(Heiko Kruusi)

Paljud asjad siin maailmas pole unustatud, vaid kõigest ümbernimetatud vanad. Orjadel ei ole lubatud omada raha – nii lihtne see ongi. Samas, kuigi orjad võivad ise rahast ka mitte midagi teada, peab omanik ikkagi arvestama nende tulukust ja neile kuuluvaid vahendeid, kindlustust ja tuhandet muud asja. Orjad võivad kaubelda endale paremaid tingimusi ja omanik võib neil isegi lubada rahaga tehinguid teha.

Seda, mis on raha, on seletatud tuhandel viisil. Kui ma ostan turult õunu, saan ma selle eest tasuda rahaga, mitte ei pea mõtlema, kuidas küll nende inimeste töö või väärtused, kes on nõus kas või selle artikli eest midagi välja käima, jõuaks millegi kasulikuna tagasi õunamüüjani. Ehk siis kusagil on usaldusväärne institutsioon, kes tekitab mingi enam-vähem võltsimiskindla olemi, milles saab väljendada peaaegu kõige elus vajamineva väärtust.

Võtmesõna on siin usaldusväärsus. Enamasti keskpanga loodud raha töötab ühiskonna huvides väga hästi niikaua, kui see on usaldusväärne. Ja rahapoliitika põhialused on igal pool suhteliselt ühesugused sellepärast, et teistsugused riigid lihtsalt ei jää ellu – ilma universaalse maksevahendita ei lähe majandus käima. Kuigi okastraadi ja tääkidega saab elanikkonna suhtumist mõnda aega reguleerida, ei ole sellise rahapoliitika eluiga enamasti kuigi pikk.

Usaldusväärsuse üks olulisi komponente on raha anonüümsus – rahaga on alati kaasnenud teatud vabadusetaju. Samas on kõigil vähegi ettemõtlevatel kodanikel alati mingi varu ka milleski kindlamas kui ametlikult käibiv raha. See on palju keerulisem kui riigi soov makse koguda. Näitena saab tuua Venemaa – hinnangute kohaselt on seal elanike käes USA dollareid umbes sama palju kui on riigireserv ehk sadu miljardeid. Kusjuures ega neid sedeleid ei ole ju niisama saadud. Järeldusena võiks selle sõnastada nii – see riik, kellel ei ole usaldusväärset anonüümset sularaha, annab tohutu summa garantiita ja protsendita laenu tollele, kellel on.

Tolle „laenu” andmisest pääseb nüüdismaailmas vist ainult Põhja-Korea. Kes mäletab okupatsiooniaega, see teab, et ka nõukogude inimene oli ori – tal oli keelatud omada raha. Ta tohtis omada ainult kohalikke sedeleid, mis olid üsna mitmes mõttes mänguraha – näiteks investeerimine oli keelatud, asutustel oli oma „raha” ja nii edasi. Karistustest hoolimata oli ikkagi inimeste käes valuutat, käest-kätte osteti-müüdi väärismetalle ja muud taolist. Valuuta oli selgelt ülehinnatud, ja seda samal põhjusel, miks vanglates maksab sularaha rohkem kui väljas.

Milline oleks sularaha-eurota elu?

Raha trükkimine on tegelikult äärmiselt tulus tegevus. Teoreetiliselt paneb riik midagi panti ja annab selle väärtuses välja sedeleid või pangagarantiisid. Praktiliselt ei ole vist mitte kellelgi õnnestunud rahasüsteemi kokku kukkudes sellest pandist midagi kätte saada ja asi toimib senikaua, kui püsib usaldus ja kui tolle rahaga on mugavam arveldada kui millegi muu, näiteks piirituse või kopranahkadega. Tänapäeval, nagu öeldud, hõivab ebausaldusväärse raha koha mõne teise riigi valuuta.

Kui sularaha kaoks käibelt Eestis (näiteks eksperimendi korras), ei juhtuks suurt midagi. Tänapäeva Euroopa Liidus on tegelikult täiesti võimatu kehtestada nõukogude tüüpi karistussüsteemi, mis tähendab, et suur osa arveldustest, mis käisid praegu sularahas, jääksid selliseks ka tulevikus – näiteks kõik eraisikutevahelised tehingud, mida pole kohustus registreerida.

Sularaha muutuks arveldusraha suhtes kallimaks ehk siis saaksid kõik ümbritsevate riikide inimesed-firmad varsti aru, et Eestisse tuleb tulla suure kohvri sularahaga, siis on suurem osa asju 5–10% odavamad.

Kui sularaha kaoks Euroopa Liidust, tähendaks see, et Euroopa Liit annab peamiselt USAle, aga ka Šveitsile, Hiinale ja isegi Venemaale kokku umbes pool triljonit dollarit tagatiseta protsendita laenu.

Miks sularaha käibelt ei kao?

Enamik inimesi on niikuinii panga orjad ja maksuamet kontrollib kogu nende sissetulekut – mõni sõpradele müüdud raamat ja vana kohvimasin ei ole küll tähtsad. Vabaduse illusiooni ei peaks olema isegi väga rumalatel inimestel: nutitelefoni järgi teatakse juba praegugi niikuinii isegi seda, kas sa Tallinnast Tartusse sõites pissipeatuse tegid (siis tasub sulle ehk eesnäärmeravimite reklaami saata), kuid samm edasi on teadmine, et sa ei saa poodi minna ega mõnd sõiduvahendit kasutada, ilma et sellest jälg maha ei jääks.

Sularahata ühiskond on düstoopia. Õnneks on see ilma stalinistliku repressiooniaparaadita sedalaadi majanduslik põnts rahatrükkijatele, et seda me oma eluajal kartma ei pea.

Sarjast "Asjad, millest ma midagi ei tea"

Jaga artiklit

17 kommentaari

S
siim  /   16:55, 28. nov 2016
Rahata ühiskond on võimalik, sest meie liigume kiires tempos sinnapoole. Enamus juba täna rahatud. Saavad ka teised hakkama, aga kulda peab ikka olema.
T
tty  /   09:07, 28. nov 2016
Meil on juba rahata ühiskond. Eksponentsiaalselt devalveeruv võlavaluuta ei ole raha. Turg on otsustanud kordi et kuld ja hõbe on parim raha.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis