4
fotot

"Tahaks öelda, et olen mega hea planeerija, ent kuidagi lihtsalt on juhtunud, et asjad on õnnestunud," räägib hetkel Viljandis toimuva ekstreemspordifestivali peakorraldaja Kris Süld (20). Vaatamata oma noorusele on ta suutnud organiseerida ja ellu viia rohkem, kui mõni teine kogu oma elu jooksul. Olles vaid 13-aastane, kirjutas ta elu esimese sponsorkirja, mis sai positiivse vastuse. Lumepall hakkas veerema ja praeguseks on ta korraldanud Viljandi noortele arvukalt üritusi ja festivale.

Kris oli alles 13-aastane, kui ta korraldas esimese ürituse. Inspiratsiooni sai toona alles varateismeline poiss Eesti Hiphop Festivali külastamisest. "Seal olles tundsin, et sain jõhkra energialaengu ja tahtsin pärast seda teha ka Viljandis räpipidu," meenutab noormees. Oma 14. sünnipäevaks korraldas ta kohalikus noortekeskuses peo, kus esinesid Eesti räppartistid. Nähes, et poiss tuleb organiseerimisega hästi toime, tegid sõbrad Krisile ettepaneku korraldada Viljandis tõukerattavõistlus. Paar kuud hiljem sai üritus teoks ja neid peeti erinevates Eesti linnades.

"Ühel hetkel kirjutasin ühele sponsorile, et tahaksin teda toetama üht meie suuremat tõukerattavõistlust, mida planeerisime korraldada 2012. aasta suvel Männimäe skatepargis. Sponsor soovitas teha mitte ainult tõukeratast, vaid võtta ka rula ja BMX. Mõtlesime, et kui suurelt teha, siis ikka täiega! Võtsime ka sellised alad, mida oli võimalik Viljandis harrastada, näiteks rannajalgpalli," räägib Kris.

 (Aldo Luud)

Märkimisväärseks võib pidada, et ehkki Kris on korraldanud mitmeid ekstreemspordiüritusi, siis sellistlaadi sporti ta ise ei harrastagi. "Aastaid tagasi sõitsin rulaga, tõukerattaga ja olen ka proovinud BMX-i, ent seda kõike väga vähe," räägib ta. Püsivus ja teotahe üritusi korraldada tuli sõpradelt. "Ma olen alates 13. eluaastast olnud ümbritsetud inimestest, kes tegelevad ekstreemspordiga. Kuna ma ise olen sellega tegelemiseks natukene liiga arg, siis olen tahtnud ennast teistmoodi väljendada. Aga tänaseks on see üheltpoolt armastus nende alade vastu, teiseltpoolt missioonitunne Viljandi linna ees, et toimuks ka noortele midagi suurt - et Viljandi poleks vaid folk, vaid ka Bash," ütleb Kris.

(Aldo Luud)

Soov kodulinna jaoks kasulik olla

Kümne aasta pärast kujutab Kris ennast ette ikka ja ainult Viljandis. 2013. aastal kandideeris ta 110 häälega Sotsiaaldemokraatliku erakonna nimekirjas kohalikku poliitikasse. "Pole küll parteiliige ega midagi, lihtsalt kohalikus omavalitsuses olen nende nimekirjas." Noormees on juhtinud ka Viljandi Noortevolikogu. Mis on see, mis teda kümne küünega kodulinna küljes kinni hoiab?

"Ma olen nende aastate jooksul näinud, et minu tegevused suudavad seda linna edasi aidata ja see roll on linna käekäigu juures tuntav. Arvan, et suudan olla linnale kasulik ja kui seda teha, siis ikka maksimaalselt. Naljaga pooleks võin öelda, et sõbrad kutsuvad mind linnapeaks, ent eks seda näitab aeg," naerab Kris.

(Aldo Luud)

Puudus tihti koolist

Krisi sõnul tema koolivälised tegemised hindeid suurt ei mõjutanud. "Ma pole kunagi olnud väga hea õpilane, pigem selline keskpärane," räägib ta. Tõsi, mida aeg edasi, seda rohkem hakkas tal kooli jaoks aega nappima. Olenemata sellest sai ta alati kõigega hakkama. "Eriti gümnaasiumis olid õpetajad väga mõistvaid, sest nad nägid, et minust saab asja. Kui puudusin, siis põhjusega ja kõik asjad said tehtud," sõnab ta.

Nüüd õpib noormees Tallinna ülikoolis ajakirjandust. "Tahtsin eriala, millel oleks hästi lai põhi. Kuna olen kunagi enda tarbeks bloginud, siis tundus see okei. Ja ongi!" räägib Kris, tõdedes, et ajakirjanikuna ta ennast siiski ei näe. "Ma tahtsin saada mingi meediaga suhtlemise põhja ja seda, et ma oskaks selles maailmas hakkama saada."

Möödunud kevadsemestril oli noormhe nädalaplaan tihedalt kohustusi täis. Esmaspäeviti ja reedeti käis ta Viljandi pärimusmuusika aidas avalike suhete juhina tööl. Ülejäänud töönädala veetis ta pealinnas koolis. Kõik ülejäänud tegemised tuli kuidagi kogu selle kupatuse vahele pikkida. "Kui Tallinna päeval oli vaja midagi Viljandis teha, siis ma lihtsalt sõitsin. Kulukas on küll, ent kui vaja, siis lihtsalt tuleb sõita."

Mida arvasid vanemad?

"Ma arvan natuke, et ema-isa pole siiani päris täpselt aru saanud, mida ma teen. Kui volikokku kandideerisin, oli ema kõhklev ja küsis, mida täpsemalt tegema hakkan. Väga õigustatud küsimus, muide. Nüüd nad saavad aru, et see Bash on minu asi!" räägib Kris.

Lisaks muudele toimetustele on mees veel ka Viljandi kogukonnablogi eestvedaja. Tegu on Viljandi virtuaalpäevikuga, kus on omakirjutatud artiklid ja fotod. "Oleme teinud seda umbes pool aastat. Ühel hetkel avastasin, et ema on selle Facebookis meeldivaks pannud. Siis tuli ta minu juurde ja ütles: "Kuule, kas oled näinud, et mingid tüübid teevad sellist asja?" Vastasin selle peale, et "Jah, mina!". See on tõestisündinud lugu," naerab ta.

"Vanematel on tõesti raske hoomata, mida ma täpselt teen, kuna neid asju on tõesti palju. Mida aasta edasi, seda rohkem nad kaasa elavad. Nad pole kunagi pidanud rohkem lõivu maksma, peale selle, et ma ei jõua nii tihti nendega olla. No ja teisel räpipeol, mis läks natukene pahasti, pidi ema maksma 25 krooni ühele DJ'le, sest jäime täpselt selle summaga üritust korraldades miinusesse," naerab Kris.

Jaga artiklit

6 kommentaari

L
L.  /   01:09, 14. juuli 2016
Tore noormees ja jaksu edaspidi.

Päevatoimetaja

Maria Rozbaum
Telefon 51993733
maria.rozbaum@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis