"Ma võin küll mõelda hulle ideid välja ja unistada ja poisse kogu aeg sundida asju tegema, aga kui nad ei tahaks seda teha, siis nad ei teeks," tänas Sandra Vabarna aasta mänedžeri auhinda vastu võttes oma bändikaaslasi, abikaasat Jalmar Vabarnat ja Tõnu Tublit. "Jalmar ja Tõnu selekteerivad välja minu halvad ideed ja panevad ise veel paremaid juurde," mainis Sandra. (Teet Malsroos)

"Kui ma kuulsin sellest nominatsioonist, siis mõtlesin, et huvitav, kust see korraldamispisik mul tuli. Ja mulle tuli meelde, et kui ma olin 12, siis ma otsustasin, et nüüd on õige aeg tuurile minna," meenutas Trad.Attack!’i liider Sandra Vabarna Eesti muusikaettevõtluse auhinnagalal aasta mänedžeri trofeed pihku saades.

"Aga selleks, et tuurile minna, oli vaja bändi. Ma kutsusin kaasa kaks sõbrannat ühte klassiruumi, üks neist mängis plokkflööti ja teine saksofoni. Me kirjutasime suurele tahvlile välja, mis on meie tohutud eesmärgid. Mäletan, et üks eesmärk oli Viljandi folgile pääseda," jutustas Sandra (31), kes oskas ise selleks hetkeks plokkflööti mängida. Oma praegust põhipilli torupilli asus ta õppima alles aasta hiljem.

"Järgmine samm oli see, et nüüd me peame välja mõtlema bändi nime, ja sinna see bänd jäigi. Rohkem sellest midagi edasi ei tulnud," tunnistas muusik.

Ta lisas, et õnneks on prioriteedid praeguseks muutunud ja esikohal on olnud muusika loomine, mitte kindlate lavade vallutamine. Kui on olemas hea muusika, ideedega tragilt kaasa tulevad bändiliikmed ja toetav meeskond, on bändi asjaajamine Trad.Attack!’is torupilli, parmupilli ja vilesid mängiva ning laulva Sandra sõnul puhas privileeg ja mõnus väljakutse.

Mullu õnnestus tal oma folgiansambel lennutada mitmetele tähtsatele pärimusmuusikafestivalidele, kokku andis bänd üle 100 kontserdi 26 riigis.

Nominatsioon üllatas väga

Restoranis Merineitsi eilset galaõhtusööki juhtinud Karl-Erik Taukar küsis Sandra kitarristist ja lauljast abikaasalt Jalmar Vabarnalt tögavalt, mis tunne on hommikuti ärgata oma mänedžeri kõrval. "Väga hea kindel tunne – kohe saab küsida, millal raha saab ja kas me ikka lähme esinema," kiitis Jalmar, et ei pea ise olmeküsimuste pärast muretsema ja saab rahuliku südamega edasi magada, samas kui naine aegsasti asju ajab. Seepeale juubeldas Sandra auhinda vastu võttes: "Eriti hea meel on mul selle üle, et Jalmar saab homme ärgata aasta manageri kõrval!"

Sandra, kes on harjunud saama tunnustust muusikuna, ei salga: "See, kui mind aasta mänedžeriks nomineeriti, oli tõeline üllatus ja tore avastus!" Kes võidab, polevat talle enam üldse oluline olnud. "Muidugi on mul tõsiselt hea meel, et meie tööd on märgatud. Manageerimine on tegelikult väga suur töö."

See, kui suure osa tema päevadest mänedžerikohustused neelavad, sõltub Sandra sõnul perioodist. "Kui me salvestame stuudios või teeme bändilaagreid, siis on loomulikult suurem osa muusikal. See jaguneb aasta peale erinevalt ära. Enne Tallinn Music Weeki oli hästi palju meilindust, praegu on ka, aga ma arvan, et suvel on jälle vähem. Aga keskmiselt kulub päevas arvuti taga kolm–neli tundi," räägib Sandra.

See aeg ei kätke üksnes esinemistega seotud meilivahetust. "Lisaks on sotsiaalmeedia, logistiline osa ja fännitooted. On palju väikseid asju, millel tuleb silma peal hoida." Meeskond, kes bändile olmeasjades abiks on, on aga järjepanu kasvanud ja Sandra elu lihtsamaks muutnud. "Nüüd on minu roll ka natuke delegeerida, kes mida teeb. Aga lõpuks peab ikka mina kõik üle kontrollima, lõppsõna ja -vastutus on minul. Kui näiteks mingi kujundus tehakse, pean üle vaatama, et seal ei oleks tähevigu," seletab Sandra.

Abiks assistent ja välisagendid

Trad.Attack! on ära tabanud, et tänapäeval on artistidel väga oluline sotsiaalmeedias aktiivselt kohal olla. "Me mõtleme ikka uusi asju välja. Eelmisel aastal tegime me igas külastatud riigis akustilise video, sel aastal peame iganädalast vlogi (videoblogi – K. A.)," ütleb Sandra, kes teeb sotsiaalmeedia postitusi alati ise. "Raske oleks kellelegi teisele anda ülesanne, et postita nüüd midagi, kui ma olen ise bändi keskel ja teen reisides pilte. Teine inimene ei tea kõrvalt meie emotsioone.“

Bändile laekunud meile loeb aga esmalt assistent. "Ta saadab edasi esinemispakkumised, mida meil oleks võimalik vastu võtta. Kui ta juba näeb, et me oleme samal ajal välismaal ära, siis ütleb ta kirjadele ära. Peale selle tegeleb ta uudiskirjadega. Palun näiteks, et pane tekst kokku või tee valmis Spotify playlist ja saadame lood laiali," avaldab Sandra.

Abijõu hulka kuuluvad ka disainer, kes plaadikujunduste eest hoolitseb, ning videoblogi monteerija. "Me filmile ise, aga saadame materjali ühele poisile, kes monteerib."

Piiritaguseid kontserte korraldab terve rida välismaa agente, kõige tihedam on koostöö Saksamaal elava eestlanna Juliana Voloziga.

Miks langesid bändi mänedžeri kohustused kolmest liikmest just Sandra õlule? "Jalmar oli tol hetkel, kui me alustasime, teistes bändides ka. Nüüd, kui ta Curly Stringsist ära tuli, on ta mulle kontsertidega seotud asjaajamises abiks. Ma arvan, et see on ka inimloomuses kinni. Näiteks Tõnu (löökpillimängija Tõnu Tubli – K. A.) ei olegi selline inimene, kes vastaks iga päev meilidele,“ põhjendab naine.

"See läks kuidagi loomulikult nii, sest tegelikult oli minu idee see bänd kokku panna. Ma olen olnud initsiaator ja kui ma näen selles potentsiaali, siis miks mitte? Muidugi võiks ka vähem teha, ei peaks üldse nii palju rabelema. Kui mulle assistent appi tuli, siis avastasin: oo, mul on nüüd rohkem aega! Aga selle asemel et puhata, mõtlesin ma uusi asju välja,“ muigab Sandra. "Näiteks hakkasimegi siis vlogi pidama."

Omamoodi mentor on algajale mänedžerile Sandrale olnud Ewert and the Two Dragonsi ja Iirise esindaja Toomas Olljum. Teda nimetab Sandra inimeseks, kes annab vajadusel alati telefonitsi nõu ning kohtumistel viskab õhku mõne inspireeriva mõtte. "Nõu olen küsinud suuremates, mitte igapäevaasjades. Näiteks kui plaadifirma tegi meile kaks aastat tagasi pakkumise, siis arutasin, kas on mõtet selle firmaga koostööd teha. Ma arvan, et ta on üks innovaatilisemaid managere, ta on visionäär ja suudab suurelt mõelda,“ lausub Sandra.

"Kui väsime, teeme pausi."

Üks Olljumi soovitus, mille ansambel kõrva taha pani, oli mängida algul nii palju kui võimalik välismaal. "Ükskõik kui ka festivalid maksavad esinemise eest vähe – tuleb minna kasvõi oma raha eest. See on bändile vajalik, et saada kogemust võõral laval, pluss ka see, et sul hakkab vaikselt mingi fännibaas tekkima," selgitab Sandra. "Esimesel aastal võtsime kõik välismängud vastu.“

Kui samaks ajaks kutsutakse kahele festivalile, saab otsustavaks see, kui mitu korda on Trad.Attack! seal riigis juba käinud ja milline on olnud sealne vastuvõtt. "Kui meil oleks näiteks võimalik minna kas Venemaale, kus me oleme viis korda käinud, või Kasahstani, kus me oleme käinud kaks korda ja näinud, et publikut on raske endaga kaasa haarata, ja samas hoopis uude riiki, siis muidugi läheksime uude kohta."

Eestis hoiab populaarne bänd eksklusiivsust. "Me esimene Eestis harva, aga korraldame selle nii ägedalt, et see oleks meile endale väga kihvt kogemus. Korraldame kõik kontserdid ise ega võta sel aastal ühtegi avalikku pakkumist vastu, kuigi meid üritatakse väga järjepidevalt veenda. Kinnised mängud ei ole probleem, kui meile aeg sobib," märgib Sandra.

"Ma arvan, et siis poleks asjal mõtet, kui see ennast juba väsitaks ja me läheks lavale lihtsalt kontserti sooritama – mingi energia kaoks nagu ära," leiab ta. "Kindlasti tekib üks hetk ka meil väsimus, kogu aeg ei saa olla laineharjal. Ma arvan, et siis tuleb reaalsusele otsa vaadata – me võtame lihtsalt pausi, puhkame mõnda aega ja siis tuleme mingi uue asjaga välja."

Küsimuse peale, kas on parem, kui mänedžer on ise ühtlasi ka bändiliige, vastab Sandra, et see on kahe otsaga asi. "Selles mõttes on hea, et sa tunned bändi ja tead, kuidas mingeid asju teha. Ma ei kujuta ette, et keegi tuleks meile ütlema, et teeme nüüd teile sellise pildistamise – te olete nii ja nii. Meile meeldiks ise välja mõelda, kuidas me oleme. Samas on teinekord palju tegemist sellega, et ennast lavale mineku hetkeks välja lülitada,“ arutleb Sandra. "Ma olen seda väljalülitumist järjest rohkem õppinud."

Sandra väitel küsitakse tihti ka nõuande korras, kuidas Trad.Attack! seda või teist teeb, et neil õnnestub nii palju piiri taga esineda. "Ma käin vahel isegi õpitubasid andmas. Just paar nädalat tagasi tegime Music Estonia kontoris noortele ühe sellise. Mõned inimesed kirjutavad ka ja küsivad nõu, mõni saadab lugusid. Muidugi annan ma nõu nii palju, kui saan, aga ma arvan, et iga olukord on unikaalne. Ei saa öelda, et kui meie tulime pildile, siis olime täiesti tundmatud. Tõnu teati džässiringkondades, mind folgiringkondades, Jalmarit veel rohkem. See mängis ka rolli. Ma ei saa lihtsalt öelda, et pange trio kokku ja tehke nii. Iga bändi jaoks töötab mingi enda asi," mõtiskleb Sandra.

"Ma ütlen just, et bändid laseks ennast piiridest vabaks. Nagu meie tõime lavale diskokera. Tegelikult võib teha žanriüleseid asju – tehke seda, mis meeldib, ei pea ennast kammitsema, et sellest stiilis on nii ja muudmoodi ei tohi teha," soovitab muusik. "Paljudel bändidel on ka näiteks probleem, et kuidas sotsiaalmeedias kohal olla. Nad ei taha seda tegelikult. Ja meie ütleme, et siis ei saagi seda teha. Seda peab tegema inimene, kes tahab postitada, tahab jagada oma elu,“ arvab Sandra, et kõik sõltub eelkõige tahtest.

Jaga artiklit

1 kommentaar

  /   09:53, 29. märts 2017
Oot-oot, kas see on seesama punt, kes tuuritab maksumaksja raha toel? See ei näita asjade teglikku seisu.

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
marge.sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis