4
fotot
TÄHELEPANUVÄÄRNE: Kõige suuremat tähelepanu pälvis USA raketimiinilaeva USS Porter saabumine Mustale merele 2. veebruaril. (Reuters / Scanpix)

Eile, 10. veebruaril lõppesid Mustal merel NATO riikide kümme päeva kestnud järjekordsed sõjaväe­õppused, mis rõõmustasid näiteks Ukrainat, kuid vihastasid hingepõhjani Venemaad.

TÄHELEPANUVÄÄRNE: Kõige suuremat tähelepanu pälvis USA raketimiinilaeva USS Porter saabumine Mustale merele 2. veebruaril. (Reuters / Scanpix)

Kümme päeva ehk 1. kuni 10. veebruarini peeti Mustal merel NATO mereväeõppusi Sea Shield 2017, millest võtsid osa Ukraina ja seitse NATO riiki: Bulgaaria, Hispaania, Kanada, Kreeka, Rumeenia, Türgi ja USA.

Osales 16 pealveelaeva, sealhulgas mitu fregatti ja korvetti juhitavate rakettrelvadega, üks allveelaev, kümme lennukit ja umbes 2800 sõjaväelast. Õppuste toimumisala oli ca 80 000 ruutkilomeetrit.

Käesolevaks aastaks on NATO plaaninud poolsada õppust ja Sea Shield oli nendest esimene. Mustal merel korraldab NATO mereväeõppusi juba kolmandat aastat järjest ja need on otseselt seotud Ukrainas käiva sõjaga.

Venemaale oli nendes NATO õppustes mitu ebameeldivat tahku. Kuigi kõige vähem meelepärane on venelastele USA ja teiste riikide vägevate sõjalaevade viibimine Mustal merel, valmistas neile sama palju tuska seegi, et nendest õppustest olid lubatud osa võtma ukrainlased.

Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu ja Venemaa Musta mere laevastiku juhid teatasid, et kuigi NATO õppused Venemaale otsest ohtu ei kujutanud, jälgiti kogu see aeg tähelepanelikult kõigi võõraste laevade liikumist merel ja oldi valmis vastulöögi andmiseks, kui selline olukord oleks tekkinud.

ÕPPUSE AVAMISEL: Kanada ja Hispaania mereväelased kuulavad Constanta sadamas Hispaania raketilaeva Almirante Juan de Borbón pardal NATO merelise väejuhatuse ülema viitseadmiral Clive Johnstone’i esinemist. (NATO foto)

Pähikoormus langes luurelaevale Liman, mis oli alles mõni päev enne NATO õppusi jõudnud Mustale merele Vahemerelt, kus ta osales üle kolme kuu Süüria sõjas.

NATO peasekretär Jens Stoltenberg on juba varem teatanud vajadusest tugevdada organisatsiooni kohalolekut Mustal merel ja ümbritsevas piirkonnas, nii merel, õhus ja ka maismaal, sest Venemaa agressiivsele poliitikale on vaja kuidagiviisi vastu astuda.

Stoltenberg on avaldanud lootust, et NATO liikmesriikide kaitseministrite kohtumisel 15.-16. veebruaril Brüsselis kiidetakse heaks abinõud, mis näevad ette NATO sõjalise kohaloleku tugevdamist Mustal merel.

Venemaa on avaldanud kahtlust, kas äsja lõppenud õppustel harjutati NATO riikide ja Ukraina sõjavägede koostööd Krimmi hõivamiseks.

USA peab Mustal merel silma peal

Kuna õppuste peakorraldaja oli Rumeenia, siis oligi suurem osa laevadest pärit Rumeeniast.

Kuigi Türgi pani välja kaks fregatti ja kaks korvetti, Bulgaaria ühe fregati, Hispaania raketilaeva Almirante Juan de Borbón ja Kanada fregati St. John’s, pälvis kõige suuremat tähelepanu USA raketimiinilaev USS Porter, mis jõudis Mustale merele 2. veebruaril.

USA 6. laevastiku koosseisu kuuluv Arleigh Burke’i tüüpi Porter on varustatud Aegise raketikaitsesüsteemiga ja tiibrakettidega Tomahawk.

Porteri saabumine Mustale merele pidi tähendama USA toetuse avaldamist NATO riikidele selles piirkonnas. Laeva komandöri Andria Slough’ sõnul on Porter viimastel aastatel regulaarselt käinud läbi ka Mustalt merelt, et väljendada sel moel poolehoidu piirkonna julgeolekule ja stabiilsusele.

Juba mullu detsembris levisid kuuldused, et USA sõjalaevade kohalolek Mustal merel võib kujuneda umbes nelja kuu pikkuseks. Kui aga ameeriklaste meelest võib regioonis nende kohalolekust kasu olla, siis võidakse suurendada ka laevade arvu.

Sõjalaevade viibimist Mustal merel reguleerib 1936. aastal Šveitsis sõlmitud Montreux’ konventsioon (Montreux Convention Regarding the Regime of the Straits), mis lubab sealseid väinu läbida ainult Musta mere äärsete riikide sõjalaevadel.

Kõigi riikide kaubalaevadele on aga läbipääs vaba. Siiski võivad ka mitte mere ääres paiknevad riigid saata oma sõjalaevu Mustale merele, kuid mitte kauemaks kui 21 ööpäevaks.

Venemaa võimud rõhuvad konventsiooni just sellele punktile, kinnitades, et üle kolme nädala ei tohi USA laevad merel viibida. Kuid kuna USA ei kuulunud konventsiooni allakirjutajate hulka, siis on USA kuulutanud, et nad ei kavatse lepingu põhimõtteid aktseptida.

Samas on Kanada teatanud, et nende laev St. John’s järgib konventsiooni tingimusi ja lahkub Mustalt merelt 20. veebruaril ehk pärast 21 ööpäeva.

Must meri võib muutuda lahinguväljaks

Läänemere kõrval on eeskätt Mustast merest saanud pärast Ukraina sündmusi ja Krimmi annekteerimist peamine konkureerimise koht, uus pingekolle NATO (USA) ja Venemaa vahel.

Mõlemad pooled tahaksid hea meelega Musta merd näha endale kuuluvana, kas "NATO järvena" või "Venemaa sisemerena". Samas takistavad mõlemad pooled teisel seda eesmärki saavutamast.

Viimastel aastatel on Venemaa suurendanud oma sõjalist kohalolekut Musta mere piirkonnas neli-viis korda, millele NATO ei saa jätta vastamata.

Alates 2014. aastast on venelased paigutanud piirkonda ründelennuväe, toonud juurde sõjalaevu ja uusi raketisüsteeme, sealhulgas raketid S-400 Triumf tegevusraadiusega kuni 400 kilomeetrit.

USA on aga suurendanud oma sõjaväelaste kontingenti Mihail Kog?lniceanu lennuväebaasis Rumeenias ja kulutanud väidetavalt 800 miljonit dollarit radarisüsteemi ja SM-2 rakettide moderniseerimiseks. USA ja NATO lähetavad Eestisse, Lätti, Leetu, Poolasse, Bulgaariasse ja teistesse riikidesse ka tuhandeid sõjaväelasi.

Venemaa sõjaväeeksperdid on kinnitanud, et NATO laevastik ei kujuta mingit reaalset ohtu ja need sõjalaevad, mis ajutiselt viibivad Musta mere akvatooriumis, ei suutvat isegi parima tahtmise korral tekitada olulist kahju Venemaa Musta mere laevastikule või Venemaa territooriumile.

Vene spetsialistid on isegi ennustanud Venemaa võimaliku ründamise korral vaenlase laevade eluiga – see olevat 5–10 minutit.

Eelmisel nädalal teatas Ukraina president Petro Porošenko, et Musta mere julgeolek sõltub peamiselt Ukrainast ja Türgist ning tegi türklastele ettepaneku tihendada selles asjas koostööd.

Arvatavasti võibki kaalukeeleks osutuda Türgi seisukoht olukorras, kus USA ja Venemaa vahel pinged aina süvenevad. Türklased pole eriti huvitatud taolisest vastasseisust ja püüavad algatada regioonis uut julgeolekualast initsiatiivi, kuhu oleksid kaasatud Musta mere äärsed riigid, eeskätt Rumeenia ja Bulgaaria. Ka Venemaad ei kavatseta praegustel andmetel sellest initsiatiivist kõrvale tõrjuda.

Venemaa sõjalaevadest pole NATOle vastast

Omaette probleemiks on Venemaa Musta mere laevastik. Varasematel aastatel on Ukraina poliitikud rõhutanud, et Musta mere laevastik on vananenud ja sel pole mingit sõjalist tähtsust. Kuigi tegu on olnud propagandistlike avaldustega, võib nendes väidetes ka tõtt olla.

Venemaa kindralstaabi ülem, armeekindral Valeri Gerassimov on kinnitanud, et Musta mere laevastik on väga võitlusvõimeline ega lase endale liiga teha. "Musta mere laevastikul on selleks kõik olemas: luurevahendid, mis avastavad sihtmärgi kuni 500 kilomeetri kauguselt, samuti hävitamisvahendid.

Juba ainuüksi kompleks Bastion – 350 kilomeetrit kuni Bosporuseni välja. Peale selle on olemas allveelaevad rakettidega Kalibr, merelennuvägi, strateegiline lennuvägi tiibrakettidega ja nii edasi," selgitas Gerassimov eelmise aasta septembris.

Kui lääneriikide ja Venemaa vahel peaks kunagi puhkema sõda, siis üsna kindlasti saab üheks lahingupiirkonnaks Must meri. Ajakiri Forbes kirjutas juba mullu, et Must meri on nagu püssirohutünn, millest räägitakse aga liiga vähe.

Must meri on ju kõigile selle ääre riikidele – Türgile, Rumeeniale, Bulgaariale, Ukrainale, Gruusiale ja loomulikult Venemaale – ülitähtis piirkond, kust saab oma mõju laiendada ka muudele strateegilistele veekogudele – Vahemerele, Pärsia lahele ja mujale.

Seetõttu tahab Venemaa kontrollida Musta merd ainuisikuliselt ja täielikult, kuigi on teada, et Venemaa merejõud pole siiski võrdväärsed vastased USAle ja NATOle.

Mitmeti mõistetav vahejuhtum Mustal merel

Kui uurida Venemaa ja Ukraina ajakirjandust, siis torkab kohe silma, et need riigid interpreteerivad üht ja sama sündmust täiesti erinevalt.

Kui Venemaa meedias on enamasti juttu ukrainlaste korraldatud provokatsioonidest Mustal merel ja Venemaa sihilikust ärritamisest, siis Ukraina ajakirjandus rõhub pigem sellele, et venelased ründavad Ukraina objekte ja püüavad neid hävitada või vähemalt kahjustada.

Mitmeti mõistetav vahejuhtum Mustal merel. (TASS / Scanpix)

Umbes niimoodi suhtuti kahes riigis ka 1. veebruaril aset leidnud vahejuhtumisse. Ukraina portaalid teatasid, et sel päeval kella 10.20 paiku Ukraina aja järgi sattus treeninglennul olnud Ukraina mereväelennuk An-26 Odessa gaasimaardla kohal Mustal merel venelaste tule alla.

"Venemaa hõivatud puurtornist, nn Boiko tornist avati lennuki pihta tuli. Lennukikere sai viga, meeskond jäi terveks. Puurtorni lähedal asus Venemaa Musta mere laevastiku väike allveetõrjelaev," räägiti Ukraina ametlikus avalduses.

Seejuures andsid ukrainlased meedia käsutusse ka fotod, millelt on tõepoolest näha umbes kolmesentimeetrist kuuliauku lennukikeres. Ukraina sõjaväeprokurör lubas lennukikeresse augu teinud kuuli üle anda rahvusvahelisele kohtule.

Venemaa kaitseministeerium esitas vahejuhtumist hoopis teistsuguse versiooni. Nende seisukoha järgi sooritas An-26 1. veebruaril kaks ohtlikku ja provotseerivat lähenemist Venemaa puurtornidele Tauria ja Krimm-1 Mustal merel, kusjuures lennuk lendas väga madalalt.

Teisel korral olevat puurtorni valveülem tulistanud signaalpüstolist neli valgussignaali, et hoiatada pilooti, et nii madalalt lennates võib ta kokku põrgata tornimastiga ja põhjustada lennukatastroofi. Venemaa esitas sellega seoses Ukraina poolele ametliku protesti, kuna An-26 tegevus ohustas otseselt puurtornide töötajaid.

Venelased esitasid ka teise kellaaja, kui vahejuhtum oli aset leidnud: 11.30-12 Moskva aja järgi.

Vene ajakirjandus ähvardas koguni, et taoline seik võib anda põhjuse otseseks relvastatud kokkupõrkeks Venemaa ja Ukraina vahel. Sedamoodi öeldi seepärast, et Venemaa pole tunnistanud senini oma osalust Ukraina praeguses sõjategevuses.

"1. veebruari intsident demonstreerib, et Ukraina jätkab mängimist tulega. Venemaa jõustruktuuride esindajad on küll raudse enesevalitsemisega, kuid annavad sellest hoolimata mõista, et Venemaa huvide ründamist ei aktseptita," kirjutas Venemaa meedia.

Ukraina ametivõimud aga teatasid, et kuna nende lennuvägi pole midagi rikkunud, siis jätkatakse lende ka edaspidi ja korrektiive toimuvate sõjaväeõppuste kavasse ei tehta.

Nimelt peeti Musta mere loodeosas ja Ukraina lõunaoblastites alates 19. jaanuarist Ukraina armeeõppusi, kuhu olid kaasatud laevad, kaatrid, lennukid, autod, soomustehnika. Treeniti riigipiiri kaitsmist ja transpordikommunikatsioonide hõivamist.

Tüli Musta mere puurtornide pärast on igati arusaadav, sest pärast Krimmi annekteerimist võtsid venelased oma kätte ka puurtornid, kus toodetakse kaks miljardit kuupmeetrit maagaasi.

Varem Ukrainale kuulunud nafta- ja gaasikompanii Tšornomornaftohaz natsionaliseerisid Vene võimud pärast Krimmi enda kätte saamist ja nimetasid ta ümber Tšernomorneftegaziks.

Ukraina on koguni esitanud mitu kohtuhagi ja ette valmistamas uut, sest need tornid olid omal ajal Ukraina valitsuse ostetud (selleks, et vähendada gaasisõltuvust Venemaast) ja asuvad Ukraina territoriaalvetes, kust venelased kaevandavad ebaseaduslikult Ukrainale kuuluvaid maavarasid.

Venelased on aga täpselt vastupidisel seisukohal, rõhutades, et see piirkond, mida ukrainlased nimetavad oma majandustsooniks, on tegelikult Venemaa majandustsoon, mille Venemaa omandas automaatselt koos Krimmiga.

Ka inglased otsivad Mustal merel kohta

Suurbritannia ajakirjandus teatas jaanuari lõpus, et Mustale merele läkitatakse brittide üks moodsamaid ja kõrgtehnoloogilisemaid sõjalaevu, juhitava rakettrelvaga ja umbes 60 merejalaväelasega miinilaev HMS Diamond (pildil), mille eesmärk on kaitsta 650 Briti sõjaväelast, kes täidavad Ukrainas salaülesannet ehk osalevad sõjaväeõppustel. Diamond on võimeline hävitama vaenlase lendavaid objekte kuni 1400 meetri kõrgusel.

HMS Diamond (AFP / Scanpix)

Ajalehe The Daily Star andmetel on Diamond esimene Inglise sõjalaev, mis sõidab Mustale merele pärast külma sõja lõppu.

Korralduse laeva saatmiseks Ukraina rannikule olevat andnud peaminister Theresa May, kes juba varem oli teatanud, et Suurbritannia peab üheskoos USAga astuma välja Putini vastu. Paljutähenduslik on seegi, et brittide sõjalaeva saatmisest Mustale merele hakati rääkima pärast May kohtumist Donald Trumpiga.

Kommenteerides Diamondi saatmist Mustale merele, rõhutas Suurbritannia kaitseminister Michael Fallon, et Ukraina on inglaste sõber ja London kavatseb alati kaitsta Ukraina iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust.

Teatavasti on Suurbritannial kavas paigutada tuhatkond sõdurit mitmesse Ida-Euroopa riiki ning hävituslennukid Typhoon veel sel aastal Rumeeniasse. Fallon teatas samuti, et Ukraina sõjaväelaste ettevalmistamist jätkatakse 2018. aasta alguseni.

Eksperdid, esijoones Vene omad, on oletanud, et miinilaeva saatmisega Mustale merele soovib Suurbritannia astuda vastu ameeriklastele ja hõivata seal seni USAle kuulunud koht.

Jaga artiklit

44 kommentaari

K
kallid mängud  /   13:00, 12. veebr 2017
Selle asemel, et kasvatada inimestest inimesi, tegeleved juhid inimeste ahvistamisega. Niipalju siis kõrgharidusest,teadusest ja arengust.
  /   10:16, 12. veebr 2017
miks seda nato laevastikku ei kasutada näituseks liibüa rannikul patrullimiseks.kaltsakaid lastakse miljonite kaupa euroopasse,samas läheb aga kogu nato aur venemaa ärritamise peale.ilmselt see ongi eesmärk omaette,tahetakse iga hinna eest konflikti venemaaga.nato pole enam ammu mingi kaitseorganisatsioon,vaid kõige ehtsam agressiivne ründaja ja kahjuks on ka eesti sinna punti kistud.

Päevatoimetaja

Kristin Aasma
Telefon 51993733
kristin.aasma@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis