(Teet Malsroos)

Laupäevane presidendi valimata jätmine on Eesti riigi ja demokraatia üks olulisemaid saavutusi viimasel aastakümnel. Mis tahes laupäeval valituks saanud president oleks olnud küll seaduslik, aga – mitte legitiimne (s.t mitteõiguslik). Sest iga kandidaat oli mingi erakonna ja mitte riigi ega rahva looming. Marina Kaljuranna mitte-parteilisuse kummutasid mitu reformierakondlast ja ametlikult ka sotsid.

Asi on nimelt selles, et põhiseaduse kohaselt ei tohi president olla seotud erakonnaga ega isegi omada erakonna fraktsiooni kui terviku toetust. Just seepärast ongi ette nähtud presidendi salajane valimine: see on loodud selleks, et ükski erakond ei saaks survestada ühtegi oma ridadesse kuuluvat saadikut hääletama partei joont pidi.

Rikutud salajasus

Ja vastupidi: mis tahes avalik hääletus (õieti küll salajasuse rikkumine) tähendab erakondlikule suhtumisele apelleerimist – demonstreerimaks kas oma lojaalsust või mässumeelsust. Ainult salajasuse rikkumine teeb mõttekaks erakondadevahelise diili  presidendi valikul. 

Oma tegelikelt volitustelt ja suuresti moraalselt või amoraalselt positsioonilt ei tohi president ellu viia mingisugust maailmavaadet, huvi- või sotsiaalse grupi poliitikat vastandina parlamendile, kes just seda peabki tegema.

Allar Jõksi idee jätta välja kuulutamata seadused, mis talle ei meeldi ja Kaljuranna keeldumine suhtlemisest EKRE fraktsiooni ja juhtidega on täpselt see näide ja hoiatus, mismoodi president ei tohi olla. Presidendi erakondadeülesus ei ole kompromisside tulemus, vaid tema enese omadus. Nagu oleks seda Arvo Pärt, veel hiljuti Eri Klas, Jaan Kross…

Seega: eelmiseks laupäevaks esitatud kandidaatidel oli kõigil küljes olemuslik viga – nad kõik olid ühe või teise erakonna omad ja mitte ainuski – jooksva poliitika üleselt – tema ise.

Presidentide range parteilisuse tagas nende erakondliku toetatuse kinnitamine läbi salajaste valimiste muutmise avalikeks. See juhtus kahel viisil. Esimene – hääletussedelite fotode avaldamine sotsiaalmeedias. Hääletati teadmises, et hääletatakse vastavalt selle isiku (kandidaadi) või grupi (erakonna või selle osa) huvidele, kellele taheti olla lojaalne. Foto oli vajalikuks tõendiks olukorras, kus suuline ausõna osutus valimise salajasuse puhul ikkagi mõneti ebakindlaks. Aga see on vaid pool asja.

Veel suurem salajasuse rikkumine oli see, et toetusallkirjade arv ja ka allakirjutanute nimed olid avalikud. Teiste sõnadega: toetusallkirjade arv osutus omamoodi avalikuks eelhääletamiseks. Seda nippi olid kasutanud omal ajal ka vapsid, kes aga langesid seejärel oma demokraatliku naiivsuse ohvriks: just toetusallkirjade arvu järgi sai Päts aru, et teda ootab eelolevatel valimistel kaotus ja see oligi tema ja Laidoneri teostatud autokraatse riigipöörde vahetu ajend.

Hääletamise salajasuse loogika järgi peaks toetusallkirjade kogumine aga lõppema kohe, kui on käes 21 kandidaadi esitamiseks vajalikku allkirja.

Kaotus on võit

Sellises olukorras oli presidendi valimatajätmine meile kõigile võit selles mõttes, et jäi valimata president, kes oleks saanud sellele kohale küsitavalt korraldatud hääletusega. On ülimalt ebaõiglane süüdistada valijamehi oma kohuse mittetäitmises! Vastupidi: varem juba rikutud hääletuse „ülerikkumine“ käänas asjad juriidiliselt õigeks tagasi. Ja see muide nõudis suuremat meelekindlust ja otsustavust, kui osalemine ebaõiguse pikendamises, mille andis mis tahes kandidaadi poolt hääletamine.

Noh, praegu meil uut presidenti ei ole – ja nagu ma lubasingi: taevas kokku pole kukkunud. Küll aga – annan järgmise lubaduse! – tekivad meil uued kandidaadid, kes on tõesti ülevalpool erakondi riigikogus. Nii nagu see pidanuks olema algusest peale. Ja senine hääletus riigi- ja valijakogus oli see filter, mis aitas põhiseaduse vaimule mittevastavad erakondlikud kandidaadid välja lülitada. See on ajaloolises plaanis viimase valijameeste kogu suur võit. Eriti väärivad tunnustust need inimesed 60 hulgast, kes jätsid oma sedeli märkimata, tehes seda tublide kodanike ja tõeliste riigimeestena.

Kuigi täna võib juba öelda, et nüüd esitavatest kandidaatidest sobiks presidendiks neist igaüks, oleme me siiski saanud selgemaks endale suhteliselt lihtsa ja ilmse tõe: tegelikult ei vaja tugev parlamentaarne Eesti endale presidenti üleüldse ja oleks aeg hakata seda veidi rumalat ja üsna inetut 1930ndate aastate institutsiooni lõpetama.

Jaga artiklit

32 kommentaari

J
Jah  /   13:27, 29. sept 2016
Väga kummaline on kuulda sellist juttu parteilase suust, kelle partei on kaaperdanud demokraatia. Äkki ta oli pisut võtnud, kui ta seda rääkis? Pärast Euroopa soojast kohast ilmajäämist on see mees kuidagi nukraks jäänud.
  /   11:31, 29. sept 2016
Rõõmustan väga,kui Kersti KAljulaid saab presidendiks.Ikkagi tark,otsekohene inimene.Aga Kontrollikotta seda Taavi Rõivast kyll ei kõlba läkitada

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis