(TEET MALSROOS)

"Linnateater ja Elmo Nüganen võiksid peeglisse vaadata. Sest see pole Henrik Kalmeti kõverpeegel. Ma pole näinud ühtegi peanäitejuhti, kes on 25 aastat olnud ühe teatri eesotsas. Aga see ununeb varsti ära," tõdeb Linnateatri eile lahkumisavalduse lauale pannud näitleja Henrik Kalmeti isa, lavastaja Madis Kalmet, kel seljataga kümne aastane töökogemus Linnateatriga.

"See mis juhtus Henrik Kalmetiga, on omaette ooper, aga mis on juhtunud Linnateatriga?“ küsib anonüümsust palunud Linnateatri siseeluga kursis olev teatraal.

"Sest kõik andekamad jõud on sealt lahkunud. Vastuseis, mis Henriku ja Elmo vahel tekkis, oli asjade kulgu arvestades päris loomulik, kui nii saab öelda. Võib-olla ka kolmkümmend või isegi nelikümmend aastat ühes teatris peanäitejuht, aga mis liig see liig. Oli seal Voldemar Panso, oli Mikk Mikiver, oli seal Kalju Komissarov, aga nüüd võttes arvesse, et Elmo on seal eesotsas olnud veerand sajandit, siis see oleks nagu Elmo erateater. Nii ei tohi. Võttes arvesse, et ta ei tee peanäitejuhina ei tööd ega lavastusi, on õigus teda ka kritiseerida. Ja õiglasemad inimesed kritiseerivadki. Kui ta teeb midagi väljaspool teatrit, võtab uuesti kursuse ja kolm või enamgi aastat pole üldse oma teatris lavastanud, siis mis see on?“ küsib allikas retooriliselt.

"Küllap tuleb ka peale Elmo Nüganeni keegi teine. Ma ei taha öelda,  et ta jalad ees välja viiakse, ma ei taha nii halb olla ja ei olegi. Siseringis räägitakse ammu, et midagi on jama. Selles konfliktis pole kindlasti kaotaja Henrik. Julged inimesed lähevad lihtsalt edasi. Aga kui minevikku vaadata, siis Henrik söödi viie aasta eest välja ka teatri loomenõukogust, sest ta kritiseeris Elmot. Kui nüüd tuua siin võrdluseks jalgpalliklubi Madridi Real, siis pink on pikk, tore on istuda peanäitejuhi toolil. Elmo on väike Napoleon, ainult et keegi ei julge seda mitte kuskil öelda. See on juba Põhja-Korea," põrutab Linnateatri siseeluga kursis olev allikas.

"Linnateatri vana kaader ei taha ju mingeid uuendusi, vaid turvaliselt oma mullis edasi toimetada,“ sahistatakse teatriringkonnas. 

Teatriinimesed on Kalmeti poolt, ent soovivad jääda anonüümseks.

"Noortel on ootused aga suuremad. Eks nad tahavad sama asja, mida tegi Nüganen kunagi Ugala teatris oma lavastusega "Armastus kolme apelsini vastu“ – ta tuli ja tegi revolutsiooni. Praegused noored tahavad, et jälle tehtaks revolutsiooni, et midagi toimuks. See on ju selge, et viimastel aastatel on Linnateater eksisteerinud sama energiliselt kui seisva veega tiik,“ räägib teatrile lähedal seisev isik.

"Viimased neli-viis aastat on olnud linnateatris seisakuaeg,“ teab anonüümsust palunud teatrimees. "Nüüdseks on läinud see päris hulluks, ehkki neil on alles oma truu publik. Linnateatri puhul on tegu alasti kuningaga. See, mida publikule pakutakse, on suures osas täielik jama, mida tituleeritakse suureks kunstiks. See on lihtsalt publiku lollitamine. Keegi pole siiani julgenud Linnateatri kohta välja öelda, et kuningas on alasti! Nüüd aga noor Kalmet julges seda teha,“ räägib ta.

Kuuldavasti algas samal ajal ka kriisilaadne olukord teatrimaja sees, kus töötajaskond jagunes omaette fraktsioonideks. Ühte hoidsid vanad olijad, teisel pool olid noored näitlejad eesotsas Priit Võigemasti ja Henrik Kalmetiga.

"Aeg, mil kogu Linnateater oli väga ühtne, sai sellega otsa,“ kõlab kuluaarides üks uudis teise järel.

Et aga Kalmet oma mõtete väljaütlemise eest hundipassi sai, on teatraalide arvates suisa piinlik: „Linnateater peaks pigem uhke olema, et neil on trupis nii aus ja värvikas näitleja! Millegipärast oli tulemiseks samasugune tümitamine nagu poliitikaski käib. Väga inetu!“

Sääraseid juhtumeid, kus näitleja laotab meedias oma hinge laiali ning see päädib lahkumisega koduteatrist, pole seni naljalt ette tulnud. Vähemalt nii avalikult kui Kalmetiga mitte. "Sellisel kujul paugutamist pole varem küll olnud,“ ütleb üks näitlejaid, kes on töötanud teatrilaval veerandsada aastat.

"Selliseid konflikte lahendatakse tavaliselt teatriseinte vahel.  Kui näitlejal on etteheiteid repertuaarile, siis on see kunstiline küsimus ning see ei ole ajakirjanduslik küsimus. Miks peaks hakkama mõni kriitik sõna võtma teatri sisepoliitika teemal, mismoodi teatrit seest juhitakse? Ta ei tea ju sellest mitte midagi! Keegi ei saa ühe teatri siseasjade teemal sõna võtta ning tegelikult pole see, mis seal toimub absoluutselt avalikkuse asi. Avalikkusesse puutub vaid see, kas raha, mida riik teatrile annab, kasutatakse sihtotstarbeliselt ning kas see, mida teater publikule selle raha eest pakub, vaatajaile ka sobib,“ leiab ta.

Liiatigi ei hoita kedagi vägisi trupis kinni ning kui uus roll mingil põhjusel vastuvõetamatuks osutub, on näitlejal alati võimalik sellest ära öelda. „Meie näitlejail on täielik loominguline vabadus,“ tõdeb ta. 

Jaga artiklit

87 kommentaari

N
Nuhvik  /   14:06, 22. apr 2017
Kas minna meediasse või tõsta mässu oma kollektiivis, tulemus on sama.vanarahva ütlemine on-ülemusele vastuhakk on kui vastutuult pissimine,kõik tuleb Sulle tagasi.
M
Monti Bock  /   23:20, 21. apr 2017
"Selliseid konflikte lahendatakse tavaliselt teatriseinte vahel. Kui näitlejal on etteheiteid repertuaarile, siis on see kunstiline küsimus ning see ei ole ajakirjanduslik küsimus. Miks peaks hakkama mõni kriitik sõna võtma teatri sisepoliitika teemal, mismoodi teatrit seest juhitakse? Ta ei tea ju sellest mitte midagi! Keegi ei saa ühe teatri siseasjade teemal sõna võtta ning tegelikult pole see, mis seal toimub absoluutselt avalikkuse asi.

Päevatoimetaja

Teet Teder
Telefon 51993733
Teet.Teder@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis