3
fotot
SÜDAMES: Elutoa kapil on Markkuse foto juures inglikuju ja Rõuge kirikuõpetajalt saadud palveküünal, mille pere igal õhtul süütab. (Aldo Luud)

Siiani pole teada, mis juhtus Markkusega, kes jäi Võrus aasta tagasi kadunuks.

"Kui vahel kodust ära minnes olen unustanud tule põlema ja tagasi tulles valgustatud akent näen, käib südame alt jutt läbi – Markkus on tagasi!" räägib ema, kes juba terve aasta ootab oma kadunud poega koju. Isegi kui mõistus juba tõrgub uskumast, loodab süda ikka.

SÜDAMES: Elutoa kapil on Markkuse foto juures inglikuju ja Rõuge kirikuõpetajalt saadud palveküünal, mille pere igal õhtul süütab. (Aldo Luud)

Võrumaal, veidi enne Rõuget keerab maanteelt väike tee otse Markkuse koduõue. Nädal aega tagasi, 24. oktoobri õhtul ääristasid peresõbrad selle kirikust tulles põlevate küünaldega.

Just siis möödus aasta toona 17aastase Markkuse kadumisest. Rõuge kirikuõpetaja andis emale-isale ka palveküünla, mis on koos inglikujuga Markkuse foto kõrval kapinurgal.

"Öeldakse, et inimesele antakse nii palju kanda kui ta jaksab. Meie rohkem ei jaksa," ütleb ema Marika.

Koer suri kurvastusest

Väikese palkmaja suures ahjus praksub tuli. Tumehall kogukas kass põõnutab osavõtmatult elutoa diivanil, samal ajal kui nooruke hundikoer Steffi vänderdab külalisi nähes suurest elevusest. Ta on selles peres elanud viis kuud. Varem jooksis siin ringi hundikoer Bläcky.

Tema oli Markkuse jagu. Noormees oli ta ostnud endale sünnipäevaraha eest. Loom suri aga pool aastat pärast seda, kui tema peremees enam koju ei tulnud. Süda jäi lihtsalt seisma. Suurest kurbusest, arvavad Markkuse vanemad.

Neid on hoidnud lõplikult murdumast lootus. Seesama lootus, mis ühtlasi ka kohutab. Sest poja leidmine ei pruugi enam olla rõõmusõnum. Ka selle mõtte on vanemad endale juba ligi lasknud. Leppinud sellega veel siiski pole. Sest niikaua, kui pojast pole ühtegi märki, nad loodavad.

"Mõistus ütleb, et see oleks mingis mõttes kergendus, kui leiaksime märgi sellest, et ta on surnud. Süda aga kardab seda nii väga," ütleb Marika vaikselt. Selline vastandlike mõtete ja tunnete virvarr räsib ja väntsutab.

"Viimasel otsingul Tamula järve ääres hüüdis keegi, et leidis pruuni jope. Markkusel oli pruun jope. Mul hakkas kohe peas vasardama – palun, palun, et see ei oleks tema oma!"

Ei olnud.

"Kui me teda aga ei leia, siis jäämegi eluaeg lootma. See on päris õudne tegelikult. Just see teadmatus ongi kõige hullem. Me ei saa isegi leinama hakata," poetab Marika ja vaatab kalkvel pilgul aknast välja teele. Suure seinakella mustad osutid tema selja taga seinal liiguvad omasoodu. Vanemate jaoks aga aeg seisab.

Neile on nõu antud, et nad ei saa asja enda jaoks lõpetada, kui poja tuba on endiselt nii nagu see Markkusest on jäänud.

Seda ema ei suuda. Veel mitte.

Teisel korrusel, õe ja vanemate toa vahel läbikäidavas ruumis on Markkuse elamine – televiisor, riiul CD-dega, lauake fotoalbumi ja portreepildiga ning voodi, mille äärel istuvad kaks lapsepõlve pehmikut – mõmmik ja lumeleopard. Marika võtab selle kätte ja sasib hellalt. Selle sai Markkus katsikukingiks.

Oma toas oli noormees viimati eelmise aasta 21. oktoobril. Oli koolivaheaeg ja Marika sõidutas Markkuse ja tema õe Võrru. Markkusel oli jalgpallitrenn ja ööseks pidi ta jääma oma üürikorterisse.

Järgmisel päeval pidi isa töölt tulles ka poja koju tooma, et pere saaks vaheajal veel üheskoos aega veeta. Selleks ajaks Markkuse telefon enam ei vastanud.

Nüüd, aasta hiljem samal päeval elas Marika kõik tollased sündmused uuesti kellaajaliselt läbi nagu juhtuks see kõik uuesti.

"Nüüd, kui poja kadumisest on möödas aasta, sai ring täis ja mulle jõudis valusalt kohale, et me ei pruugigi teda leida. Ei elusalt ega surnult," pühib ema põselt pisaraid.

"Isegi kuu või kaks pärast Markkuse kadumist ei olnud nii raske kui nüüd, aasta hiljem, kui kogu see õudus algas. Praegu, aasta hiljem, samal õhtul enne tema kadumist käisin samm sammu haaval kõik läbi – nüüd võtsin Markkusega ühendust; nüüd ütles ta, et on õues sõpradega; nüüd kell üheksa läheb trenni.

Ma ütlesin talle, et ole keskööks korteris tagasi. Jõudsin pool kümme töölt koju ja mõtlesin, et veel helistan talle, aga arvasin, et ta on äkki veel trennis ja ei helistanudki. Läksin magama.

Hommikul ärkasin üles ja hakkasin koristama. Panin kartulid potti ja siis Marek helistas talle, et võtab ta kell kaks auto peale. Aga Markkusel oli telefon väljas. See oli meie jaoks kohe häire. Ta võttis alati telefoni vastu."

Marika uuris kohe järele, et Markkus oli viimati Facebookis eelmisel õhtul kell 11.

"Kui Marek koju tuli, ma istusin ja nutsin. Öeldakse, et ema süda aimab. Ma teadsin, et midagi on juhtunud."

Marek aga oli ikka veel kindel, et küllap poiss on korteris ja magab veel.

"Otsime nii kaua, kui jaksame"

"Võtsime üürniku käest varuvõtme ja lootsime viimase minutini, et astume sisse ja ta on tõesti seal," meenutab ema. Tuba oli aga tühi.

Juba sama päeva õhtul oli neile Markkuse otsingutel abiks üle 200 inimese.

"Sellist mõtet, et ta võib kuskil sõbra juures olla, ei tulnud meil kordagi. Sest ta ei ole kunagi nii teinud. Ja sõbrad olid kõik otsimas. Keegi midagi ei teadnud."

Markkus lahkus sõprade juurest hilisõhtul ja oma korterisse ei jõudnudki. Siiani ei ole teada, mis temaga juhtus.

"Nii palju oleme targemad, et teame, kust oleme otsinud ja kus teda pole," märgib Marek.

Ta läks kaks nädalat pärast Markkuse kadumist tööle tagasi. Millestki pidi ju elama. Marika oli kolm kuud kodus, kuni uuesti tööle läks. Enda tegevuses hoidmine hoiab masenduse mõnda aega eemal. Aga veel nüüdki iga kord töölt koju minnes ja autosse istudes pääsevad pisarad paisu tagant valla.

Õnneks on neil ühtehoidev suguvõsa ja toetavad sõbrad.

OOTUS: Suure seinakella mustad osutid Markkuse ema selja taga seinal liiguvad omasoodu. Ema jaoks aga aeg seisab. Kogu pere jaoks. Poja kadumisest on möödas aasta, aga siiani ei ole teada, kus ta on või mis temaga juhtus. (Aldo Luud)

"Nad ei ole jätnud meid kordagi üksi. Lisaks tulevad inimesed kambakesi Haapsalust, Viljandist ja lihtsalt sumpavad meiega koos terve päeva siin Tamula järves. See on müstika, kui palju on ikka häid inimesi," on Marek tänulik ka kõigile vabatahtlikele, kes on otsinguile kaasa aidanud.

"Küsisime politseilt, mis on selle aastase otsimise tulemus. Neil peab ju mingi versioon olema. Öeldi, et arvatavasti on ta vees. Aga isegi kui ta on vees, siis peab ta veest üles leidma!

Me ei süüdista politseid, eks nad teevad oma tööd. Aga järelikult tuleb mingeid seadusi ümber teha ja muuta. Et ei juhtuks teistega sama, mis meiega," räägib Marika.

Politseinike öeldud lause "saage aru – inimesed kaovad ikka ja jäävad ka edaspidi kaduma" ei ole neid lohutanud.

Kuna vanemad on kogu aasta endiselt koos vabatahtlikega Markkust otsinud, on mitmed teiste kadunud laste vanemad nendega ühendust võtnud ja öelnud, et nemad on loobunud, nemad enam ei jaksanud.

"Meil on seljatagune nii tugev. Nii kaua kui jõuame, nii kaua otsime. Ma saan aru, et ükskord peame ka meie alla andma, aga vähemalt mitte veel."

Markkuse toa laual on suur ja raske fotoalbum, kuhu Marika on kogunud kokku kõik fotod oma pojast alates tema sünnist – üleni roheliste täpikestega kaetud naerune Markkus tuulerõugetes, paariaastasena võilillepärg peas ja teisel pildil suure roosa elevandiga, veidi suurem Markkus roosa glasuuriga piparkooke kaunistamas, põhikooliealine Markkus perega, sõpradega…

Albumi lõpus on veel mõni tühi lehekülg.

Miks ei ole Markkust leitud?

"Markkuse kadumisega on mul südamel palju asju, aga mida tahan enim mainida, on ametnike suutmatus otsustada, vastutada ja tegutseda. Markkuse juhtum on toonud selle kõik esile," ütleb SA Kadunud juht Aare Rüütel, kes on noormeest oma vabatahtlikega aasta aega maastikul otsimas käinud.

"22. märtsil leppisime riigikogu õiguskomisjonis teisel koostöökohtumisel kokku, et täiendame seadust, mis annaks menetlejale võimalused päringute tegemiseks näiteks krediidiasutustele ja sideoperaatoritele.

Selle eelduseks oli, et siseministeerium koostöös teiste ministeeriumidega sõnastaks kadunud isiku mõiste definitsiooni. Nüüd on käes juba oktoober ja ametnikel on kadunud isiku mõiste ikka defineerimata," räägib Rüütel.

MÄLESTUSED: Markkuse toas laua peal on suur ja raske fotoalbum, millesse ema on kogunud kõik fotod pojast. Albumis on veel ootel paar tühja lehte. (Aldo Luud)

Teise küsimuse tõstatab ta politseijuht Elmar Vaheri avalikult TV3 uudistesaates välja öeldud väite kohta, et politseil on kindlad faktid ja tõendid, et Markkus oli alkoholijoobes, temaga võis juhtuda õnnetus ja õnnetuse tõttu ei ole ta elavate kirjas.

"Mul on südamel küsimus, kuidas sellisel juhul siis ühte viimaste aastate nii politsei kui ka vabatahtlike poolt enim otsitud last leida pole suudetud? Õnnetuse läbi elu kaotanu on kusagil olemas – maa peal või vees. Ja süstemaatilise otsinguplaani läbiviimisel on temale viitavad jäljed, esemed ja lõpuks ka tema ise leitav.

Mis on takistanud politseil tegemast otsinguplaani ruut-ruudu kõrval viimasest teadaolevast punktist L. Koidula tänavalt edasi laienedes, kuni ta leitakse?

Lõuna prefekt ja Võru politseijaoskonna juht on tublid mehed, kuid kui hiljemalt kevadel oli näha, et Markkuse kadumisjuhtumis lisaks otsingutegevusele ka loodus vastust ei anna, siis miks ei otsustatud teha senisest teistsuguseid tegevusi, näiteks suurendada uurimisgruppi, võtta üle SA Kadunud ja lähedaste otsinguplaan, algatada kriminaalmenetlus?"

Rüütel räägib, et SA Kadunud juhatus on paljude heade inimeste abiga üle Eesti terve aasta jooksul Markkust otsinud – sukeldunud, vee all ja õhust filminud, vestelnud inimestega, roninud mahajäetud hoonetes, külg-külje kõrval läbinud ahelikus maastikku, koostanud otsinguplaani ja saatnud otsinguaruandeid, dokumenteerinud võimalike tunnistajate juttu, organiseerinud pressikonverentsi.

"Vabatahtlikul tegevusel on piirid ja vabatahtlik ei asenda ega võta üle riigi vastava ala ametniku tegevust. Ta saab seda vaid teatud osas täiendada. Ideaalis siis, kui ametnik abi küsib. Mitte nagu tegelikult on, et vabatahtliku abi küsivad lähedased," märgib Rüütel.

Politsei: maastiku läbikammimine ei ole selle kadumisloo võti

Lõuna prefektuuri kriisireguleerimismeeskonna juht Ottomar Virk seevastu ütleb, et politsei on Markkuse leidmiseks teinud mahukat tööd.

“Suurema osa sellest tööst on politsei teinud info kogumisel ja analüüsimisel, olgugi, et ka maastikul on läbi viidud kogu aasta vältel järjepidevalt otsinguid. Ülimalt naiivne on väita, et laupäevakute korras maastiku läbikammimine ongi selle kadumisloo lahendamise võti. Nii saavad väita vaid need, kelle teadmised politsei läbiviidavatest otsingutegevustest on täiesti puudulikud,” räägib Virk, et aasta vältel ei ole Markkust leidnud ei politsei ega vabatahtlikud, olenemata sellest, et meeter meetri haaval on kontrollitud mitukümmend ruutkilomeetrit maastikku.

“Arvestades, et noor inimene võis segaduses ja sihitult L. Koidula tänavalt edasi liikuda ühe-paari tunniga 5-10 km mistahes suunas, tähendab see, et maastikul on vaja tema leidmiseks läbi otsida ruut ruudu haaval umbes 300 ruutkilomeetrit. See on sama palju, kui kontrollida meeter meetri kaupa läbi kogu Tallinn ja mitte üks, vaid kokku kaks korda. Kusjuures tulemust ei saa garanteerida sellega, kui ulatuslik on otsing - otsida tuleb õigest kohast,” selgitab Virk, et küll on olukord teine, kui selline mastaapne otsing puudutaks inimest, kelle puhul on põhjust arvata, et ta on elus ning tema elu saab päästa.

“Markkuse kadumine on väga raske perele, lähedastele ja teistele, kes tema otsimisega kokku on puutunud. Pere olukorrale mõeldes on ebainimlik ja vastutustundetu luua meelepetet nagu annaks kriminaalmenetlus või uurimisgrupi suurendamine täiendavaid võimalusi. Ei anna. Markkuse leidmiseks on politsei rakendanud üle Eesti erinevate politseinike jõud ja teinud kõik toimingud, mis noormeest vähegi leida aitaks. Toimik on endiselt uurijate laual ning töö Markkuse leidmiseks käib,” ütleb Virk.

Kui kellelegi on teada uurimisele kaasa aitavaid fakte, oodatakse neid e-posti aadressil talis.thal@politsei.ee või telefonil 786 8248.

Jaga artiklit

81 kommentaari

T
Tere!  /   02:19, 19. apr 2017
Ma ei tea kui palju sellest küll tõsi on, aga olen kuulnud jutte enda sõbranna sõbranna sõbra tuttava kaudu, et Markkus peksti läbi ja tõesti ei tahetud talle midagi muud teha kui ainult läbi peksta, teda hirmutada, kuid siis järsku Markkusest ei olnud elumärke, inimesed olid ehmunud ja nad viskasid ta sohu.
.
...  /   13:16, 7. jaan 2017
Kus on selle juhtumi puhul Merilyn Kerro oma oskuste näitamisega jäänud?

Päevatoimetaja

Denes Kattago
Telefon 51993733
Denes.Kattago@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis