3
fotot
Edgari vanavanaisa ja Tammsaare vanaisa olid vennad – sugulusside peegeldub silmades, mis kõrvuti nii sarnased näivad (Arno Saar)

Sel pühapäeval täitub 90 aastat Anton Hansen Tammsaare "Tõe ja õiguse" I osa esmailmumisest 1926. aastal. Sel puhul meenutavad Tammsaare venna Oskari järglased tuntud kirjaniku loomingut, aga ka seda, kuidas sugulussidemest elus kasu on olnud.

Üks uhketest sugulastest on Tammsaare vanaonu lapselapselaps, 80-aastane mehhatroonika insener Edgar Hansen.

Õpetajana töötav Edgar on Siberis sündinud eestlane, kes kasvas, õppis ja töötas aastakümneid Venemaal ja Ukrainas ning kel seetõttu tuntud kirjanikust sugulasega kunagi kohtuda ei õnnestunud. Küll aga on ta lapsest peale teadnud, et nõnda tähtis mees tema sugupuusse kuulub.

"Ma pole kooli ajal kunagi eesti keelt õppinud, mitte ühtegi tundi. Aga eesti keel mul ju on. Tänu sellele, et isa ja ema ütlesid, et kirjaniku sugulasena tuleb eesti keelt osata. Venemaal rääkisime kodus kogu aeg eesti keeles," meenutab Edgar.

Edgari vanavanaisa ja Tammsaare vanaisa olid vennad – sugulusside peegeldub silmades, mis kõrvuti nii sarnased näivad (Arno Saar)

Kodakondsus tänu Tammsaarele

Pärast Eesti iseseisvumist tuli Edgar koos perega Ukrainast Eestisse elama. Haridusministeeriumist suunati ta Lilleküla kutsekooli direktori jutule, kuhu mees ka tööle jäi. Siis aga tekkisid probleemid kodakondsusega, mida Edgaril esialgu kuidagi tõendada ei õnnestunud. "Molodjož Estonii tegi suure artikli, et mind ei tahetud tunnistada, ei tahetud kodakondsust anda mulle. Ja siis need ajakirjanikud leidsid kõik asjad üles ja panid sugupuu ka sinna artiklisse. Ma andsin isa vanadest märkmikest neile selle informatsiooni, et olen sünnijärgne Eesti kodanik tegelikult," räägib Edgar, kuidas isegi ajakirjandus tundis huvi, ilmselt eelkõige sugulussideme tõttu Tammsaarega. "Õiguskantsleri juures käisin ka pärast ja siis sain ikkagi sünnijärgse kodakondsuse endale, lapsed ja lapselapsed ka."

Elukorraldus segas Tammsaare-huvi

Venemaal koolis käinuna ei ole Edgaril kunagi kohustuslikult Tammsaaret lugenud, küll aga ei ole talle sugulase teosed täiesti võõrad. "Siis kui koolis õppisin, siis seda-teist lugesin Tammsaarest, mis mulle Eestist saadeti," meenutab ta lisades, et peamiselt luges toona siiski erialakirjandust. Ehkki huvi sugulase kirjatükkide üle oli olemas, ei õnnestunud tal neid palju lugeda, sest isa arreteerimise tõttu tuli tal varakult hakata endale ise leiba teenima ning lugemiseks lihtsalt ei jäänud aega.

"Aga Tammsaare elulugu, mis on veel vene keeles kirjutatud ja kus ta on veel Gansen mitte Hansen, see mul on ja seda ma olen lugenud küll põhjalikult." Anton Hanseni elulugu teab Edgar peast detailideni jutustada. "Aga kahjuks kõiki Tammsaare kirjutatud raamatuid esimesest leheküljest viimaseni pole võimalust olnud lugeda." Seda ei saa ka pahaks panna mehele, kes on loonud riikliku mehhatroonika õppekava, ehitanud kaks kutsekooli ning on siiani tegev ka õpetajaametis. "Ega ma nüüd ennast kiita ei saa, et tunnen läbi ja lõhki Tammsaaret," jääb mees siiski tagasihoidlikuks.

Kasu ka järgmistel põlvedel

Kuigi Edgar on tegev täppisteaduste valdkonnas, ei ole tema peres mööda külge alla jooksnud Hansenite suguvõsa geenipagasiga kaasa antud humanitaarne mõtlemine. Näiteks sai Edgari poeg just tänu Tammsaarele kooli lõpueksamil klassi ainsa "viie". "Ta tsiteeris seal "Tõest ja õigusest" ja see talle nii hea hinde tõigi," räägib mees uhkelt.

Nii poegadel kui ka Edgaril endal on keelte peale head vaistu olnud. "Eks selleks peab olema antud mälu Jumala poolt ema-isa kaudu. Kui terminoloogia ja fraseoloogia jäävad meelde, siis ei ole ju raske."

Oma loomingulisuse tõttu sai Edgarist pedagoog. Sinna suunda ajas teda isa, kellele Edgar insenerindusest jutustas ning kes elavate jutustuste peale poja koolipapaks suunas. Head jutustamissoont on märganud ka teised, ent Edgar end ise kiitma ei kipu. "Inimesed arvavad küll nii, aga mina ise ennast nii ei nimetaks."

Silmapaistva erialase töö ja kutsekoolide asutamise eest on Edgar teeninud kaks kõrget autasu: Valgetähe V klassi teenetemärgi Eestis ja teenelise õpetaja rinnamärgi Ukrainas. (Arno Saar)

Kirjutamisanne kandub suguvõsas edasi

Edgari isa ja vanaisa ei ole Hansenite suguvõsa ainsad Oskarid. Antonil oli ka vend Oskar, kelle lapselapsel nimeks Maia.

Sarnaselt Edgarile on ka Maia sugulussidemest teadlik olnud terve elu. "Ema teadis seda kogu aeg ja seepärast olen mina seda ka lapsest peale teadnud. Isegi keksinud olen sellega lapsena, muidugi väga vähe," meenutab naine naerulsui. "Natukene teeb ikka uhkeks küll, et mingi sugulus on olemas. Ma väga hindan Tammsaaret!"

Samas kooliajal kirjanduse õpetaja ees Maia keksida ei julgenud ning seetõttu ei tea, kas sellest ka üldse kasu oleks olnud. "Aga kirjutamise soon on mul kaasa antud," räägib Maia lisades, et hinded olid tal niigi head.

"Tõde ja õigust" tuli naisel lugeda juba kooliajal, ent Tammsaare teosed on kätte sattunud hiljemgi. "Loomulikult olen kõik osad läbi lugenud. Alles hiljaaegu lugesin uuesti ka Kõrboja peremehe läbi," räägib Maia.

"Tõde ja õigus" on aga Tammsaare raamatutest kõige meelepärasem. "Oi, ma olen lausa päevikut pidanud ütluste kohta, need on mul välja kirjutatud, aga praegu kõige lemmikumat ei oskaks öelda."

Lisaks lugemisele meeldib Maiale ka kirjutada. "Ma tegelikult luuletan, vanasti vähemalt ja tegelikult siiamaani natuke. Luulekogu kirjutasin lausa, aga rohkem sahtlisse."

Tammsaare venna lapselaps Maia (Erakogu)

Nooremate põlvede jaoks on Tammsaare unustuste hõlma vajumas

"Minu isapoolne vanaema oli neiupõlves Hansen ja tema isa oli Oskar. Oskar oli üks Tammsaare vendadest ehk siis minu vanavanaisa oli Anton Hansen Tammsaare vend," kirjeldab sugulussidet Merly.

Kuidas naine teada sai, et tema sugulane on kuulus kirjanik, Merly täpselt ei mäleta. "Ma ei teadnud seda kaua. Olime koolivaheajal, väga palju aastaid tagasi, vanaema juures. Seal kas isa või poolõde rääkis… Kuidagi nende sugulaste kaudu tuli välja."

Sellest rääkis Merly ka koolis õpetajale. "Minu kirjandustööd olid tugevad ja seda pandi tähele ja siis sai mainitud küll, et Tammsaare on sugulane."

Kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena Tammsaaret loeti, tundis Merly uhkust sugulussideme üle, nüüd on aga aastate möödumisega vaimustus vaibunud. "Teadmine on hea, et on olnud selline võimalus sündida sellisesse suguvõssa. Aga iga päev ma sellele eriliselt ei mõtle. Minu jaoks on lihtsalt see teadmine, et olen sugulane, aga sellega asi ka piirdub."

Pärast kooliaega ei ole naine enam Tammsaare raamatuid kätte võtnud. "Vot seda pean küll ütlema, et ei ole sellega tegelenud, ma olen üldse praegu väga kehv raamatute lugeja. Omal ajal sai küll neid palju loetud."

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
marge.sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis