(Stanislav Moshkov)

Iga paari aasta järel, just enne valimisi algatatakse arutelu kurja e-hääletuse üle, selle ühiskonnakahjulikkusest ja kahtlaste huvigruppide tööriistaks olemisest jutustatakse hirmulugusid. Mõnikord minnakse nii kaugele, et jutt hakkab meenutama 19. sajandi inimeste raudteede ja vedurite hirme – küllap see ebanaturaalne tehnoloogia meile hukatuse toob! Õnneks jäi raudtee ellu ja muutis maailma väga palju.

Täna kõneleb Keskerakonna juhitud valitsus, et e-hääletamise päevade arvu vähendatakse, sest nii väheneb sekkumiste risk ja tõuseb (!) aktiivsus. Tegu on lausa „võrdsete tingimuste ja võimaluste loomisega“, ütleb sotside peasekretär. See paneb kõvasti muigama, parem juba rääkigu koletis-veduritest…

E-hääletus on muutnud inimeste elu mugavamaks alates 2005. aasta kohalike omavalitsuste valimistest ja 2015. aasta riigikogu valimistega täitus 10 aastat elektroonilise hääletuse ajalugu. IT-maailmas on kümme aastat terve igavik. Kui vaadata, milliseid telefone kasutasime aastal 2005, siis tänastest nutitelefonist ei näinud me tollal undki. Isegi I-phone on kaks aastat uuem.

Praegu on enamusel meist taskus nutitelefon-miniarvuti, mis on tollastest telefonidest kümneid kordi võimsamad. Enamus aega oleme telefoniga koos, ajame asju tema abil, allkirjastamiseks piisab Mobiil-ID olemasolust.

Ja mitte ainult inimeste info, vaid ka riik on kolinud pea täielikult internetti. Riigiga saab suhelda internetis, oma taskuseadme kaudu ja see on teinud meie elu tohutult palju mugavamaks. See on uus normaalsus.

Kui keegi ei oska või ei soovi infoajastu võimalusi kasutada, siis on tema vaba voli jätkata nagu õigeks peab. Aga nende inimeste tõttu ei saa tehnoloogia arengut seisma jätta. Kui tõrjuv loogika võidutseks, siis raviks me vähki endiselt apteegikaanidega.

Tehnoloogia areng on olnud kiire. Üleminek vanalt uuele käib hüpetega ja lõhed on kohati väga suured. Noorem põlvkond ei kujutaks ilmselt ettegi, et ametkondadega suhtlemiseks peaks käima päevade viisi paberid peos ukselt uksele, kommikarp põues, et ülekannete tegemiseks on vaja iga kord panka minna või allkirjastatud dokumendid tuleks saata tähitud (tigu)postiga.

Aga millegipärast usutakse, et hääletamas käimisel on valmis nii noored kui vanad oma nutiseadmed nurka viskama, nuputelefonid välja otsima ning marssima pass näpus valimisjaoskonda allkirja andma ja hääletama.

Ma ei kujuta hästi ette tänapäeva noori, kes on üles kasvanud uues diginormaalsuses, minemas valimisjaoskonda kuhugi vanasse koolimajja, et seal paberi peale pookstav maalida ning loota, et keegi sinu hääletussedeliga enam ei susserda, selle asemel, et oma hääl elektrooniliselt anda.

Olen veendunud, et kui võrreldes pabervalimistega e-hääletuse tähtsust jätkuvalt vähendatakse, siis tuleviku noored ei lähe enam valima, valimisaktiivsus hakkab langema ja see on kõige suurem oht demokraatiale üldse. On teada, et riikides, kus valimisaktiivsus langeb ja kus nooremad ei vali, võivad pinged kasvada kiiremini, sest lõhe ühiskonna reaalsete hoiakute ja valitud poliitikute tegevuse vahel on aina suurenev. Olukorras, kus meie elu on sisuliselt internetis, riik eksisteerib internetist sõltuvana, ei ole loogiline, et valimised on see koht, kus järsku kaob riigil kogu usaldus tehnoloogiasse. See mitte ei paista absurdne vaid ka on seda.

Tasub meeles pidada, et e-hääletuse tulemusi ei ole kordagi tõsiselt kahtluse alla seatud ja samuti on riigikohus e-hääletamise teema läbi vaielnud ning jõudnud seisukohale, et praegune süsteem on põhiseaduspärane.

E-hääletuse umbusalduse taga ei ole hirm turvalisuse ees. Turvalisus on ainult ettekääne, tegelikud põhjused, miks e-hääletuse tiibu kärbitakse, on poliitilised.

Keskerakonna puhul on asi selge. Kuna nende põhivalija on pigem kõrgemas eas, siis tahavad nad takistada nooremate inimeste osakaalu suurenemist üldises valijaskonnas, millest muidu saavad kasu teised erakonnad.

Valitsuspartnerid peavad selle jama ära kannatama, sest neil puudub tõsine motivatsioon ja jõud vastu hakata. Tegemist on vastutustundetu suhtumisega, mis kahjustab otseselt demokraatlikke valimisi üldiselt. Kuna meie ühiskondlik kord on esindusdemokraatia, siis peab kõigile olema loodud võimalus oma esindajaid valida parimal, mugaval ja võimalikult ligipääsetaval viisil. Kui seda saab teha tehnoloogiat kasutades, siis demokraatia sellest ainult võidab.

Tulevik, tahame me seda või mitte, on e-hääletuse päralt. Eestil on võimekus ja kompetents arendada oma e-hääletuste süsteemi veelgi mugavamaks, veelgi efektiivsemaks, veelgi paremaks. Ja olla selles valdkonnas suunanäitaja tervele maailmale.

Jaga artiklit

36 kommentaari

T
tõdemus  /   17:42, 21. apr 2017
Loomulikult ohtlik, sest lemmik ei saa haarata uuesti võimu
Ä
Ärritunud  /   11:32, 19. apr 2017
keskerakonna ja sotside trollid on ikka endast kole välja läinud.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis