Thavet Atlas, "Sadakond nõiutud suitsukest ehk Kas päike loojub enne õhtut?", Sulemees, 2016 ()

Kas ehtne maal elav vanaema suudaks Skype’i teel edastada pannkooke ja vaarikamoosi, ja ka maasuve kõige selle juurde kuuluvaga? Miks käitub valitsus  tihti alamatega kui pärisorjadega ja kas valituid peaks saama tagasi kutsuda, kui nad valimislubadusi ei täida? Kui kaua peaksid vastu mugavustsoonis elavad inimesed, kui nad paisata tagasi kiviaja tasemele? Miks inimkonnal ei säili eelnevalt õpitud kogemused? Neile ja mitmetele muudele küsimustele tuleb Thavet Atlase arenguromaani peategelasel Martinil oma kujunemisteel vastused leida.

Tartu kirjamees, kes kasutab pseudonüümi Thavet Atlas, on varem avaldanud luuletusi ja kaks romaani, millest üks – „Õuduste kõlakoda Tartu raekoja katusel“ – pälvis 2015. aastal Eesti ulmeühingu aastaauhinna Stalker. Oma viimati ilmunud, aastatel 2012–2016 kirja pandud teost „Sadakond nõiutud suitsukest ehk Kas päike loojub enne õhtut?“ nimetab autor otsatult naiivseks ja väheke kriminaalseks, jantlikuks muinasjutuks.

Thavet Atlas, "Sadakond nõiutud suitsukest ehk Kas päike loojub enne õhtut?", Sulemees, 2016

Toimetaja Tuuli Kaalep aga iseloomustab raamatut pärimuslikult põhjalt tiibu sirutava arenguromaanina – justkui Kalevipoja astumisena 21. sajandisse. Romaani keelekasutus on isikupärane ja kujundlik, selles põimuvad rahvajuttudele omased stiilivõtted ja luulerütmis sõnaseadmine.

Lugu on üles ehitatud klassikalise imemuinasjutuna. Bioloogist peategelane Martin, täpsemalt telmatoloog ehk sooteadlane, töötab keskkonnaministeeriumis. Ta saadetakse Soovalla keskusesse Külarappa külla turba- ja sooproove võtma.

Nohikust kangelaseks

Martin on kinnise loomuga üksildane inimene. Ta on kopikas kopika kõrval säästnud oma korteri tarbeks. See ongi tal pangalaenuga soetatud, tugev turvauks ees. Martin ei huvitu poliitikast. Ka tööasjades pole ta kunagi otsustaja olnud. Alati on ta jäänud noorema edukama venna Leo varju.

Martini endasse tõmbumise põhjuseks on noorukina jalaga juhtunud õnnetus, mis tegi mehest lonkuri. Samuti see, kuidas isa tema ametit alavääristas: „Soomardik! Martin, soomardik!“

Külarappa küla on hästitoimiv külakeskkond: tehakse ühiselt turbaväljal tööd, austatakse vanu rahvatraditsioone, aga samas tuntakse e-maailma saavutusi. Küla on tuntud ravitseja Meinhard Targa elupaigana. Sinna tuleb abi otsima raskelt haigeid ja vigaseid, nõu saama poliitikuid ja end eliidiks pidavaid tegelasi.

Algul vaatab külarahvas Martinit kui võõrast sissetungijat, kuid heatahtliku suhtumisega leiab ta sõpru. Martin õpib Meinhardi ja veelgi võimsama Loduloovi juures ravitsemis- ja hingetarkusi.

Kohtuvad iidne pärimus ja tänapäev

Mütates soodes ja rabades, saab ta füüsiliselt tugevaks. Ta käib vanas pühas hiies ning ammutab väge Ulrich von Khylrappeni poolt aastal 1710 kirja pandud tarkuseraamatust. Ei jää tulemata ka peategelase õrn ja imeline armulugu kauni Mairega. Martin tõuseb kogukonna juhiks, kui neil tuleb vastu astuda kurjuse jõule.

Romaanist leiab hulga tõsiseid mõtisklusi elu võimalikkusest maal, väikeriigi iseseisvuse võimalikkusest Euroopa Liidus, pagulasteemast, noorte Eestist lahkumise üle, meie suhtumisest teistesse rahvastesse, eriti siin elavatesse venelastesse.

Huvitav on vaatenurk, kuidas näeb eestlasi Venekülas elav Iivan, kes läheb tagasi Venemaale. Ta imestab, mispärast nähakse venelases alati vaenlast. Ta saab eesti keelest aru, oskab eestlastega suhelda, aga omaks pole teda ikka võetud.

Autor portreteerib eestlast kui jonnakat iseolijat ja isetegijat ning võimude väikest, ent järjekindlat alttõmbajat. Ta teeb seda läbi huumoriprisma, jäädes igas olukorras positiivseks. Lugejani tuuakse maailma tundmatum ja tumedam pool – nõiakunst, ravitsemine, kaasaegsete religioossete praktikatega tembitud vanad tavad, ka huvitumine Idamaade tarkustest.

Raamatus kohtab palju värvikaid tegelasi, kelle seas on külajoodik Muinas-Ville, luulelise hingega Jarr koos vahva sea Kulduga, murdekeelt kasutav kääbuskasvu eluvend Aadu, küla politseinik Krabanatt, salakaval nõid Utta, paadunud pätt Kihv, kratid ja pahulased, Meinhard Tark ning Loduloovi, hiinlane Liu ja II maailmasõjast siia jäänud sakslane Saks, Brüsseli otsuseid kummardav bürokraat Oskar ning KGB-Tuus, kes on võimul igal ajal.

Meinhard testib raamatus Martinit ning laseb tal vastata 31 küsimusele. Meil kõigil tasuks aga nende küsimuste üle juurelda. Neile vastuste andmine on kasulik mõtteharjutus.

Olgu välja toodud veel mõningad näited lisaks algul mainituile: Kas enamikku inimkonnast oleks võimalik käsitleda biomassina? Või on see hoopis maakerale liigne ballast? Kellele võiksid säärased teooriad olla kasulikud?; Kellele/millele on kasulik/kahjulik tugev ja ühtne Euroopa?; Kui palju on meil maavarasid, mis võiksid ohustada meie iseseisvust, vallandada sõjalis-poliitilisi kataklüsme?; Kellele kuulub laps – kas riigile või ta vanematele, kasvatajatele või eostajatele?; Kumb on ohtlikum, kas õpetatud abitus või ise õpitud abitus?

Jaga artiklit

1 kommentaar

  /   13:49, 2. veebr 2017
Kas arvustus või sisuturndus?

Päevatoimetaja

Denes Kattago
Telefon 51993733
Denes.Kattago@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis