Mait Summatavet (Aldo Luud)

"Kui Ugala maja esimest korda avati, aastal 1982, istusin siin majas kuude viisi,“ meenutab sisearhitekt Mait Summatavet, kes tegi ka nüüd, üle 30 aasta hiljem, Ugala teatrimaja sisekujundust. "Töödejuhataja ütles toona, et töömehed ei küsi nõu mitte tema, vaid minu käest. Täpselt sama juhtus ka seekord.“

Summatavet muheleb, et tegelikult ei olnud praeguste tööde puhul laias laastus miski teistmoodi kui esimesel korral. Ajaga võidujooksu tuli selgi korral teha. "Seegi kord tehti kõike liiga kiiresti,“ ütleb ta, et näinuks parema meelega aeglasemat tööprotsessi. "Aga eks aja  jooksul loksuvad kõik asjad ikka paika.“

Teisalt on praegune aeg 1980. aastatest siiski jõukam, mis peaks sisearhitekti silmad joonelt särama lööma. Vähemalt on materjalivalikut. "Tõesti, aeg ei olnud jõukas, aga ma suutsin tollal publiku garderoobigi leida parema põrandamaterjali Soomest – see oli suur luksus, sest säärast põrandat polnud üheski teises teatrimajas. Ajasin selle välja, sest olin nii arhitekt, töödejuhataja kui ka varustaja. Sõna otseses mõttes pidasin seitset ametit."

Ka publikufuajee lambid, mida hellitavalt pilvedeks nimetatakse, tulid tollasesse teatrimajja välismaa tootjalt. Ehk siis Saksa demokraatlikust vabariigist. "Need olid odavad Ida-Saksa lambid, mida Nõukogude Liidus saada oli,“ kirjeldab Summatavet. "Moodustasin piimjatest lampidest grupid, selliseid ei teinud 35 aastat tagasi mitte keegi. Tänapäeval, kui lähete Müncheni valgusmessile, siis on kõik kohad sääraseid kerakujulistest lampidest moodustatud pilvi täis! Kui mina nood lampide grupid Ugala majja tekitasin, siis pidin midagi selle idee põhjenduseks ütlema ning põhjendasin, et need on pilved. Nii need endale nime saidki.“

Enne renoveerimistöid rippus fuajee laes seitse pilve, mille moodustasid 341 lampi. Nüüd on lampe isegi tiba rohkem. Veel enam: uued kerajad lambid pole piimjad, vaid elegantselt täpilised. Pilvedesse on täienduseks lisatud ka juhttähed.

Summatavet lisab, et nõuka-ajal muutis teatrimaja sisekujunduse loomise keerukaks tõik, et mitte midagi saada ei olnud ning sestap tuli ägedaid sisekujundusideid ellu viia kõikvõimalikke kõverteid kasutades. Nüüd veeretas arhitektidele aga kaikaid kodaraisse lõputu bürokraatia. "Igal ajal oma head ja vead,“ muigab Summatavet, kes ei oleks osanud kuidagiviisi ette kujutada, et pöördub Ugala teatri sisekujunduse juurde taas tagasi. "Sellise asja peale ma tõesti ei tulnud," naeratab ta. "Aga mine tea, ehk kujundan Ugala teatri veel kolmandatki korda?“

Jaga artiklit

4 kommentaari

  /   17:29, 19. märts 2017
loodame südamest,et kolmandat korda säärast soperdust ei tule! Elu läheb edasi Ei pea see Ugala olema niisugune nagu 80-ndatel . Siis võiks me ka elada näiteks nii nagu esimese Eest Vabariigi ajal.
Y
yll  /   13:25, 19. märts 2017
õudne on see et meil on pool sajandit ühed ja samad inimesed riigiametis! ükskõik mis värvi lipp
lehvib aga (puna)kultuur peab oma raha riigikassast eestlase esindajana saama.mees saab palga ja pensioni maksumaksjalt.võiks nagu pensile jääda võis siis töötamise ajal pensist loobuda.

Päevatoimetaja

Maarit Stepanov
Telefon 51993733
maarit.stepanov@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis