2
fotot
Evelin Ilves oma raaamtu esitlusel (Robin Roots)

See jõululugu vestab väikesest tüdrukust Linnust ja jõuluvanast. Teisi Linnu-lugusid saad lugeda Evelin Ilvese värskelt ilmunud lasteraamatust “Linnu lood”.

See põhineb Evelin ja Toomas Hendrik Ilvese tütre Kadri Keiu suureks kasvamise sündmustel. Raamat jutustab, missugused mängud ja kaaslased on tüdrukul, kelle koju teisi lapsi just tihti ei satu, sest tee lõpeb tema kodu juures otsa. Või millise pöörde võtab metsaelu siis, kui isa ootamatult presidendiks valitakse.

“Linnu lood” (Robin Roots)

Linnu ja jõuluvana

Linnu kodusesse metsatallu pidi esimest korda üle pikkade aastate Jõuluvana tulema. Polnud seal ju kaua aega väikseid lapsi elanud ning too vana talutee ei mäletanud isegi Jõuluvana saani jälgi. Päkapikke oli ikka nähtud siin ja seal vilksamas, nii et päris ära polnud Linnu kodu ehk unustatud. Möödunud aastal oli emme ääri-veeri rääkinud, et äkki tuleb neile ka Jõuluvana, aga Linnu oli nii kõvasti kartma hakanud, et iga kord, kui sellest juttu tehti, suure häälega nutma puhkenud ning köögi nurka pugenud. Talle tundus too vana ja habetunud tegelane ikka päris hirmus. Ei lohutanud isegi lubadused suurest kingikotist ega patsulöömisest.

 Aga lasteaias oli ta piltidelt ja isegi ühest videost päris Jõuluvana näinud ning tegelikult tundus too igati muhe vana olevat. Linnul oli isegi pisut piinlik, et oma kisaga Jõuluvana eemale oli peletanud. Teistel lastel oli kõigil juba Jõuluvana käinud ning igasugu ägedaid kinke toonud. Nüüd siis oli lootus, et äkki kohtab ka Linnu lõpuks seda kummalist punase mantliga meest. Ta oli juba peaaegu 4-aastane.

 Üks mure sellega muidugi oli. Kuna Linnu issi oli just natuke aega tagasi presidendiks valitud, käis ta igal pool koos ihukaitsjatega. Jah, nad tulid isegi koju kaasa ja kolisid tallu ehitatud uude külalistemajja sisse nagu oleksid nemad just need kõige õigemad turistid. Kuigi turistide moodi nad üldsegi välja ei näinud. Sellised süngevõitu mehed, mustad prillid ees ja väga napi jutuga. Mis aga kõige hullem - neil oli kõigil püstol vöö küljes. Selline, millega saab päriselt tappa. Ja auto, mille Linnu kohe Kurjaks Sitikaks ristis, pagasiruumis lebas üks väga suur relv – peaaegu Linnu pikkune. Selline, millega filmides tanke ja lennukeid tulistatakse. Mõtle, kui Jõuluvana ei julgegi tulla säherdusse majja?

Issi püüdis Linnut rahustada: Jõuluvana on ju tark mees, küllap ta teab, et ihukaitsjad on ka ju lõpude lõpuks tavalised inimesed. Neil on lihtsalt selline töö. Oma relvadest polnud nad mitte kunagi ühtegi inimest tulistanud. Püssid olid pigem selleks, kui mõni täitsa hull peaks presidenti ründama, et teda siis kaitsta saaks. Esimese lasu pidid ihukaitsed alati õhku tulistama. Hoiatuseks. Nii seletas issi ihukaitsjate töö reegleid. Linnul aga tekkis pisike lootus, et kui ta mõnda ihukaitset äkiste ehmatab, ehk siis too tulistabki taevasse. Oleks ju ulme äge...

Nii siis oligi terve maja ootust täis ning kõik pidid oma numbreid harjutama, mida Jõuluvanale ette kanda, et ikka kink välja lunastada. Suur vend kavatses koguni prantsuse keelse luuletusega üles astuda. Linnu mõtles Jõuluvana ette koos Ludduga minna ning temaga ühes veidike ulguda. See on ju koerte viis laulda. Kui ainult Luddu vastu peaks ega hoopis urisema kukuks. Võõraste kahtlaste tegelaste peale ta ikka urises niimoodi hästi madalalt, et tollel õudne hirm peale tuleks...

Ja siis olidki jõulud käes. Issi oli luuletuse õppimise viimasele minutile jätnud ja istus nüüd hommikust saadik telefonis, et sealt kiiresti mõnd sobivat salmi leida. Ta oli täitsa ärevuses, sest kui Linnu tal käest kinni võttis, olid issi peopesad niisked.

„Issi, kas hoopis sina kardad jõuluvana?” Uuris Linnu, olles ise kole uhke, et oma hirmust üle oli saanud.

„Eeee-e, vist ei karda. Aga ma pole nii pikka aega kellelegi luuletusi esitanud. Ei tea, kas jääbki meelde... See oli nii ammu, kui ma midagi pähe õppisin”, oli issi siiski pisut kõhkvel ja pistis telefoni taskusse, et vajadusel sealt siis salaja spikerdada. Emmel oli plaan jõuluvanale spagaati teha, sest sellega sai alati üllatada – suured inimesed enamasti ju spagaati maha ei saa. Linnu ise sai vabalt ja nii lihtsa asjaga olnuks lausa piinlik Jõuluvana ette minna. Suuremaks saades plaanis ta jõuluvanale hoopis ehtsa salto teha!

Linnu jooksis ihukaitsjate juurde valvetuppa, kus suurelt ekraanilt nende talu värav näha oli. Ta tahtis ise tõkkepuu nuppu vajutada, et Jõuluvana saaks sisse sõita. Ei pidanudki kaua ootama, kui uhke punane mootorsaan lumekeerises värava taga pidurdas. Linnu süda hakkas hästi kiiresti lööma, kui ta väikest väravanuppu vajutas.

„Tervist, härra president!” hõikas jõuluvana nii kõlava ja karge häälega, nagu oleks terve kaitsevägi maja uksest sisse astunud. Kui issi talle käe ulatas, tundus ta jõuluvana kõrval kuidagi väike ja natuke ehmatanud. See tegi Linnule nalja, sest issi ei kartnud tavaliselt mitte kedagi ja teadis üldse maailmas kõiki asju. Nüüd aga hoidis ta teiste varju ja luuletus läks tal ka loomulikult meelest ära. Jõuluvana oli kuidagi nii suur, et teda sai terve tuba täis. Ta sättis ennast mugavasti kamina ette kiiktooli ja asus uurima, mida tema käest kõige enam oodatud oli. Õige varsti avas ta oma kingikoti. Seal oli igaühele midagi: vennale kikilips, Luddule terve maksavorst, issile sangpomm ja emmele mahlapress. Linnu sai valju ulgumise eest endale uhiuued uisud ja kõik ihukaitsjad purgikese moosi. Kust küll jõuluvana teadis, et nad nii maiad poisid on? Linnu teadis küll, sest nende toas oli alati salakomme laokile jäänud.

 Kui kõik olid oma kingid kätte saanud, avastas jõuluvana, et kotis on veel üks pakk. Selle peale oli kirjutatud TURTS. No kes see veel on ja kuhu ta kadus? Linnu teadis kohe, et see on kõige uuem ihukaitsja. Ta oli alles eelmisel päeval esimest korda tööle tulnud. Kõik asusid Turtsi hüüdma ja kui keegi ei vastanud, siis tubadest otsima. Turtsi aga polnud kusagil. Kuna aga ihukaitsjatel on omavahel raadioside, selle jaoks juhtmedki kõrvas, leiti Turts lõpuks raadio abil üles. Ta oli ennast vannituppa luku taha pannud, sest kartis üle kõige maailmas...... Jõuluvana! Ja kuigi isegi issi käis vannitoa ukse taga Turtsi julgustamas, et ta kingituse järele tuleks, keeldus too ust avamast ja vist isegi värises seal vanni ääre peal. Vähemalt Linnule küll tundus nõnda.

Ja nii pidigi Jõuluvana oma viimase kingi Turtsi jaoks kuuse alla jätma, sest temal polnud pikalt aega värisevate politseinikega jageleda. Mõelda, ise on hambuni relvastatud, aga kardab Jõuluvana – kes seda oleks uskunud!

Kui Linnu hommikul esimesena kuuse alla kontrollima läks, oli Turtsi pakike aga juba kadunud.

Jaga artiklit

48 kommentaari

O
oh-oh-oh-  /   12:15, 23. dets 2016
aru ei saa et tema on tavaline eesti elanik nii kui - tädi MAALI eesti külast!!! SEE mis tema elus oli juba
-m i n e v i k!!!!
!
!!!  /   11:58, 23. dets 2016
Milline universaalne inimene, trumpab ametite arvult isegi Hunt-Kriimsilma üle. Millal me võiiksime kuulda tema jõulujutlust? Sellel alal on käsi veel proovimata.

Päevatoimetaja

Kristin Aasma
Telefon 51993733
kristin.aasma@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis