Kui meie poliitikud hakkasid üldsust ette valmistama pagulaste saabumiseks, rõhutati sõja eest põgenevate inimeste aitamise vajadust. Nüüd, aasta pärast esimeste pagulasperede saabumist, pole pilt päris see, mida loodeti näha.

Kui keeleõppe ja tööleminekuga kaasnevate probleemidega oli võimalik arvestada, siis kuritegevusega on olukord teine. Jah, keerulises olukorras võib eksida. Selles pole midagi šokeerivat – vargusi ja kergemaid varavastaseid kuritegusid on Eestis iga päev. Kuid ühe pagulasnaise arvatav süütamine ja teise süütamiskatse on sündmused, mida meie komberuumis ei mõisteta. Pole küsimustki, et riigi poliitika ja retoorika pagulasküsimuses muutub.

Jah, süütamisi ei suutnud ära hoida pagulaste taustakontroll ega ka siinne tugiisikute võrgustik. Jah, pole küsimustki, et toimunu mõjutab nii pagulasperede kui ka nende naabrite ja meie kõigi turvatunnet. Jah, me pole suutnud siia saabunuid suunata keeleõppesse ja tööle – olgu põhjuseks saabunute laiskus, liiga suured toetused või saabunute kombestik, mille nad Euroopasse ja Eestisse kaasa tõid.

On aeg tunnistada, et meil puudub kogemus sedavõrd kaugest komberuumist pärit isikute vastuvõtmiseks ja nendega tegelemiseks, kuid kõik see ei tohi tähendada uste sulgemist nendele, kes vajavad abi. Selline käitumine oleks silmakirjalik ja kahjuks on püünele tormanud mõned poliitikud (või pigem võiks neid nimetada populistideks), kelle jaoks on nüüd käes viimane piir ja nendegi kvoot on null. See on ohtlik mõtteviis.

Küll aga ei tohi ametkonnad lihtsalt pead vangutada ja soovitada pagulasi rohkem märgata, sest see viitab sellele, et pole ideid, kuidas juba toimunut tulevikus lahendada. Vastus ei saa olla, et peame lihtsalt harjuma uue normaalsusega. Kindlasti tuleks üle vaadata raamistik, mille alusel tehakse valikut, keda Eestisse kutsuda ja lasta. Samuti tuleb juhtunust õppida ja alustada viivitamatult tööd peredega, kes on veel Eestis ja pole Euroopasse reisinud, et selgitada, kas sealgi hõõguvad sarnased või mingid muud pingekolded.

Kui usume, et kõik laabub iseenesest, oleme aastate pärast vastamisi samasuguste probleemidega nagu lääneriigid. Kuid Eesti ei tohi muutuda jaanalinnuks, kes peidab argpükslikult pea liiva alla ja korrutab endale, et pagulasprobleemi pole või pole see meie probleem ning pöörab nõrgematele selja. Kui poliitikud teevad seda täna kellegi teisega, pole mõtet uskuda, et homme ei tehta seda sinuga.

Jaga artiklit

43 kommentaari

M
Mitte aktiivsemalt tegutseda vaid  /   18:50, 29. märts 2017
Oma kodumaale tagasi saata.
  /   21:16, 20. märts 2017
kas meil kehtib juba ACTA?

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis