Türgi rahvahääletus andis mandaadi põhiseaduse muutmiseks, ent napilt: 51,4% hääletajaist ehk 25,2 miljonit inimest olid poolt ja 48,59% ehk 23,8 miljonit vastu. Arvestades aga seda, mis Türgis on toimunud 2002. aastast peale – kui valimised võitsid islamistid ehk Erdoğani partei –, on selge, et järjekindlalt süvenenud vastasseis ühiskonnas teravneb edasi. Pealegi on nüüd kahe võrdväärse ja oma õiguses veendunud leeri musklid paljad ja kaardistatud. Referendumi peatulemuseks tulebki pidada seda, et tänu euroopalikule avalikustamisele on nüüd kõigile selge türklaste meelsus piirkondade, linnade, külade jne kaupa.

Võrdsed leerid omavahelises võitluses

Võitlus ju jätkub, sest kaotajad ei lepi kaotusega ja see on paraku aja märk. Piisab Trumpi valimisvõidu meenutamisest USAs. Kolmandad-neljandad kandidaadid rikkusid seal küll maagilise 50%ga selgitamise, ent Trumpi 46,1% häältest (ligi 63 miljonit üldarvult) Hillary Clintoni 48,2% vastu (65,9 miljonit) on ju sama seis. Sest ametlik kaotaja ei tunnista ametlikku võitjat, mida kinnitasid ka laupäevased Trumpi-vastased väljaastumised kümnetes Ameerika suurlinnades. Sestap – miks üldse erutuda, et pooled türklased on tänasest peale vihased hääletustulemuste üle, kui pea pooled samamoodi alla jäänud ameeriklased elavad siiani oma kaotusevalu välja tänavatel ja lubavad seda jätkata?

Lääs on tõesti kriisis. Antud juhul oma valimissüsteemi ja sellega seotud demokraatiast arusaamise kriisis. Hea seegi, et see pole mingi uudis ja sellest on juba 30–40 aastat tagasi tehtud järeldused, mis pealegi töötavad. Paraku seda kõike väljaspool Euroopat, sest siin käib kõik edasi nagu Eesti presidendivalimistega, kus oinaliku järjekindlusega üksnes korratakse enda arust kavalat, tegelikult vigast ja rahvavaenulikku süsteemi. Selmet ammu läbiproovitud lihtsa ja väikeriigile sobiliku lahendusega hakkama saada.

Euroopa ladvikus valitseva ebademokraatliku mentaliteedi heaks näiteks on ka eesseisvad presidendivalimised Prantsusmaal, kus on ette teada mitte ainult need kaks, kes lähevad 15–20% toetusega teise vooru, vaid ka see, et kui nendest üks on Marine Le Pen, siis kõik ülejäänud ühinevad tema vastu ja teevad kollektiivse kambaka. Nagu see juhtus juba ka 2007. aastal. Täna ja ka toona oli tegu „vale ideoloogia“ esindajaga, ent kui ajaloos ringi vaadata, siis kambakat on tehtud ka kõige õigematele poegadele ja tütardele.

Kuna ülemäära ametnikustunud ja korrumpeerunud Euroopa Liidus tallatakse õiged ideed ja isikud pigem jalge alla, läksid ettevõtlikumad Ladina-Ameerikasse. Mitmes sealses riigis ei tunta enam ammu valimiste teist vooru. See ja ka 50% nõue on küll jätkuvalt kirjas, ent võitjaks tunnistatakse kohe seegi, kes on kogunud 40% häältest juhul, kui ta edumaa järgmise kandidaadi ees on üle 10%. Ehk siis – kambaka tegemine on välistatud. Riikides, kus teine hääletusvoor toimub parlamendis, kehtib aga mitteametlik lepe eelistada seda kandidaati, kes oli rahva esimene eelistus. Või võtkem värskeim valimistulemus Ladina-Ameerikast. 2. aprillil sai Ecuadori presidendivalimiste teises voorus Lenin Moreno 51,15% häältest (5,06 miljonit) ja Guillermo Lasso 48,85% (4,83 miljonit). Ehk siis pea sama seis kui Türgi referendumi tulemus. Ecuadoris toimunud protestide tulemusena loetakse homme, 20. aprillil pealinnas Quitos avalikult üle 1,2 miljonit häält, et selgitada ja kinnitada võitja. Eks näis, kas Türgi võimud ka midagi taolist teevad.

Viimane aeg reformida valimisseadusi

Tegelikult tulnuks kõigele mõelda varem, sest referendumil ja referendumil on vahe. Eriti kui see puudutab põhiseaduse suurt (ikkagi 18 positsiooni) ümbertegemist. Olnuks ju täiesti mõeldav teatud künnise kehtestamine: kehtib, kui jah-ütlejaid on näiteks 60%. Sääraseid piiranguid on ju tehtud küll ja küll. Euroopas, aga ka Türgi kuulub siia, peab juba aastakümneid kõigil valimisseadustel ja valimistel silma peal nn. Veneetsia komisjon, kus on ka esindajad Eestist, ent neil on alati suu kinni, kui on vaja midagi suurematele riikidele öelda. Poliitilistest liidritest rääkimata. Türgi referendumi puhul oli algusest peale ilmne võimukandja poolt administratiivressurssi kasutamine, ent Saksamaa ja Prantsusmaa juhid olid ju nõus Türgi ministrite kihutuskõnedega oma territooriumil. Poleks pisike Holland hakanud protestima, oleks kogu Euroopa rahumeeli alla neelanud sulaselge demokraatliku korra rikkumise, sest – ise ju tehakse sama!

Valimissüsteemi teiseks värskeks uuendajaks on Armeenia, kes Euroopa Liidu „tarkade“ koostatud laienemisplaani alusel ei asugi Euroopas. 2. aprillil valiti seal senise 131-liikmelise parlamendi asemel 105-liikmeline. Ent valimistulemused kehtivad, kui on kohe olemas vähemalt 54%line enamus ehk ühe- või mitmeparteiline koalitsioon. Õnneks on, muidu oleks veel aprilli lõpus toimunud uued valimised kahe edukama partei vahel. Sealjuures välistab seadus, et keegi saaks rohkem kui 2/3 kohtadest parlamendis – kui see peaks juhtuma, antakse nii-öelda ülejäänud kohad automaatselt opositsioonile.

Igal juhul väljaspool Euroopat mõeldakse ja muudetakse ning muututakse ka ise. Jääb vaid loota, et Türgis toimunud uus laupkokkupõrge saab ajendiks, et teha lõpp trikitamistele ja peenhäälestamisele ning kambaka tegemisele nii Eestis kui ka Euroopas. Ka vana maailm vajab kodanikku austavaid valimisseadusi.

Jaga artiklit

10 kommentaari

T
Teisitimotleja  /   08:56, 19. apr 2017
See Turgi referendum oli oma korralduslikult ja labisurumise meetodite poolest vagagi sarnane meie oma Eesti EL mineku referendumiga kus meiegi opositsioon suruti maha ehk neile ei antud mingit voimalust oma motteid avaldada. Domineerisid ainult EL pooldajate motted ja propaganda. Ennem kui lahed teiste vigu otsima vaata iseendasse
O
Otu  /   08:55, 19. apr 2017
Toomas vist ammu Riigikogu kõrgel pensil ja võiks ehk kergemalt võtta sest nooremad teevad paremini !

Päevatoimetaja

Aleksander Pihlak
Telefon 51993733
Aleksander.pihlak@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis