(TIINA KÕRTSINI)

Saamaks pildi, kui ebainimlikult suur on paljude laste koolikoormus, piisab sellest, et lapsevanemad kõrvutaksid oma kooliealise lapse päev enda omaga: ta veedab alates põhikooli vanematest klassidest peaaegu sama suure osa päevast koolis kui täiskasvanu tööl. Kui enamik lapsevanemaid ei pea tööd koju kaasa võtma, siis koolilaste kodused tööd ootavad tegemist peaaegu iga päev. Kui päevakavasse tuleb mahutada veel mõni trenn või huviringid, siis pole harv juhus, et laps on mitu korda nädalas valiku ees, kas lüüa õppimisele käega või valmistuda uueks koolipäevaks unetundide arvelt. Igat aktiivsemat last kohe kehvaks ajaplaneerijaks tembeldada pole aga õige.

Kui vanemad tunnevad muret, et nende neljandas klassis käiv laps vajab koolistressiga toimetulekuks antidepressantide abi, siis vajab probleem laiemat tähelepanu. Kuigi ravimite järele haaramine nii noores eas on pigem erand, siis tõsiasi, et Eesti lapsed-noored veedavad kodus koolitöid tehes kolm korda rohkem aega kui põhjanaabritest eakaaslased, on ohumärk, et Soomega võrreldavad head koolitulemused tulevad meie õpilaste korras tervise arvelt.

See ei tähenda, et kodused tööd tuleks keelustada – iseseisval õppimisel on Eesti koolisüsteemis alati olnud oluline roll ja arvatavasti on ka edaspidi. Küll on aga mõttekoht, et kui arvutite jm infotehnoloogia laialdasem kasutamine koolides pole endaga kaasa toonud oodatud õppemahu vähenemist, kas siis ei peaks sellele jõulisemalt kaasa aitama. Ainekavade kärpimisse on seni suhtutud ettevaatlikult, rõhutades õpetajate rolli, kes peaksid õpilastele edastamiseks ise olulisima välja valima, kuid küllap mäletatakse oma kooliajastki, et iga õpetaja peab tähtsaimaks just oma ainet ja järeleandmisi teevad heal meelel vaid vähesed.

Veel enne koolisüsteemi pea peale pööramist tuleks aga alustada nende reeglite järgimisest, mis õpilaste kaitseks juba on paigas. Kui koolid suudavad tagada, et õpilastel poleks päevas rohkem kui üks ja nädalas rohkem kui kolm kontrolltööd ainult õiguskantsleri valvsa pilgu all, siis ei ole paraku lootust, et lastele üle jõu käiva koolikoormuse probleemgi iseenesest laheneks.

Jaga artiklit

151 kommentaari

M
mõte  /   14:13, 23. apr 2017
Aga mis oleks, kui lapsevanem kohe lapse 1. klassi astudes ise valib, mida ta oma lapsele õppeaineteks sooviks? Mõni arvab, et keemiat pole vaja, mõnele ei meeldi kehaline kasvatus, kolmas põlgab matemaatikat, neljas muusikat, viies arvab, et elus pole vaja mingeid loodusteadmisi, ajaloost rääkimata. Mida siis laseksite oma lapsel õppida, kui kõik last arendav talle vanema arvates on kasutu ja üleliigne?
L
Lõuna-Euroopast  /   09:15, 21. apr 2017
Väga veider, kas Eestis siis pikapäevarühmi pole?
Mul on laps 17ni koolis (rühm avatud 19ni), tunnid lõpevad varem, pärast seda lähevad lapsed, kellele ei saa varem järele tulla, pikepäevarühma ja hakkavad koduseid töid tegema. Seal on ka õpetaja, kes vajadusel abistab. 17ks on lapsel alati kõik õpitud.

Päevatoimetaja

Teet Teder
Telefon 51993733
Teet.Teder@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis