7
fotot
TUTVUB TALLINNAGA: Režissöör Mattie Do, kes on siinse talviselt jaheda kevadilma jaoks kaasa võtnud ilmselgelt liiga õhukesed riided, muigab, et ei muretse ilma pärast üldse – suviselt sooja päiksepaiste käest ei tahaks keegi naljalt kinosaali tulla. Eestis on Mattie pühapäevani ja osaleb ka mitmel filmilinastusel. (Tiina Kõrtsini)

"Eestlased kurdavad, et Eesti on nii väike ja filme tehakse vähe, miks neid ometi rohkem ei valmi! Aga Laoses on nii, et issand jumal, keegi teeb sel aastal filmi – kui lahe!" naerab Laose-Eesti-Prantsuse koostööfilmi "Kallis õeke" lavastaja Mattie Do. Kagu-Aasias asuvas Laoses on pärast 1975. aastal lõppenud kodusõda õigupoolest sündinud vaid 13 täispikka mängufilmi.

"Juba üks film on suur sündmus ja viimase aastaga on neid vändatud koguni kaks. Rahvas on tohutult elevil: oo, Laosel läheb filmimaailmas juba nii hästi!" muigab eestlastega koostöös valminud õudusdraama esilinastuseks Tallinnasse sõitnud Mattie Do irooniliselt. Ta saab end nimetada Laose esimeseks naisrežissööriks ja õudusfilmide lavastajaks.

Mattie räägib, et 1953.–1975. aasta kodusõja ajal ja varem, mil Laos oli Prantsuse koloniaalvaldus ja põgusat aega kuningriik, tehti küll mustvalgeid linateoseid ja propagandafilme. "Kuid pärast režiimivahetust, kui kommunistlik partei võimule tuli, suri igasugune kultuuri- ja kunstielu välja. See kestis 1960ndate lõpust 1990. aastateni," märgib Ameerikas laose sõjapõgenike peres üles kasvanud režissöör.

"Aastal 1985 valmis erandina üks mustvalge kunstifilm, mille tegi igapäevaselt pagarina töötav mees. Alles 90ndate keskpaigas tuli välja järgmine film."

Laoses pole proffe kusagilt võtta

Eestil, kelle osalusel valmis mullu üheksa täispikka mängufilmi, läheb Mattie meelest nappi rahvaarvu arvestamatagi suurepäraselt. Seda enam, et siin saab vaevata professionaalse võttegrupi kokku panna ja tehnika on käepärast.

"Meil ei ole elukutselisi operaatoreid, heli- või valgustehnikuid. On paar produktsioonifirmat, aga neil pole pidevat tööd pakkuda, kui vändatakse üks film aastas ja reklaamiturg sisuliselt puudub. Kuna Laose elanikud räägivad soravalt ka tai keelt, leiavad korporatsioonid, et Laoses saab kasutada Tai jaoks mõeldud reklaame – kõik saavad nagunii aru. Ka oma sarju meil ei toodeta. Vaatame mujal, enamasti Tais tehtud seriaale," kirjeldab Mattie kodumaist olukorda.

VÕTTEPLATSIL: Mattie Do 2015. aasta kevadel Laoses Eesti-Laose-Prantsuse ühisfilmi "Kallis õeke" võtetel. (Matthew Warren)

Kui oma esimese, 2012. aasta filmi "Chanthaly" võttis ta üles koos stsenaristist kaasa Christopheri ja nende kolme sõbraga, siis "Kalli õekese" jaoks avanes tal võimalus Cannes’i filmilaboris "La Fabrique des Cinémas du monde" kaastootjaid otsida. Seal tutvuski Mattie kolm aastat tagasi Eesti Oree Filmsi produtsentide Sten Saluveeri ja Helen Lõhmusega, kes pakkusid meespeaosatäitjana välja Tambet Tuisu.

"Ta on ju väga kuum!" lagistab režissöör, kes teadis juba fotode põhjal, et soovib filmi just sellise välimusega näitlejat. Sõelale oli jäänud ka üks austraallane, ent tema pole elukutseline näitleja.

"Tõtt-öelda pole ükski osatäitja peale Tambeti ehtne näitleja. Laoses polegi profinäitlejaid. Ei ole teatrikooli, pole kaasaegset teatritki," avaldab Mattie. Kaks osatäitjat leidis ta trupist, kes esitab ajaloolis-müütilisi vaatemänge pigem retsiteerides kui näideldes.

Peaosades on aga poplaulja ja modell Vilouna Phetmany, kes kehastab pimedaks jäävat ja ilmutusi nägevat jõukat Anat, ning ettekandja ja massöörina töötanud Amphaiphun Phommapanya – vaene maatüdruk Nok, kes kolib linna haige nõbu Ana eest hoolitsema. Tambet on Ana abikaasa, kahtlase taustaga eesti ärimehe Jakobi rollis.

Tehnika saabus kanuuga üle jõe

"Küsitlesin Tambetit risti ja põiki: kas ta suudab teha koostööd mittenäitlejatega ja kas ta on valmis tee-kõike-ise-stiilis võteteks? Hoiatasin, et professionaali jaoks on võtted Laoses justkui metsiku lääne kogemus," meenutab Mattie, keda üllatas meie näitleja paindlikkus.

HAIGLASTSEEN: Eesti ärimees Jakob (Tambet Tuisk) ja tema laoslannast abikaasa Ana (Vilouna Phetmany), kes hakkab kaotama silmanägemist, arsti vastuvõtul. Tohtrit kehastas, muide, pärisarst, kes sealsamas võttepaigas töötabki. (Helen Lõhmus)

Eestlastest sõitsid 2015. aasta kevadel Laosesse võtetele ka operaator Mart Ratassepp, helirežissöör Tanel Tänna ning produtsent Helen Lõhmus, kes täitis ühtlasi kunstniku ja kostümeerija ametit. Nii nagu juuksestilisti ja meigikunstniku paberitega Mattie tegi lavastamise kõrval jumestust.

"Kasutasin seda aega, et arutada näitlejatega, mida nad peavad kaamera ees tegema," ütleb ta. "Kui meeskond on nii väike, et võtteplatsil on tosin inimest, siis peame kõik rööprähklema. Eestlastele oli see algul vist päris raske. Nad on harjunud, et platsil on ohtralt abijõudu ja neil on väga kindel roll. Laoses assistente pole. Kui näed, et midagi on vaja liigutada, siis lähed ja liigutad, muidu asi lihtsalt ei edene."

Omaette seiklus oli Tai produktsioonifirmalt kaamera ja valgustehnika rentimine. Laose pealinna Vientiane’i lahutab Taist vaid Mekongi jõgi, naabermaa kallas paistab palja silmaga ära. "Lasime kogu tehnika tuua endale niinimetatud sillale – riigipiirile. Aga piirivalvurid võivad omavoliliselt tollimaksu kehtestada ning nähes, et see, mida tahame üle piiri tuua, on kallis ja meil on seda väga vaja, tahtsid nad meilt nii-öelda tagatiseks 100 000 dollarit!

Tavaliselt saab tolliga asjad joonde ajada, kui väikse pistise maksad, aga meie sattusime erakordselt tõrksa piirivalvuri peale," jutustab Mattie.

Hädas tuli appi tema tööandja, filmitootja Lao Art Media president Anousone Sirisackda. "Ta jättis meid silla juurde ootama, käis autoga üle piiri Tais, tuli siis tagasi ja ütles: istuge ruttu autosse, sõidame! Võtsin oma mehe, Mardi ja Taneli kaasa. Sõitsime, gaas põhjas, jõe äärde ja seal ootas meid mees, kellel oli kogu vajaminev varustus väikese kalastuspaadiga kaasas. Ta oli pilgeni tehnikat täis puidust kanuuga üle jõe aerutanud!" räägib Mattie.

Produtsent Helen selgitab, et Anousone sai oma viisade-lubadega lihtsalt üle piiri käia ning lubas asjad Tai poolel autosse laadida ja salaja üle piiri tooma. "Kõige kallimad asjad ehk kaamera kere ja osa optikast oli ta suutnud siiski autosse peita, ka ülejäänud kraam oli kõigi rahustuseks ühes tükis ega olnud paadis läbi vettinud." Saaga kestis Heleni sõnul kokku üle nelja tunni.

Eestist olnuks kallis ja keeruline tehnikat kohale lennutada, kindlustusfirmad ei soostunud kaamerat Laose reisiks kindlustada ja Tai rendihind tuli pealegi soodsam, tehti allahindlustki. See oli oluline, kuna filmi eelarve oli üsna tilluke, alla 300 000 euro.

TÖÖHOOS: Mattie koos võttegrupiga Laose pealinna Viantiane'i tänaval. (Tambet Tuisk)

Tsensor käskis suitsud uduseks muuta

Laoses filmi tehes tuleb rinda pista ka tsensuuriga. Mattie ütleb uhkelt, et Tambet Tuisu ja Vilouna Phetmany suudlusstseen „Kallis õekeses“ on esimene Laose filmiajaloos. Tsensorid on muutunud leebemaks. Näiteks ei pea enam ähmastama alkoholi joomist. "Sigaretid oli meil siiski vaja Laoses näidatava filmiversiooni jaoks uduseks muuta," mainib Mattie.

Ta toob välja, et üldiselt tsenseeritakse ka kohti, mis vihjavad seksile, kus näidatakse paljast ihu või vägivalda. Kõige rangemalt jälgitakse, et film ei sisaldaks poliitilist kriitikat. "Mitte mingil juhul ei saaks ma teha filmi, kus ma näitaks meie presidenti halvas valguses. Aga ega Taiski saaks vändata filmi, mis kuningat kritiseerib. Ka Koreas kehtib mingil määral tsensuur," lausub režissöör.

Tsensuur pole takistanud tal tegemast filmi, mis näitab teravalt ühiskondlikku kihistumist – ühelt poolt maa- ja linnainimeste, vaeste ja rikaste vahel, teisalt kohalike ja Laoses puhkavate või elavate lääne inimeste vahel.

"Kui Tambet Laosesse jõudis, siis ütlesin, et nüüd viin sind vastikutesse baaridesse, kus saad jälgida, kui häbematult võivad valged mehed minu maal käituda. Nad suhtuvad tihti üleolevalt ja lehvitavad rahaga: mina olen boss, ma võin teha, mida tahan! Tambeti tegelaskuju käitub filmis täpselt nii. Ta veedab sõpradega aega baarides, kus on palju prostitutsiooni. Osa noori tüdrukuid pakub ennast välismaa meestele, sest see tundub olevat lihtne viis, kuidas saada raha, kingitusi ja heal juhul ka teise riigi pass," räägib Mattie.

"Paljud eurooplased, kes seda filmi vaatavad, tunnevad end ebamugavalt – neile ei meeldi Tambeti tegelane. "Ta on ju nii vastik!" Aga see ongi eesmärk, olen seda kuuldes uhke. Loodan, et välismaalased saavad aru, et pole ilus tulla meie maale, et meie inimesi ära kasutada." Lavastaja usub, et kindlasti tabab äratundmine ka tai flimipublikut.

Mattie möönab, et muidugi on mündil kaks poolt. "Meie oma inimesed teevad riigile karuteene, kui nad lasevad valgetel välismaalastel ülbitseda ja oma tahtmist saada. Me võiksime sellele piiri panna, aga ei pane. See on suletud ring."

PEAOSATÄITJATEGA: Ettekandja ja massöörina töötanud Amphaiphun Phommapanya ehk Nok (vasakul) ning poplauljatar ja modell Vilouna Phetmany ehk Ana (keskel) koos režissöör Mattie Doga. (Tambet Tuisk)

Kahe naispeategelase klassierinevus peegeldub näiteks selles, kuidas koduperenaisest Ana muretseb, et teda võidakse pidada üheks neist naistest, kes on vaid raha pärast valge mehega koos – kuigi ta tõesti armastab oma meest –, samas kui maalt pärit Nok vadistab teenijatega sellest, kui nägusad valged mehed on ja kui tore oleks mõnele neist baaris silma jääda.

"Üks tõeliselt valus hetk filmis on see, kui Ana küsib sugulaselt täiesti ootamatult: mis sa arvad, kas mu mees armastab mind? Maatüdruk vastab: ma arvan küll, vaata, ta ostab sulle ju ilusaid asju. Paljud vaesed tüdrukud võrdsustavad asjade ostmist armastusega," seletab Mattie.

"Laoslased on Tambetist vaimustuses."

Tambet Tuisu kohta jätkub Mattiel vaid häid sõnu: "Temaga oli nii lihtne koos töötada. Ta oli väga avatud minu lavastamisstiilile – selle asemel et anda väga kindlaid suuniseid, ma lihtsalt räägin osatäitjaga tema tegelaskujust, lasen tal oma mõtteid välja pakkuda ja siis sulatame kummagi nägemused tegelasest kokku. Tambet kohanes ka tüdrukutega hästi, ta oli nendega kaamera ees väga loomulik."

Kuidas näitleja, kes enamuse ajast räägib filmis inglise keelt, laokeelsete fraasidega hakkama sai? "Ta hääldab lao keelt väga hästi!" kinnitab Mattie hetkegi mõtlemata. "Ta kartis seda väga, sest meil on toonikeel – kui ütled sama sõna teise tooniga, võib see tähendada midagi hoopis muud. Näiteks sõna "silm" asemel võib tooniga eksides öelda "peenis"," kihistab Mattie. "Aga ta sai superhästi hakkama, vaat et ei eksinudki. Tüdrukud aitasid ka Tambetil hääldust timmida. Ta peab filmis rääkima lao kõnekeelt – sellist keelt, mida õpib tänaval käies, mitte keeletunnis."

Laoses jõuab film kinno alles 7. mail, kuid Mattie usub, et Tambetist saab kohalike silmis täht. "See kitsam ring, kes on praeguseks filmi näinud, on Tambetist vaimustuses. Kõik arvavad, et ta on nii kena, ja nad pole kunagi kuulnud, et võõramaalane niimoodi nende keelt räägiks."

Ka kaameramees Mart Ratassepaga on Mattie ülimalt rahul. "Minu jaoks oli väga oluline võita välismaalt pärit tiimiliikmete usaldus. Neil oli kindlasti palju kahtlusi, kas ma saan ikka hakkama. Ma olen ju uus lavastaja ja ma pole professionaal. Aga Mart oli väga mõistev ja usaldas mind filmi kokkupanekul, kuigi oli hetki, kus ta imestas, et kas ma tõesti tahan stseeni niimoodi üles võtta," sõnab režissöör.

Nimelt ei näidata filmis eriti üleminekuid ega üldplaane, lugu jutustatakse lähikaadrite abil. "Lugu räägib kahest kapseldunud tüdrukust suletud keskkonnas. Ma tahan, et publik tunneks neid vaadates ennast samamoodi, nagu nemad tunnevad. Vaatajad ja arvustajad ongi öelnud, et atmosfäär on klaustrofoobiline."

PÄRAST ESIMEST VÕTET: Eestlased viisid Laosesse kaasa kombe pärast esimese kaadri filmimist linateose ja režissööri nime ning võttekuupäevaga kaunistatud taldrik vastu kaamerastatiivi puruks lüüa. Mattie hetk peale taldriku kildudeks lendamist. (Tambet Tuisk)

"Kallis õeke" esilinastus septembris Texases Austinis “Fantastic Festil” ja on seejärel ringelnud mööda festivale ka Euroopas ja Aasias. 21. aprillist jookseb film Eesti kinodes.

Eestlastest on filmi valmimises lisaks juba nimetatuile osalenud helilooja Sten Šeripov, järeltöötluse produtsent Uku Toomet, helikujundaja Rando Arand ja värvimääraja Henri Pulla.

Mattiel on aga käsil juba kolmas linateos, žanrilt taas õudus- ja fantaasiafilm. Itaalias Aasia filmide festivalil, kus näidatakse esmaspäeval “Kallist õekest”, võistleb ka uue filmi projekt ühena kümnest väljavalitust rahastuse nimel. Kuna Laoses riiklik filmirahastusprogramm ja kultuuristipendiumid puuduvad, on rahvusvaheline koostöö tema jaoks parim õlekõrs.

Mida tähendab kummitusloto?

Filmivaatajat võib panna kulmu kergitama, miks on lotol linateoses nii suur roll ja mida see tähendab, et vaimud loterii võidunumbreid ette ütlevad. Mattie sõnul võib öelda, et lotomäng on osa Laose kultuurist.

"Tänaval looklevad pikad, mitmekümne inimesega piletijärjekorrad. Ja on täiesti tavaline, et kui keegi sureb, siis küsid tema lähedastelt: kas surnu vaim käis sulle numbreid ütlemas? Kui minu ema lahkus, pärisid mitmed sugulased, kas ema on ennast mulle ilmutanud ja võidunumbreid ette lugenud või unes sümboolseltki numbreid ette öelnud? Näiteks uuriti, kas ma nägin unes madu. Kui oleks näinud, tähendanuks see maonumbrit. Iga loom tähistab mingit numbrit, olgu koer, kala või madu." Mattie rõhutab, et tema isiklikult kummitusloteriisse ei usu.

Laose publik räägib filmile vahele

"Laoses on ametlik kino olnud avatud vaid aasta aega. Varem sai filme vaadata kellegi pool, kes ekraani kuhugi seinale üles pani, kontoriprojektorist pilti näitas ja mängis raha eest ebaseaduslikult internetist alla laetud filme," märgib Mattie Do. Ka kogenematu kinopubliku reaktsioonid on täiesti erinevad sellest, millega meie oleme harjunud.

"Seda oli eestlasena nii lahe kõrvalt näha!" meenutab produtsent Helen Lõhmus, kuidas nad sattusid oma seltskonnaga võtete ajal ühele autoparklas korraldatud vabaõhufilmifestivalile. "Rahvas oli riides nagu esilinastusel. Oli palju vanemaid inimesi. Eriti naiste hulgas oli nii palju plaksutamist ja karjumist. Nii palju emotsioone!"

"Nad suhtlevad ekraaniga," kinnitab ka Mattie. "Praegu on ametliku kino tulekuga seda vähemaks jäänud, aga varem oli täiesti tavaline, et inimesed räägivad filmile vahele: "Ei, ära tee seda! Vaata, mis seal on!""

Laoses tegutseb Mattie sõnul hetkel kolm ja pool kino. “Neljas kino on vaid suviti avatud, sest see asub väikses linnas.” Suure plussina saab nüüd kinodes näha uusi filme samal ajal, kui need mujal maailmas välja tulevad.

"Kinopublik on ära õppinud, et kohale tasub jõuda filmi alguseks. Varem oli nii nagu Hitchcocki-aegses kinos, kui publik tuli saali ja lahkus, millal tahtis. Nüüd saab rahvas aru, et hilinedes jäävad nad osast filmist ilma," ütleb Mattie.

Ta arvab, et kuigi ekraaniga rääkimist on vähemaks jäänud, võib "Kallis õeke" siiski kohalikes nii tugevaid emotsioone esile kutsuda, et päris vaikseks nad ei jää. "Kindlasti hakkavad inimesed undavaid hääli tegema, kui Ana ja Jakob suudlevad," muheleb Mattie. Pole ju laoslased harjunud lembehetki filmilinal nägema.

VÕTTEPLATSIL: Mattie Do (esiplaanil) 2015. aasta kevadel Laoses Eesti-Laose-Prantsuse ühisfilmi "Kallis õeke" võtetel. (Matthew Warren)

Mattie hakkas filmijumestajaks, et balletisusside raha teenida

Filmimaailma sattus ema soovitusel juuksestilistikat ja jumestamist õppinud Mattie üsna juhuslikult. "Mul olid stilistipaberid, aga õppisin Ameerikas balletikonservatooriumis. Enne seda töötasin mõnda aega salongis, aga seal ei meeldinud mulle. See on kurnav töö – oled kogu päeva jalgadel.

Balletikoolis õppides kohtasin ma oma abikaasat ja me elasime mõnda aega Itaalias, sest ta töötas Rooma rahvuslikus filmikoolis. Mina teenisin leiba lapsehoidjana ja õppisin edasi balletti. Ühel hetkel ütles mu mees, et filmikoolil on vaja meigikunstnikku. Itaalias soovivad jumestajad kõrget tasu ja paljud neist ei tee kuigi hästi loomulikku meiki, nad keskenduvad rohkem modellide glamuurimeigile. Nad palkasid mind mustalt tööle, aga mulle see sobis, sest vajasin balletisusside jaoks raha. Balletitarbed ei ole Euroopas just odavad. See oli mu esimene võtteplatsikogemus," jutustab Mattie.  

Ta tegi jumestust teismete filmikooli tudengite lühifilmide jaoks. Tutvustest, mis ta siis võtteplatsil askeldades sai, on hiljem ise filme lavastades kasu olnud. Skype’i teel on ta küsinud nõu Rooma filmikooli õppejõududelt ja saanud neilt kasulikke näpunäiteid. "Võib öelda, et sain tasuta filmihariduse," muigab Mattie. USAsse naastes jumestas ta näitlejaid ka ühe seriaali pilootosade jaoks, kuid kahjuks jäi sarja tootmine soiku.

Laosesse kolis Mattie koos abikaasa Christopher Larseniga 2010. aastal. "Piirid läksid lahti 80ndate keskel. Mu vanemad kasutasid kohe juhust, et minna ja vaadata, kuidas Laoses pärast sõda elu on. Endised põgenikud võeti seal soojalt vastu. Ma olin mitu korda Laoses käinud, aga ei arvanud, et ma sinna elama asun.

Aga kui mu ema suri, siis ei tahtnud isa Ameerikasse samasse majja elama jääda ja kolis Laosesse. Ta muudkui korrutas: tule tagasi, siin on nüüd lahe elada, palju on muutunud. Kuid mul oli oma balletikool, mida ma ei saanud lihtsalt niisama jätta. Ühel päeval helistas isa ja teatas, et abiellub uuesti. Minuvanuse naisega! Muretsesin, et mis võrku isa on ennast nüüd mässinud, ja jätsin balletikooli teise asutaja seda üksinda juhtima. Võtsime oma koera ja läksime mehega Laosesse. Ta on stsenarist ja saab kõikjalt tööd teha. Õnneks oli kõik hästi, isa naine on meeldiv ja neil läheb hästi.

Siis võttis Lao Art Media mu mehe tööle. Nad tahtsid, et ta peale stsenaariumite kirjutamise ka filme lavastaks, aga ta ei räägi lao keelt. Tema tõi jutuks, et mina võiks ju režissöörina kätt proovida – ma räägin lao keelt ja olen aastaid etenduskunstide vallas töötanud. Jah, tõepoolest, ma õpetasin kuueaastastele lastele balletti – see ei tähenda, et ma oskan lavastada!" meenutab Mattie naerdes oma reaktsiooni. "Aga nüüd ma siiski lavastan." Ta on õnnelik, et on saanud olla Laose modernse kino sünni juures.

TUTVUB TALLINNAGA: Režissöör Mattie Do, kes on siinse talviselt jaheda kevadilma jaoks kaasa võtnud ilmselgelt liiga õhukesed riided, muigab, et ei muretse ilma pärast üldse – suviselt sooja päiksepaiste käest ei tahaks keegi naljalt kinosaali tulla. Eestis on Mattie pühapäevani ja osaleb ka mitmel filmilinastusel. (Tiina Kõrtsini)

Kuivõrd on tal aidanud tähelepanu äratada ja festivalikutseid saada see, et tema nime ette käib Laose esimese naisrežissööri tiitel? "Alguses äratas see palju huvi, aga ma ei arva, et naisi peaks tunnustama ainuüksi seetõttu, et nad on naissoost. Peab olema konkurentsivõimeline, teiste festivalil osalejatega samal pulgal. Naisena pean end tegelikult rohkemgi tõestama – tõestama, et pälvin tähelepanu mitte oma sooga, vaid sellepärast, et teen lavastajana õigeid valikuid.

Tänu sellele, et olen Laose ainus naisrežissöör, võtsid ehk mõned inimesed vaevaks mu tööle pilk peale heita, kes poleks ehk muidu minu kui algaja ponnistusi märganud. Kuid arvan, et euroopa vaatajaid on paelunud nende jaoks unikaalsed lood." Mattie sõnul on kiidetud ka näitlejatöid ja ilusaid kaadreid.

Üheks tõestuseks sellest, et ta on õigel teel, peab Mattie tõika, et tema tillukese eelarvega film konkureerib festivalidel linateostega, mille eelarved küündivad miljonitesse. Rootsis Lundi fantaasiafilmide festivalil ja Kataloonia fantaasiafilmide festivalil on "Kallis õeke" pärjatud ka žürii eriauhinnaga.

Jaga artiklit

4 kommentaari

V
valvajoodik  /   23:32, 19. apr 2017
smuugeldasime salaalkoholi ja tubakat üle vene piiri
  /   20:53, 19. apr 2017
jahh,pealkiri eeskujujks köigile

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis