Käesoleval aastal on Euroopas toimunud kolm ägedat vastukaja tekitanud referendumit: juunis oli Briti referendum saareriigi Euroopa Liitu jäämise küsimuses, kus osales 72% hääleõiguslikest kodanikest, kellest 52% pooldas Euroopa Liidust lahkumist ja 48% jäämist. Referendumite tulemused pole Briti seaduste järgi riigile õiguslikult siduvad, kuid poliitiliselt võeti juba varem vastu otsus selle tulemust aktseptida.

Aprillis Hollandis toimunud referendumil otsustasid kodanikud, kas ratifitseerida Euroopa Liidu ja Ukraina vahel sõlmitud assotsiatsioonilepe või mitte. Osales 32% valijaskonnast, kellest 64% oli ratifitseerimise vastu. Hollandi seaduste järgi on referendumi tulemus õiguslikult siduv, kui osalus on üle 30%, seega oli tegemist siduva rahvahääletusega.

Käesoleva kuu alguses toimunud referendumil küsiti Ungari kodanikelt, kas nad tahavad, et Euroopa Liidul oleks õigus ilma Ungari parlamendi loata paigutada riiki kohustuslikus korras mittekodanikke? Reageeris 43% hääleõiguslikest kodanikest ja 98% neist vastas ei. Ungari seaduste järgi on rahvahääletuse otsus siduv juhul, kui sellest võtab osa vähemalt 50% hääleõiguslikest kodanikest. Seega pole otsus juriidiliselt siduv.

Kaitseb võõrandumise eest

Minu meelest on nende referendumite tulemused mõjutanud tugevasti kogu Euroopa, sh Eesti avalikku arvamust ja paraku mitte otsedemokraatiale positiivselt. Nimelt osa neist vasakliberaalse ja vasakradikaalse vaatega inimestest, kes pooldasid varem otsedemokraatiat, on nende referendumite tulemuste tõttu nüüd idees kahtlema löönud. Ilmaasjata, sest need referendumid ei moodusta isegi poolt protsenti Euroopa demokraatlikes riikides viimasel 150 aastal korraldatutest.

Pealegi ei saa otsedemokraatia olla ühegi ideoloogia tööriist, kui ei pea just demokraatiat tervikuna ideoloogiaks. Demokraatia tööriistaks on referendumid ja rahvaalgatus aga küll. Kui ükspuha kes tahaks Eestis otsedemokraatia võimalusi taastada, pole seda paraku võimalik – isegi kui see kuri plaan oleks – nii teha, et vastav mehhanism töötaks mõne ideoloogia või erakonna kasuks ja teise kahjuks.

Küll aga tarvitaksin siinkohal Turu ülikooli professori ja USA Tuftsi ülikooli juhtivteaduri Markku Suksi sõnu, kes toonitab, et hästi läbi mõeldud ja korraldatud referendumid võivad suurendada konstitutsioonilise ja poliitilise süsteemi legitiimsust ja toetada demokraatlikku valitsemist. Lisaksin omalt poolt, et rahvaalgatuslikud referendumid väldivad poliitilise eliidi võõrandumist ning tõstaksin esile Suksi sõnastatud elementaarsed, aga olulised tingimused – hästi läbi mõeldud ja korraldatud.

Neist lihtsatest tingimustest lähtudes peame tunnistama, et Hollandi referendumite õiguslik mehhanism pole hästi läbi mõeldud, seega ei pruugi see toetada demokraatlikku valitsemist. Sest piisas ainult kolmandiku Hollandi kodanike seisukohavõtust, täpsemalt vastuhääletajatest, keda oli viiendik elanikest, et mõjutada kõigi Euroopa Liidu riikide ja Ukraina poliitikat. Seejuures arvan, et märkimisväärne osa neist vastuhääletajatest ei pruukinud rahvahääletusel olnud küsimusest huvitudagi.  

Seega on otsedemokraatia puhul üliolulised teemapiirangud. Võimalik on keelata teatud küsimusi üldse rahvahääletusele panna. Meie põhiseaduse paragrahvis 106 on näiteks sätestatud rida teemasid, mida ei saa sellele panna. Teine võimalus on kaudne piirang, sätestades siduvale otsusele või rahvahääletuse käivitamisele teatud teemade puhul kõrge künnise.

Meie sihtasutus Terve Rahvas soovib rahva algatatavate õiguslikult siduvate rahvahääletuste taastamist Eesti põhiseaduses ja seadustes.  

Me mõtleme taastamist tõsiselt ja oleme seoses sellega deklareerinud kaht asja: esiteks – õigus rahvaalgatuse korras rahvahääletusi korraldada peab olema teostatav. St sätestatavad teemapiirangud või künnised ei tohi anda võimalust seda õigust kasutamiskõlbmatuks kitsendada.

Rahvahääletus või tagatuba

Näiteks kujutagem ette, et vaba kodanik Toomas Hendrik Ilves ja tema mõttekaaslased tahavad rahvahääletusele panna kanepi legaliseerimise küsimuse. Kui rahvaalgatuse nõude künnis ehk tase, mis on nõutav küsimuse rahvahääletusele panekuks, on 100 000 kodaniku tahteavaldus, siis on Ilvesel peaaegu ilmvõimatu niipalju allkirju kokku saada. Oletagem, et kõik rock’n’rolli sõbrad toetavad teda ja ta saab mingil imekombel siiski need allkirjad kokku. Kuid õiguslikult siduvaks muutub rahvahääletuse tulemus alles siis, kui hääletamas käib vähemalt 50% kodanikest ja 2/3 hääletab poolt. Seega pole tal neid viimaseid numbreid mitte ainult praegu, vaid kunagi tulevikuski lootust kokku saada. Kuna suurt osa inimesi jätab see küsimus täiesti ükskõikseks, võib arvata, et ilmselt ei tuleks lihtsalt pooled kodanikud hääletuskastide juurde. See tähendaks, et Ilves peaks ikkagi ajama asja mitte demokraatlikult, vaid erakondade tagatubades.

Teine näide: vaba kodanik Toomas Hendrik Ilves tahaks millegipärast rahvahääletusele panna Rail Balticu ehituse seiskamise Eestis. Seejuures on teemapiirangud sellised, nagu meie põhiseaduses: rahvahääletusele ei kuulu eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimused. Kujutagem ette, et võimuinstitutsioonid – riigikogu juhatus, õiguskantsler ja/või riigikohus peavad otsustama, kas hääletusele pandav küsimus ei riiva neid teemasid. Kui valitsus ja poliitiline eliit on juba asja ära otsustanud ega soovi rahvahääletust, on Ilvese algatus neile tülikas. Nii tekib võimul kiusatus leida argumentatsioon, mille järgi ei tohi seda rahvahääletusele panna. Kui väga otsida, siis leiab ikka puutumuse eelarve, välislepingu, maksude või riigikaitsega. Nii peaks Ilves jällegi ajama asju erakondade tagatubades.

Teiseks oleme deklareerinud, et käsitleme otsedemokraatiat esindusdemokraatia täiendusena ega soovi seda destabiliseerida. See tähendab, et iga imelikku ettepanekut ei saaks hõlpsasti rahvahääletusele panna ning neid, mis muudavad meie õiguskorra tippakti ehk põhiseadust, ei peaks olema kerge kehtestada.

Näiteks kui keegi tahab teha ettepaneku, et Ilves tuleb riigist välja saata või teda represseerida – ma tõesti ei tea, kuidas, aga pakun näitena, et rahvahääletusele soovitakse panna eelnõu, et riigi käest kokku üle ühe miljoni euro palgana või hüvedena saanud, homopropagandat teinud ja lätlasega abielus olevad isikud saadetakse riigist välja.

Kui rahvaalgatuse künnis oleks mitte 100 000, vaid 10 000 häält, siis saaksid omapärase huumorimeelega kodanikud ilmselt hääled kokku. Ning kui rahvahääletuse künnise nõue oleks lihtsalt 50% hääletanutest, siis juhul, kui need naljamehed teeksid kõvasti propagandat, poleks välistatud, et otsus võetaksegi vastu. Aga et selline seadus hakkaks kehtima, selleks tuleks muuta riigi põhiseadust ja selle teise osa – põhiõigused, vabadused ja kohustused – mitut sätet ning loomulikult ei saaks see muudatus kehtida ainult Ilvese, vaid ka teiste temasuguste kohta. Ning see oleks juba meie poliitilise süsteemi destabiliseerimine.

Need on üsna primitiivsed näited ja ma palun vabandust nende kasutamise pärast. Aga see, mida ma väidan, peaks olema selge: need künnised ongi otsustavad. Otsustavad seda, kas rahvaalgatuse ja rahvahääletuse mehhanism toimib või ei, või kas on võimalus otsedemokraatiaga Eesti poliitilist süsteemi destabiliseerida või ei.

Künnis peab kaitsma

Oleme oma töögrupiga pakkunud rahvaalgatuse künniseks seaduse muudatuse korral 25 000 kodanikku. Sama suur oli see number ka Eesti 1920. ja 1933. aasta põhiseaduses. Seda on praegu 1,9% meie elanikkonnast. Kui võrdlen seda numbrit teiste Euroopa riikidega, kus on võimalus teha rahvaalgatuse korras siduvaid rahvahääletusi, siis on nii riike, kus see künnis on madalam, näiteks Itaalia, Albaania ja Šveits, kui ka neid, kus see number on kõrgem, nagu Slovakkia, Bulgaaria, Läti, Luksemburg ja Leedu. Kusjuures viimases on see ülikõrge. Meie poolt pakutuga ligikaudu sama suur, 2%, on see näiteks Sloveenias ja Ungaris.

Üldreegel – tõsi, eranditega nagu ikka – on selline, et mida madalamad künnised, seda rohkem teemapiiranguid. Näiteks Leedus, kus on ülikõrge algatuskünnis (12% elanikkonnast), pole nende puhul kitsendusi, ent küsimuste siduvaks otsustamiseks on nõutavad eri osalused ja poolt olemise määrad. Leedu konstitutsiooni esimese paragrahvi muutmiseks – et Leedu on iseseisev ja demokraatlik vabariik – on vaja näiteks vähemalt poolte kodanike osalust ja neist 4/5 poolthääli.

Hoopis selgem ja demokraatlikum ongi selliste põhimõtteliste teemade nagu isikute põhiõigused ja -vabadused, mis sisalduvad meie põhiseaduses, künnistega kaitsmine. Kuid need peavad olema nii kõrged, et muudatusi ei saaks teha juhusliku hääletamise või protestihäältega, ent mitte nii kõrged, et neid ei saaks rahva häälega mitte kunagi ette võtta. Sest ärme arva, et me enam ei muutu, et oleme ühiskonnana oma arengu kroon. Tegelikult me muutume, me pole ühiskonnana n-ö lõppsaadus, vaid vaheprodukt.

Aga põhiseadus ei pea muutuma koos iga meie kapriisiga. Me oleme pakkunud konstitutsiooni muutmise algatamiseks 40 000 kodaniku nõude. Selle läbiviimiseks jätaksin aga osalemise nõude kehtestamata, et vältida rahvahääletuse boikottimise taktikat. Küll aga pakuksin välja tugeva poolthäälte künnise, mille puhul peaks olema poolthääletajaid näiteks 3/5. Selliste künnistega ei oleks olnud siduvad Hollandi ega Briti rahvahääletuse tulemused, Ungari rahvahääletuse tulemusi me aga ei oska ära arvata, sest suur osa vastastest boikottis seda.

Künniste tasakaal tagabki esindusdemokraatia ja otsedemokraatia sünergia. Sellise tasakaalu ja sünergia korral oleks Ilvesel lootust Eestis kunagi kanep legaliseerida, võib-olla kohe Rail Baltic seisata, aga teda ennast poleks võimalik suure tulu, homopropaganda ja lätlasest abikaasa tõttu Eestist välja saata. Seda saaks ainult siis teha, kui ajada asja erakondade tagatubade kaudu.

Artikkel on valminud sihtasutuse Terve Rahvas 20. oktoobril 2016 toimunud konverentsi "Otse demokraatiasse: meil on plaan" ettekande põhjal.

Jaga artiklit

9 kommentaari

R
Radist  /   16:56, 23. okt 2016
Suurepärane artikkel Jaak Valgelt! Ei mäletagi, millal viimati nii põhjalikku käsitlust referendumist, rahvaalgatusest, osalusprotsendist ja juriidilisest siduvusest lugesin. Ning seda kõike veel eri riikide võrdluses! Eriti meeldis mulle leitmotiiv:
.
Rahvaalgatuse korras rahvahääletuse algatamise võimalus olgu p r a k t i l i s e l t
teostatav, kuid allkirja-künnis piisavalt kõrge, et seda ei saaks teostada juhuslike protestihäältega. Ent samas mitte nii kõrge, et seda ei saaks keegi ette võtta.
E
erik  /   19:35, 22. okt 2016
Iseenesest pole paha mõte kanepi kui ka prostitutsiooni legaliseerimine ja seda seadustega reguleeritult. Näitena kas või sama Holland, kui üldiselt üks tore ja mõnus vaba riik.

Päevatoimetaja

Teet Teder
Telefon 51993733
teet.teder@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis