2
fotot

Olen juba mitu aastat mõelnud, et tahaksin väikesele varjupaiga koerale kodu pakkuda. Ometi on olnud nii kiire, et see kõik ongi jäänud vaid mõtteks. Kuni siiani!

Detsembri alguses, kohe kui TV3 saate 'Kuuuurija' võtted lõppesid, tekkis mul lõpuks ometi veidi rohkem vaba aega. Nii mõtlesingi, et ehk õnnestub mul ammune unistus teoks teha ja ma saan endale koera võtta. Olin kindel, et kohe ma endale kindlasti varjupaigast seda õiget väikest sõpra ei leia. Seega valmistusin kuude pikkuseks otsimiseks ja ootamiseks.

Esiteks seadsin sammud vastavatud Tallinna Paljassaare loomade varjupaika, kus töötasid väga sõbralikud ja lahked inimesed. Sel hetkel oli seal saadaval vaid üks Õle tänavalt leitud armas taksikoer Lucifer, kes armastas võhivõõrastele inimestele hambad kintsu lüüa. Sellest tulenevalt ka tema nimi. Väike kurat oli ta küll, sest ka minule üritas ta hambad käpikusse haakida. 

Muidugi sain aru ka põhjusest. Lucifer oli lihtsalt kiindunud varjupaiga töötajasse ja tahtis just seda prouat endale perenaiseks. Töötaja oli muidugi ka ülevoolavalt hea inimene ja ütles, et kuigi ta kaks koera on juba varjupaigast võtnud, siis tuleb vist üks veel võtta, sest Lucifer peale tema mitte kedagi teist ei salli.

Aga rohkem koeri neil mulle tol hetkel Paljassaares pakkuda ei olnud. Töötajad küll ütlesid, et koerad lähevad uude peredesse kiiresti, aga mul tasub pilk nende veebilehel hoida. Samas oleksin saanud sealt papagoi, kassi või mõne pisilooma. 

Mina ei tahtnud aga tol päeval veel alla anda ja otsustasin ikkagi käia ka teises Tallinna varjupaigas.

Viljandi maantee varjupaiga kohta on ilmunud meedias hulk õõvastavaid lugusid. Küll on näidatud lugusid, et seal tapetakse kasse ja üleüldse on sellest varjupaigast jäänud halb mulje. Justkui aetaks seal mingit kahtlast äri. 

Otsustasin siiski Viljandi mnt. varjupaigas ära käia ja pean tunnistama, et juba esimesel hetkel, kui ma sinna sisse astusin, tegelesid minuga äärmiselt toredad ja professionaalsed inimesed. Eriti tahaksin esile tuua varjupaiga juhataja Larissat, keda on meedias ohtralt materdatud. 

Larissa uuris kohe, kus ma elan, kui suur on mu korter ja lähim park. Samuti  küsis ta, kui palju mul looma jaoks aega on jne. Mina üritasin samal ajal telefonis talle näidata erinevate koerte pilte, mis mulle olid nende veebilehel silma jäänud. Larissa aga ütles, et niimoodi välimuse järgi ta mulle küll mingit koera ei anna.

Mul endal hakkas ka natuke piinlik, et valisin koera veebilehelt nagu uut kampsunit Ebay'st. Eriti halvaks läks olukord siis, kui Larissa küsis, kas mul on varem koeri olnud ja ma teatasin talle rõõmsalt, et jah, mul on olnud lausa kolm koera erinevatel kontinentidel. 

Larissa tegi suuri silmi ja küsis, kas ma töötasin erinevate riikide varjupaikades. Pidin kurvastusega teatama, et kahjuks on kõik koerad, kelle ma võtsin, tänaseks surnud.

Tormi mürgitati Argentiinas aedniku poolt, E.T. suri samuti hiljaaegu kõrge ea tõttu. Ma oleksin talle ilmselt ka oma õnnetuid lugusid hobustest rääkinud, kuid Larissa segas vahele ja ütles, et ta peab üldse vaatama, kas tal on minusuguse kliendi jaoks sobivat looma.

Ma sain aru küll, et tegelikult talle minu koerajutud ei meeldinud ja jutt mingist kahtlasest aednikust Argentiinas ei tundunud kindlasti Viljandi maanteel usutav.

Mulle meenus seejärel kogu see kadalipp, mis kaasnes E.T. võtmisega Londoni Battersea loomade varjupaigast, kus arvutiprogramm otsis vastavalt sinu andmetele sulle sobiva sõbra. Ja see ei olnud kõik. Enne seda, kui koer mulle kätte anti, tuli veel varjupaiga töötaja kodu kontrollima. Pidin talle teed pakkuma ja lähimat parki näitama.

Battersea varjupaik Londonis on tegelikult väga edukas ja prestiižne asutus. Paljud Suurbritannia jõukad vanaprouad pärandavad neile kogu oma varanduse ja just seetõttu saab see asutus pesitseda Londoni ühes kallimas piirkonnas.

Varjupaigas on sadu töötajaid ja vähemalt mina käisin seal läbi viis erinevat korrust. Battersea varjupaik on põhimõtteliselt nagu üks suur kortermaja Londoni kesklinnas, mida ümbritseb kõrge tellistest laotud müür. Kompleksi kuuluvad väiksemad pargid, mänguväljakud jne. See on nagu väike loomade kindlus keset suurlinna. 

Kui Battersea kinnisvara hindasid arvestada, siis maksab selline kompleks vähemalt kümneid miljoneid naelu, kuid arvan et isegi rohkem.

Seal töötavad koerte psühholoogid, perekondade loomade nõustajad, koerte massöörid, jalutajad jne. E.T. võtmine sellest varjupaiagst ei olnud lihtne ja koera sain kätte pärast erinevaid vestlusi ja kohtumisi varjupaiga töötajatega alles kuu pärast seda, kui esimest korda sinna sisse astusin.

Muide, huvitav oli see, et Battersea varjupaiga töötaja tuli koera olukorda kontrollima koju ka paar kuud pärast tema võtmist. Reaalselt tuligi sama lokkide ja kübaraga vanaproua ukse taha, jõi teed ja vaatas E.T. üle.

Ma mäletan, et ma veel küsisin tema käest, et miks see lisakontroll vajalik on. Ta vastas mulle, et kõige rohkem üritavad nad varjupaigas vältida seda, et koer jääb kodust ilma kaks korda ja satub uuesti varjupaika.

Ta rääkis, et kui koer esimest korda varjupaigast uude koju pääseb, siis on võimalik tal oma varasematest traumadest üle saada. Nende kogemus aga näitab, et kõige hullem lugu on koertega, kes satuvad varjupaika teist korda ja kes kaotavad seejärel oma enesekindluse täielikult ning hakkavad hammustama, närima ja uute omanike leidmine neile on praktilislet võimatu. See oligi põhjus, miks koeri ei anta uude kodusse liiga kergekäeliselt.

Battersea varjupaigas maksis E.T. koju toomine 2006. aastal 75 naela. Selle hinna sees olid kõik kiibid, süstid ja samuti anti mulle varjupaigast kaasa 30 kg koertoitu. Lisaks ka voodi ja tagasihoidlik rihm. Pärast seda saabus iga kuu meie koju koerteajakiri, kus räägiti Battersea loomadest, probleemidest nendega jne.

Suviti korraldas Battersea kõikidele loomadele suure pikniku. Meeletult pikad kaltsuvaibad seati parki, millele oli laotud absoluutselt igasuguseid koerasnäkke. Ka inimestele pakuti head ja paremat söögi ja joogipoolist. 

Battersea ajakirjaga, mis saabus koju kord kuus, oli kaasas alati ka valge ümbrik, kuhu sisse sai panna varjupaiga annetuseks raha.

Aga tuleme tagasi tolle päeva juurde Viljandi maantee loomade varjupaigas. Larissa vaatas mulle sügavalt otsa ja mõtles hetke. "Tooge talle Kusmitš," teatas ta siis oma kolleegidele valjul häälel. 

Mina küsisin, et milline see Kusmitš siin veebilehel on ja Larissa ütles, et ta tuuakse kohe välja. Et pole mul vaja mingit pilti enne näha. Ta mainis veel, et Kusmitš on leitud ühelt Moskva tänavalt ja tal on komme naeratada. 

"Mismõttes naeratab?" mõtlesin omaette. Koerad ju ei naera! Aga juba toodi tagaruumidest välja kiitsakas põlvekõrgune peni, kes hüppas ja näitas kergelt hambaid. Alguses tõmbasin käe ära, aga siis Larissa rahustas, et see hammaste näitamine ongi tema naeratus. Tema viis end väljendada, kui ta rõõmus on.

Läksime Kusjaga väikesele jalutuskäigule Männiku metsade vahel ja ütleme nii, et meil tekkis omavahel kohe klapp. Kusja ei tirinud, ei haukunud ja käitus eriti kombekalt.

Viisin koera pärast tunni pikkust jalutuskäiku tagasi varjupaika ja ütlesin, et mõtlen selle kõige peale. Sees oli muidugi vastik tunne, sest kohe kui sa suhtled väikese armsa koeraga, kellel omanikku pole, tekib ju kiindumus. Ja ütleme nii, et Kusja oli ikka päris pettunud, et ta oma rosinasilmadega mind kohe nii ära ei võlunud, et ma ta silmapilkselt kaasa võtaksin. Eks ta Moskva tänavatel just tänu oma pilgule ja armsusele üldse ellu jäigi.

Veelgi imelikum tundus aga kodus mõte, et ma hakkaksin endale nüüd uut ja paremat koera otsima.

Kaks päeva hiljem läksin Kusjale järgi. Larissa vormistas talle passi ja tegeles minuga. Vaatasin, kuidas varjupaiga juhataja pabereid täidab ja mõtlesin, et vahel teeb meedia inimestele ikka kuhjaga liiga.

Mulle jättis Larissa ja tema varjupaik äärmiselt meeldiva ja professionaalse mulje. Ja kõige parem näide sellest, et selles varjupaigas loomadest hoolitakse on muidugi see, et Kusmitš mängis ja hüppas kõikide varjupaiga töötajatega ja näha oli, et tal ei olnud nende ees raasugi hirmu.

Seda oli kaugelt näha, kuidas talle isegi varjupaigas meeldis. Kuidas me saame siis öelda, et seal loomadele liiga tehakse?

Kusmitš eest tuli mul välja käia 120 eurot, aga mingisuguseks räpaseks äritegemiseks ma seda summat küll kuidagi lugeda ei saa. Eriti arvestades seda, et talle tehti kõik vaktsiinid, kirbutõrjed, pass, kiip jne. Kusjuures koer oli ju toodud ka kaugelt Venemaalt Eestisse, kuu aega siin toidetud, jalutatud ja tema järelt koristatud.

Lisaks sellele anti mulle kaasa imeilus kuldne jalutusrihm ja roosa džemper.

Kui olin vaevalt moka otsas pärinud, millise harja ma peaksin talle ostma, et teda kammida, kingiti meile koerahari.

Ma mõtlesin selle peale, kuidas erinevad inimesed olid mind Viljandi mnt. varjupaiga eest hoiatanud just eelkõige seetõttu, et seal koheldakse loomi halvasti ja tehakse nendega äri.

Missugust äri ma küsin veelkord?

Mulle tundub, et eriti kasumlik see äri küll olla ei saa. Arvestage ise seda aja- ja töömahtu, mis läheb loomadega mässamise peale. Seda enam, et tegu on kodutute loomadega, kes on närvilised, hauguvad ja ei ole kõige koostööaltimad.

Nüüd see Kusmitš siis pikutab mul siin tugitooli kõrval ja kangesti meenutab ta mulle Bulgakovi "Koera südame" peategelast, kes oli samuti Moskva tänavatelt leitud ja kellest hiljem inimene sai.

See oleks küll vinge, kui Kusja ühel õhtul balalaikat mängima hakkaks!

Paljud inimesed küsivad tänaval minu käest, mis tõugu mu koer on. Ma vaatasin, et kõige rohkem meenutab ta Venemaa kuulsaid kosmosekoeri Laikat, Belkat ja Strelkat. Ka nemad olid muide leitud Moskva Lennundusmeditsiini instituudi juurest. Hrustsov kinkis Kennedy tütrele veel ühe kosmosekoera poja, kes uhkelt Valge Maja ees poseeris. 

Üks kosmonaut-koertest sai isegi kindrali pagunid, kui uskuda kirjanik Pelevini raamatut "Omon Ra". Tollele pagunitega koerale meeldis vanaduspõlves konjakit limpsida.

Kusmitš on naljakas sell, kuid selles ma ei kahtle, et ta tõesti Moskvast pärit on. Eriti elavneb ta vene keele peale, armastab tänaval suitsukonisid nuuskida (võib-olla suitsetas?) ja haugub karvamütsides venelaste peale. Seda ilmselt koduigatsusest. 

Kusmitš ongi minu suurim jõulukink.

(Erakogu)

Aitäh Larissale, kes minu näo ja imeliku jutu järgi mulle sellise armsa sõbrakese välja valis.

Häid jõule kõigile!

Jaga artiklit

39 kommentaari

N
njah  /   23:23, 10. veebr 2017
Tore kolmanda klassi lapse koolikirjand.
J
Jah, just!  /   15:15, 27. dets 2016
kui ta oskaks rääkida ütleks ta kohe, et temal on kõik pajebaat´!

Päevatoimetaja

Teet Teder
Telefon 51993733
teet.teder@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis