MTÜ Loomus liige Karin Bachmann vastab Õhtulehes 24. märtsil ilmunud Inga Raitari artiklis ”Nunnumeetriga silmakirjalikkus” kõlanud küsimustele ja etteheidetele.

Esmalt, karusloomafarme Eestis keelustama kutsunud plakat maksis täpselt 1200 eurot, sest reklaamifirma tegi soodsa pakkumise. See on tavapraktika, et meediafirmad tulevad heategevusorganisatsioonidele appi. Selle raha eest liiga palju farme kokku osta ei oleks saanud, nagu pakub Raitar, rääkimata nende asukate edasise elu korraldamisest.

Ent mis olulisemgi: loomakaitsjate ülesanne on kaitsta loomi, mitte otsida töötuks jäänud farmipidajale uut elatist. Samamoodi ei jõua loomakaitsja tegelda Rail Balticuga või metsaraiekavaga. Igaüks tegeleb oma lõiguga, kuid kaasa elatakse n-ö sidusvaldkondades abistajatele ikkagi. Kaitsja hoomab kogu süsteemi, kuid kõigega tegeleja on lõpuks millegi kordasaatmiseks liiga killustatud. Mürgitamise ja metsade hävitamise vastutuse panemine loomakaitsjatele on aga küünilisuse ja valelikkuse tipp.

Mis saab karusloomafarmidest?

Karusloomakasvanduste vastane võitlus käib Eestis avalikult juba väga pikka aega. Pika ja visa töö tulemus on, et asi on viimaks hakanud huvitama ka poliitikuid. Seega ei saa tõsiselt võtta juttu, kampaania on sündinud poliitikute mahitusel ja totuvõitu kiisusõpradeks tembeldatud lasevad end pahadel poliitikutel ära kasutada.

Väär on ka nimetada karusloomakasvatust „marginaalseks väikeettevõtlusharuks“, presenteerides seda pereettevõtluse ausa vormina, kus ema-isa toidavad loomi ja lapsed teevad pai. Tegelikkuses on Eestis kokku ca 200 000 karuslooma, enamus neist (180 000) elavad kõik ühes suures farmis. Farmides töötab proportsionaalselt vähem inimesi kui muudes valdkondades, sest loomi koheldakse masinatena ning tootmisprotsess on mehhaniseeritud. Karusloomakasvatus on äri, kus liiguvad suured rahad ja seda just suhteliselt madalate tootmiskulude tõttu, mis saadakse loomade elutingimuste arvelt. Ühiskonda teeniva ning maaelu päästva missiooniga pole sel midagi pistmist.

Raitar küsib, mis saab karusloomafarmide sulgemisel sealt vabastatud loomadest. Lühidalt kokku võetuna järgneb karusloomakasvanduste keelustamisele kümneaastane üleminekuperiood, kus kasvandused saavad oma tootmistsüklid lõpuni teha ehk siis olemasolevad loomad tapetakse nagu nad ikka tapetaks, kuid uusi enam juurde ei tule ning ühel hetkel saab farm lihtsalt tühjaks. Üleminekuperiood on mõeldud ka selleks, et kõik kasvandustes töötajad jõuaksid selle aja jooksul uued tegevused leida. Sellest on võimalik lugeda www.loomus.ee.

Võrdselt tähtsad loomad

Mis puutub ookeanikaladesse, siis ainult väga pealiskaudne inimene saab arvata, et see kalatsirkus ei puutu kuidagi meisse ega ole reaalne probleem. Enne taolisse asutusse miljonite investeerimist oleks mõistlik kiigata, kuidas mujal Euroopas taolisi kohti suletakse, kuidas „eksponaadid” seal parvekaupa surevad ning kuivõrd on taolised asutused tegelikult vastuolus hariduslike eesmärkidega, millega neid ennekõike õigustatakse. Sealt saadav info on sama väär nagu väide, et traksipükstega tsirkusekaru elutsükkel on samasugune nagu metsakaru oma. Lapsõpib taolisest kohast seda, et inimesel on õigus oma meelelahutuse huvides loomi ekspluateerida.

Aga mis saab tuhandetest õnnelikke mune munenud kaagade õigusest olla õnnelik, küsib Raitar. Loomaõiguslasele on loomad võrdselt tähtsad, nii nagu muinsuskaitsja ei tee vahet kivi- ja puumaja vahel. Küsimus on veendumuses, et elada tuleb nii, et võimalikult vähesed selle pärast kannatama peaks ja et eluõigus on kõigil. Nii nagu aastatepikkune töö karusloomakasvanduste keelustamise nimel, on autoril jäänud märkamata ka kanade kaitse. Kas vabapidamisel kanade munad tekkisid poodi juhuslikult? Selleteemalisi kampaaniaid on Eestis läbi viidud ligi kümme aastat. Munakarbid on märgistatud ja vabapidamisel või vähemalt õrrekanade mune on saada igas poes – järelikult on farmerid kanade elutingimustesse kõvasti investeerinud. Seega „kaagadel” on õigused, neid on märgatud ja nende eest seistakse.

Tsirkuste keelustamine, protestiallkirjad karusloomakasvanduste vastu, eetilist moodi nõudvad hääled, toidutööstuses loomade õiglasest kohtlemisest huvitumine ja kõik muud märgid viitavad loomadesse suhtumise paradigma pöördumatule muutusele. Inimene saab õnneks vaikselt aru, et loomade arutu ekspluateerimine ei ole õiglane ega möödapääsmatu.

Jaga artiklit

88 kommentaari

T
TK  /   20:24, 21. apr 2017
Loomakaitsjad eksponeerivad ennast piltidel koos kassidega....kes on loomulikult steriliseeritud.See oli muidugi loomakeste suur soov saada lõigatud ja jääda ilma nende eksisteerimise ühest osast.
Et nad ei paljuneks ja ei oleks probleeme.Sama inimsooga,liiga palju inimesi juba.Siin võiksid aktivistid eeskuju näidata ja kirurgi juurde sõita...
H
Hea lugu  /   13:20, 20. apr 2017
Raitari artikkel oli puhas pahatahtlikkus ja rumalus kuubis. Ime küll, et vastulauset lubati avaldada.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis