(REGIS DUVIGNAU)

Mul oli hea meel, kui avastasin, et vabariigi presidendi otsusega saab Eesti Punase Risti teenetemärgi staažikas onkoloog Kaiu Suija, kes on pikki aastaid pühendunud vabatahtlikule tööle vähihaigete ja nende pereliikmete ühingus ning koduse toetusravi edendamisele. Eesti inimene kipub pärast šokki endasse sulguma, kuid saatusekaaslaste tugi on hindamatu. Ja miski muu ei mõju ergutavamalt kui vähktõve võitnud inimese eeskuju.

Kodune toetusravi tähendab seda, et arst ja õde püüavad viimase staadiumi vähihaiget ja tema pere toetada viimse hetkeni. Aga meist keegi ei tea, millal saabub see viimne hetk. Mulle on väga sümpaatne suhtumine, mis ei võta haigelt lootust.

Tean lugusid, kus arst on noorele inimesele teatanud, et tal on jäänud elada vaid kuu või paar. Ja need inimesed on meie keskel veel paarkümmend aastat hiljemgi. Aga igasugune ennustus – eriti veel meediku suust – võib olla haige jaoks nagu mantra ja ta ehk annabki alla.

Vahel võib mõne arsti suust kuulda lauset: siin ei ole enam midagi teha. Aga alati on – seni, kuni inimene elab.

Jaga artiklit

1 kommentaar

A
ants  /   09:57, 18. veebr 2017
Hea tunnustus arstile, kes inimese elu suudab pikendada

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis