ja lõpetades korraliku palgaga. Eks seegi käib linnateatri rahvale pinda.»

Et aga Kalmet oma mõtete väljaütlemise eest hundipassi sai, on teatraalide arvates suisa piinlik: «Linnateater peaks pigem uhke olema, et neil on trupis nii aus ja värvikas näitleja! Millegipärast oli tulemuseks samasugune tümitamine nagu poliitikaski käib. Väga inetu!»

Sääraseid juhtumeid, kus näitleja laotab meedias oma hinge laiali ja see päädib koduteatrist lahkumisega, pole seni naljalt ette tulnud. «Sellisel kujul paugutamist pole varem küll olnud,» ütleb üks näitlejatest, kes on töötanud teatrilaval veerandsada aastat. «Selliseid konflikte lahendatakse tavaliselt teatriseinte vahel. Kui näitlejal on etteheiteid repertuaarile, siis on see kunstiline, mitte ajakirjanduslik küsimus.»

Liiatigi ei hoita kedagi vägisi trupis kinni ja kui uus osa mingil põhjusel vastuvõetamatuks osutub, on näitlejal alati võimalik sellest ära öelda. «Meie näitlejail on täielik loominguline vabadus,» tõdeb ta. «Teiseks on riigiteatrid kohad, kuhu valitakse juhid avaliku konkursiga. Keegi ei määra teatrirahvale salamisi füürereid kaela!» 

Valu ja kirg paisusid liiga suureks? 

Leidub aga neidki, kes ei pane Kalmetile süüks, et ta tulistjalu oma radikaalseid mõtteid meediaga jagama kippus ega hoidnud neid teatriseinte vahel. «Arvatavasti ei võtnud teatriseinad enam seda valu ja kirge vastu,» arutlevad teatraalid. «Lihtsalt selles majas pole enam kõrvu, kellele oma muredest rääkida. Eks samadel teemadel on linnateatris räägitud aastaid ja kirutud, kus Elmo on, aga sellest pole ju tolku olnud. Vanem generatsioon ei taha uuendustest ju kuuldagi, aga ju siis noortel on mõõt täis saanud. See on tavaline generatsioonide kokkupõrge, mis linnateatris toimub. Noored peaksid seal koonduma ja julgelt oma asja eest võitlema. Näitleja aeg on üürike, nii mõnedki rollid võivad vanuse kasvades ju kättesaamatuks jääda. Sellepärast tasubki võidelda, et neid suuri osasid teha saaks. Õigel ajal.»

Kalmet on olnud linnateatri üks hõivatumaid näitlejaid. Tal on rollid lavastustes «Macbeth» (peaosa), «Suveöö unenägu», «Hiirtest ja inimestest», «Inimesed, kohad ja asjad», «Krabat», «Lantimiskunstnikud» ja «Melujanu». «Aktuaalse kaameras» tehtud ühisavalduses kinnitas linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen, et Henrik mängib neid hooaja lõpuni.

Jaga artiklit

20 kommentaari

  /   01:01, 24. apr 2017
ega see Nüganen tõesti midagi teinud pole viimasel ajal. Muud ei meenugi,kui noorpõlve lavastus "Armastus kolme apelsini vastu" Selle peal liugleb siiamaani? On teatud grupp ja mitte väike,juhte,kes kabuhirmus kardavad noori ja andekaid.Neid on igas valdkonnas . Kardavad,et soe koht võetakes käest,lükatakse tugitoolist välja,võetakse hüved käest ja jumal hoidku,äkki pannakse veel tööd tegema ! Kui juht jääb pikkadeks aastateks juhikohale,siis talle tundub,et asutus ongi tema eraomand ja töölised tema orjad . Nii on viimasel ajal juhtunud mitmes haiglas, nüüd siis ka teatrites algab sama lugu.Töötajatele peaks antama enam sõnavabadust,õigust kritiseerida,puudustele tähelepanu juhtida,õigust kontrollida,mida kulisside taga tehakse. Aga meil on kombeks kohe minema kihutada,kui sa pole suure juhiga,kes võib olla stagneerunud ja rumal,ühte meelt.Edu Hendrikule! Mina tema asemel oleks kohe järsu lõpu teinud! Ei mingit mängimist hooaja lõpuni Kui ei kõlba,siis milleks veel näitlejat koorida! Eks see superelmo mängigu ise neid rolle või pangu mõni kintsukaapur seda tegema . Noor,andekas ja julge näitleja ei jää iial tööta ,ei Eestimaal ei välismaal.Kaotajaks jääb vaid teatripublik,kui andekas siist minema läheb mingi vanamehe pärast.
A
Ants  /   14:49, 23. apr 2017
Ajakirjandus võiks selle kõrge enesehinnanguga jõmpsika ümber tiirlemisest veidi puhata.

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis