(Ali Jarekji)

Sel nädalal avaldas Praxis rahvatervise arengukava hindamise tulemuse ja pilt on üksikisiku jaoks rohkem kui nukker. Tööst selgub, et tervisepoliitika peamised eesmärgid suure tõenäosusega ei täitu ja see ei ole mitte pelgalt fakt, vaid igaühe elukvaliteedi näitaja.

Tervena elatud eluaastad on vähenenud – aastatel 2009–2016 on naiste keskmine tervena elatud eluiga vähenenud kolm aastat (55) ja meestel 1,4 aastat (53,6). Meil aga armastatakse rääkida hoopis teisest näitajast – nimelt on tõusnud keskmine eluiga: naistel on see 82 aastat ja meestel 73 aastat. Mõtleme korraks, millist näitajat tegelikult peaks tahtma tõsta ja kumb meile hea kvaliteediga elu tagab? Kas eelistad elada ravimite, valude ja krooniliste haigusteta? Või on nende olemasolust ükskõik, peaasi, et arstid meid kas terveks ravivad või sümptomid väga heade meditsiinivahenditega maha suruvad?

Kas peame ootama, mida riik arengukavadega meile ütleb, kuidas oma elu elama peame või on see äkki siiski meie enda vastutus – tervena elatud aastate tõstmisele kaasaaitamine.

Siit rullub lahti ennetuse mõiste. Minu mõistus tõrgub aru saamast, kuidas saab ennetuse mõiste all rääkida varajasest diagnoosist. Diagnoos (rääkides näiteks krooniliste mittenakkuvate haiguste ennetamisest) viitab ju ennetustegevuse ebaõnnestumisele. Kus tegelikult ennetusega tegeletakse? Kas arengukava lehekülgedel? Arstikabinetis?

Ennetustegevus toimub meie kodu söögilaua taga, meie väärtushinnangutes, liikumisharjumustes, koolides, töökohtades, poes. Need on kohad, kus tehtavate valikute eest vastutame ainuisikuliselt. Miks me nii kergekäeliselt soovime vastutust oma elukvaliteedi eest anda riigile? Miks me ise vastutust ei võta?

Vaatamata riiklikele ponnistustele ja lademetes koostatud paberitele on olukord minu ja sinu peres ning tutvusringkonnas selline, et „igapäevaelu takistavad tervisehädad hakkavad kimbutama ühe nooremaid inimesi – enim on kasvanud selliste inimeste osakaal alla 35aastaste seas.” Nii kirjutab Praxis. Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Maris Jesse ütleb, et ”inimeste tervise ja töövõime säilitamine ei ole ainult sotsiaalministeeriumi või tervise- ja tööministri mure.” Just – ei ole ainult!

Jaga artiklit

14 kommentaari

A
Allar_  /   09:59, 19. märts 2017
Üks peamisi haiguse tekitajaid on propagandakanalite psühhoterror. See skisofreeniline maailmapilt, mis vaatab vastu meie ajalehtedest, ajab jooma ja soodustab enesetappe.
V
Vanas Hiinas  /   09:36, 16. märts 2017
kehtis kord, et arstidele maksid vaid terved; niipea, kui inimene haigestus, katkes ka tema arstitasu. Sel moel tagati see, et arst oli huvitatud inimese tervisest. Siinmail aga "koorib just arst haigelt seitse nahka", s.t. et meil on arsti(de)le kasulikum, mida kauem klient põeb ja vaevleb.

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
marge.sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis