Väsinud aga õnnelik: Joel Juht läbis üliraske maratoni (https://www.facebook.com/jjuht)

Tantsija Joel Juht jooksis Marokos kuus päeva kestnud kõrbemaratoni käigus 250 kilomeetrit ning jõudis täna Eestisse tagasi. Mehe sõnul oli tegu emotsionaalselt väga raske katsumusega, mille ta ette võttis, kuna tahtis näidata, et pole asju, mille kohta saaks öelda, et see ei ole meeldiv, kuna kõike saab meeldivaks teha, kui selle nimel piisavalt tööd teha.

Juhti sõnul võtiis ta selle katsumuse ette, kuna tahtis endale esitada uue väljakutse ning valis selleks jooksmise.

“Kuna ma noortega tegelen hommikust õhtuni ja noor arvab, et kõik tuleb lihtsalt. Ma mõtlesin, et ma teen midagi, mida ma pole kunagi teinud, ma pole kunagi jooksnud, ma vihkasin jooksmist. Ja see oli selline raske challenge,” sõnas ta. 

Juht treenis enne võistlema minemist, joostes kokku ligi 1400 kilomeetrit ning käis isegi soojal maal trenni tegemas, et saaks treenida kõrbega sarnases kliimas.

Juhti sõnul oli raskusi kõrbemaratoni läbimisel palju, kuid suurimaks faktoriks on kuumus ja liivatolm.

“Maksimumkuumus oli 51 kraadi. Kõige hullem on liivatolm, mida ei näe. See tõmbab suu hästi kuivaks ja vett on limiteeritud kogus,” rääkis ta. Kusjuures nädala peale jõi Juht kokku 83 liitrit vett, mis oli ainuke asi, mida korraldajad võistlejatele jagasid.

Katsumust pakkusid ka teravad kaljunukid, millest võistlejad üles pidid ronima. Üliraske maratoni läbimine on kurnav ka emotsionaalsel ja füüsiliselt.

“Pikal distantsil kaheksasada inimest vajasid pärast meditsiinilist abi,” nentis Juht, näidates ka oma kriimustunud jalgu. “See on selline kerge kriimustus. Aga seal inimesed lõpetasid väga kurvalt kogu selle reisi. On ka paljusid neid, kes lähevad sinna ettevalmistuseta ja väga paljude kurvaks saatuseks saab nende enda ego, kus nad ei suuda seda balanssi enam hoida, nad lõhuvad lihtsalt ennast ära. Nägin väga õnnetut hetke, kus kaks inimest viidi helikopteritega minema, kuna said südameataki. No ikka suurtel võistlustel selliseid asju juhtub,” rääkis mees.

Distants oli kokku 250 kilomeetrit ning kõige pikem distants, mille Juht ühe päevaga läbis, oli 86,5 kilomeetrit. “See oli emotsionaalselt kõige jõhrkam,” ütles Juht, lisades, et viimased 20 kilomeetrit tundus, et lõppu ei tulegi.

“Sa näed seda lõppu, see lõpp nagu kuskil tuleb ja tuleb ja sa ei suuda oma jalgu liigutada ja näed, et see on nii raske. Näed oma telgikaaslast, kes tuleb ütleb, et ta ei jaksa, tal on nii valus, lähme koos, ma ei taha üksi jääda. Viimased viis-kuus kilomeetrit oli sellel pikal distantsil jäänud ja mõtlesime, et jookseme ja anname kõik mis veel saab, et me saaksime hea koha. Jõudsime finišisse ja tunne oli, et suur koormus oleks nagu pealt ära läinud. See oli kõige raskem.”

Kõrbemaratoni viimasel päeval tegi mees ka oma jooksurekordi. “Keskmine kilomeetriaeg oli 6:30 ja ma sellel pikal distantsil ööga õppisin liival jooksmise ära ja ma jooksin seda nii kiiresti, et 30. kilomeetril sain esimest korda sain lihaskrambi ja 20. minutiks jäin lukku, mul oli nutumaik suus. Omale eesmärgiks panin, et võiks aja sisse joosta ja see oligi mu enda motivaator, et esindada Eestit hästi ja anda endast parim,” sõnas Juht. Pingutused tasusid ära, sest maratoni lõpetas mees 300 esimese seas.

Kuid maratoni teise päeva õhtul oli mehel jõudu isegi ka tantsu lüüa! “Kuna ma olin vene tiimiga koos ja üks vene poiss hakkas seal nalja tegema ja rahvast tantsima ajama ja tõmbas minu ka tantsima, kuna ta oli näinud, et ma tegelen tantsuga. Kõik hakkasid järsku tantsima ja rahvas kaasa elama, kõigil läks nii lõbusaks järsku!” meenutas mees naerulsui.

Mehe sõnul ei ole ta veel täpselt kindel, mida ta sellest kogemusest enim õppis, kuid ta sai selgeks selle, et ei ole olemas midagi, mille kohta saaks öelda, et see ei meeldi.

“Nägin ilu, valu, õudust. Endal olid kaks päeva lihasvalud. Ma tean, et ma sain ühe asja selgeks omale: ei ole olemas ühtegi asja, mille kohta ütelda, et ei, see sulle ei meeldi. Igat asja on võimalik teha omale meeldivaks, lihtsalt seda on vaja jube palju kordi teha, nii kaua, et hakkab meeldima. On vaja lihtsalt tööd teha selle nimel,” sõnas ta. 

Mees saabus Eestisse täna õhtul, kuid maratoni läbimine temalt jooksuisu ära ei ole võtnud. Jooksma lubas ta minna juba nädala lõpus. “Praegu jalad juba tahaks, mõte nagu oleks!” sõnas Juht.

Jaga artiklit

4 kommentaari

M
Maarika  /   14:50, 19. apr 2017
See poiss on võimsa saavutuse teinud.Imetlen ja kadestan heas mõttes.TUBLI!EDU!
K
kokk Peolest  /   11:54, 19. apr 2017
Kõike paremat soovides Joelile!

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis