2
fotot

Mul on siiralt hea meel, et Eesti Vabariik andis Omarile võimaluse Eestisse õppima tulla. Seda tunnet sisendas mulle veelgi enam täna hommikune Facebooki meenutus minu ajajoone sündmustest täpselt aasta aega tagasi. 

Täpselt aasta tagasi olin Ungaris kajastamas sealset põgenikekriisi. 12. septembril 2015 seisin Budapesti Keleti nimelise raudteejaama ees ja kohtusin sadade põgenikega. Tegin nendega intervjuusid ja mul oli neile kõigile üks lihtne küsimus- kas nad sooviksid elama tulla Eestisse? Ja peaaegu kõik põgenikud, kellega seal rääkisin, kinnitasid et nad ei taha tulla siia külma ja vaesesse riiki. Isegi minu TV3 põgenikekriisist rääkiva dokumentaalfilmi nimeks sai "Me ei taha Eestisse!"

Keleti raudteejaam oli koht, kuhu põgenikud kogunesid peale seda, kui nad olid Ungarisse sisenenud, et minna edasi Austriasse ja Saksamaale. Kuigi Eestis räägiti sellest, kuidas kümned tuhanded põgenikud on Ungari üle võtnud, siis tegelikult nägi pagulasi Budapestis ainult raudteejaama läheduses, sest just sealt startisid rongid nende unistusteriikide suunas. Eestiga sarnase elatustasemega Ungarisse nad jääda ei tahtnud. 

Täpselt aasta aega tagasi võtsin siinsamas Õhtulehe blogis http://www.ohtuleht.ee/695387/mis-juhtus-tolk-omariga sõna ka Omari teemal. Olin tulnud just Ungarist ja näinud kõiki neid põgenikke, kes meie riigist midagi kuulda ei tahtnud. Ometi oli kuskil Afganistanis üks Omar, kes rääkis päevast päeva sellest, kuidas ta õlg õla kõrval meie sõjaväelastega Afganistanis teenis ja kuidas ta unistab elust just Eestimaal. Tema elu oli NATO vägedega koostöö tõttu kodumaal täiesti võimatuks ja ohtlikuks muutunud. 

Just Ungari põgenikekriisi taustal läks minu süda Omari muret kuuldes härdaks. Võib olla kui ma ei oleks Ungaris kõikide pagulaste käest saanud Eesti kohta eitavaid vastuseid oleks minu suhtumine olnud ka Omari jäigem. 

Pealegi olen seda põhimõtet, et omasid ikka naljalt maha ei jäeta. Tuletan siinkohal meelde, et isegi need eestlased, kes olid Saksa sõjaväes II Maailmasõja ajal, said võimaluse Lääne riikides elada. Ka minu sõjapõgenikust vanaisa Oskar-Johannes elas kuni surmani Austraalias. 

Paljud hakkasid mind Omariga seoses hoiatama. Öeldi, et Omar on oma rahva reetur ja kollaborant. See pani mõtlema selle üle, et kuigi tänaseks on Eesti sõjaväelased Afganistanist lahkunud (ja nad kuulusid Briti vägede alla) on näiteks britid oma tõlke ja abilisi aidanud Suurbritanniasse elama viia. 

Isegi siis kui Omar soovis meie riigilt asüüli oli tema sihtmärgiks ikkagi eelkõige siia õppima tulemine ja mitte käed rüpes abirahasid saada. 

Mind veenis ka see, et Omar oli varasemalt õppinud juba India ülikoolis rahade eest, mille ta sõjas tõlgina teenis. Samuti oli Omar 18-aastane, kui ta alustas NATO vägedega koostööd ehk inimene ei suutnud ju sellel hetkel täiesti adekvaatselt hinnata, millega see kõik võib lõppeda.

Ega meil kellegil polnud ju õrna aimu, mis sellest riigist pärast NATO vägede lahkumist saab. Tagantjärele on muidugi paljudel kerge näägutada. Eriti magedaks tegi minu jaoks asja see, kui palusin Urmas Reinsalul pärast üht intervjuud mind Omari siiatuleku puhul aidata. Reinsalu oli muide Omariga kaitseministrina Kabulis kohtunud ja Omar oli talle saatnud mitmeid e-kirju, et Reinsalu tema tausta teades, oleks valmis teda aitama. 

Urmas Reinsalu, meie tänane justiitsminister, vaatas mulle suurte silmadega otsa ja ütles, et Omar ei vaja mingit abi. Et tegu on inimesega, kes lunib interneti teel raha ja ta on Eesti riigilt juba kõik vajaliku saanud. Reinsalu soovitas ka minul asi sinnapaika jätta ja andis vihjena märku, et võibolla pole Omar Eesti jaoks turvaline.

Küsisin Reinsalult, kas tal on konkreetseid vihjeid, aga Reinsalu ütles, et ta ei soovi antud teemal rohkem rääkida ja Omari osas on ta enda jaoks teinud kindlad järeldused ja tema tõlk Omari aitama ei hakka. 

See kõik pani mind veelgi sügavamalt mõtlema, sest endisel kaitseministril on ilmselt rohkem informatsiooni, kui kellegil teisel antud teema puhul üldse. Seepärast mõtlesin, et võtaks kaamera kaasa ja läheks teda Kabuli vaatama.

Ka minister Reinsalu ütles, et Omaril pole asüüli vaja ja tal on oma koduriigis piisavalt turvaline pärast NATO vägede lahkumist. Samuti kommenteeris Maalehele antud intervjuus  peaminister Taavi Rõivas, et Omariga on kõik hästi ja ta õpib ühes India Ülikoolis. Läksin välisministeeriumi konsulaarosakonda ja uurisin, kuidas Afganistani saab ja rääkisin neile oma plaanist.

Välisministeeriumi reaktsioon oli aga hoopis teine. Nad hoiatasid mind selle reisi eest ja soovitasid sinna tungivalt  mitte minna, sest tegu on väga ohtliku piirkonnaga. Eriti kui sõidan Kabuli omal käel ja ajakirjanikuna. Niiet see plaan jäi ära. Küsisin välisministeeriumist, kas Omar võib olla ohtlik meie ühiskonnale ja turvalisusele ning ehk on meil ikkagi võimalik teda kuidagi aidata.

Välisministeerium tegi minuga sel teemal pidevat koostööd ja lõpuks leidsid ka nemad, et me võime anda talle võimaluse siia õppima tulla. See juhtus suuresti tänu välisminister Marina Kaljuranna ja konsulaarosakonna peadirektor Kersti Eesmaa abile ja mõistvale suhtumisele. 

Ka välisministeerium leidis, et Omari soovis siia õppima tulla pole tegelikult midagi ohtlikku. Kui Omar peab ennast siin korralikult üleval, on talle uksed siin avatud. Samas ei ole ta täna põgenik (st et Eestil ei ole tema osas mingeid kohustusi) vaid Omar on siin õppeviisaga.

Muide Omar soovib pärast kooli kodumaale Afganistani perekonna juurde naaseda. See on ju väga hea, kui Afganistanis on inimene, kes on meie riigis hariduse saanud. Kindlasti on haridus parem väärtus Afganistanis kui relv. 

Kogusime heade inimeste abiga Omarile raha, mille eest ta sai sõita ohtlikust Kabulist New Delhisse Indias. Seal hakkas peale ligi 11 kuud väldanud viisa ajamise protsess. Oli vaja teha koolikinnitused, testid, eksamid jne. New Delhis asub ka Eesti saatkond, mida Omaril oli siiatulekuks ja asjaajmiseks tarvis. 

Lõpuks jõudis Omar viimasel hetkel, 1. septembriks, Eestisse. Kohe järgmisel hommikul läks ta Euroakadeemia aktusele. Tema esimesi pisarateni liigutavaid emotsioone meie kodumaa pinnal näete aga juba täna õhtul saates "Kuuuurija". 

Olen seda meelt, et aitame ikka neid inimesi, kes tegelikult ka meie abi soovivad. Olles Omariga nüüd mitmeid kordi ka silmast silma kohtunud arvan mina, et ta väärib võimalust paremale elule.

Jaga artiklit

48 kommentaari

K
kurr  /   10:26, 16. sept 2016
vahe on. täna saabus eestisse 3 pagulasperet süüriast ja iraagist. spetsialistid - arst, apteeker, bioloog, ehitusinsenerid. mida me teame omari ametioskustest ja tööpanusest? ainult seda, et ta aasta aega tõlkis pustu keelest inglise keelde. muu töö kohta puuduvad igasugused andmed. tema fb-s kommenteerib 1 indias elav eestlane. ta püüdis omari aidata korrektsema inglise keele omandamisel ja töö leidmisel. omar polnud asjast huvitatud.
jõgevamaale on elama paigutatud 1 afgaani pere. vaatame, kas omar on huvitatud neile mingit abi osutama.
A
arvamus  /   07:56, 16. sept 2016
"Kuuuurija" reklaamitud kui eriline paljutõatav saade!? Siiani pole ma sellest küll aru saanud. Niigi kannatanud Otepää vanamemme läbielamised ja uuesti nende valusate havade lahtikiskumine. Huvitav, kas ajakirjanik oleks tahtnud oma ema sellisesse olukorda panna? Lahendust ei saanudki olla, see oli ette teada. Saade lõppes mõttega, et kui erinevad on mälupidid sellest sündmusest. Võib-olla paljudele jäigi selline arvamus, et vanad inimesed on nõdrameelsed ja ajavad udu.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis