Etendusest „Ühtne Eesti Suurkogu“ on möödas kuus aastat. Etendust telekast  tagantjärele vaadates olid kõige kõnekamad vast paljude saalis istunud poliitikute näoilmed – sealt paistis kohmetust ja halvasti varjatud hirmu, sest liiga palju oli tõtt selles,  mis teatrilaval kõlas.

Kui ma oleksin võimul ja riigil läheks halvasti ning reitingud langeksid, korraldaksin kah midagi sellist – et rahval auru välja lasta ja suurem osa protesti ohutult naeruks muuta, nagu tegi seda „Meelejahutaja“ okupatsiooniajal. Küllap aga hakkas paljudel saalis istuvatel poliitikutel peas keerlema, et mida siis ikkagi öelda nende nii õigete sõnade peale. Mis sest, et need kõlasid teatrilaval näitlejate suu läbi.

Ja võib-olla veel hullem: aga mis siis, kui pajatsite taga on keegi, kel on võimed, vastutustunne ja visioon? Mis siis, kui etendus oli reaalse erakonnateo maskiks ja erakond tõesti sünnib? Kui lavale tulevad tõsised mehed ja ütlevad, et teeme selle ära?

Lõbus okupatsioon

Küsimus pole selles, kas okupatsioonide muuseumi tahavad millekski ebamääraseks teha Venemaa eriteenistuse palgal olevad tegelased või lihtsalt kasulikud idioodid. Palju hullem on, et see võibki läbi minna. Endiselt on Eesti ühiskond täis kvislingeid ja nende järglasi ning lihtsalt maatasa trambitud inimesi. Ega me tõsiselt julgegi rääkida, mida okupatsioon tähendas, me rohkem nalja peal väljas. Müüme natuke nõukanostalgiat, teeme pulli. Et kõige hullem nagu polnudki, päris lõbus oli, teinekord õnnestus mõnel isegi KGBd alt tõmmata. 

Korra võib muiata, aga üldiselt pole suurtes inimsusevastastes kuritegudes midagi naljakat. Püüdke endale ette kujutada – päriselt ja tõsiselt veerandtunniks süvenedes –, mis tunne see on, kui öösel tulevad võõrast keelt kõnelevad püssimehed, sul on kaks tundi asjade pakkimiseks ja siis lähed loomavagunis kuhugi, kust seni pole veel keegi tagasi tulnud.

Etendus „Eesti Vabariik“

Ja kui venelased jälle sisse tulema peaksid, leiduks neidki, kes ütlevad, et kuulge, tegime nalja, aitab: mängisime natuke iseseisvust, nüüd oleme tagasi seal, kuhu kuulume „ajaloolise õigluse põhjal”.

Poliitikudki teevad valimiste eel rahvale nalja ja ainus tõsine asi on Toompeal reformarite fraktsioonitoas toimuv sõnelus selle üle, mitu Autorollot erakond veel välja kannatab.

Kuid vähe on õõvastavamat asja, kui jälgida inimest, kes valetab. Kusjuures ta lihtsalt valetab ja kõik teavad, et ta valetab. Ja ta ise ka teab, et kõik teavad, et ta valetab. Ent ometi vaatab ta otse, nii siiralt-siiralt kaamerasse ja valetab. Kui tahate ise kogeda, siis vaadake, mida rääkis Enn Eesmaa Edgar Savisaare valimisklippide kohta.

Kui kaua kasvab kodanik?

Küsime niimoodi. Ärme ajame asja segaseks mõistetega, nagu džentelmen või intelligent, need ju teevad rahvale vaid nalja. Ja võime nalja mõista on üldiselt tugeva inimese tunnus. Aga siis tuleb leida eneses väärikus ja vastutustunne ning võtta sulg või kruvikeeraja või relv – millega parasjagu kõige parem on situatsioon lahendada.

Mida ikkagi teha majanduskeskkonnaga, et meie kümme aastat paigal tammunud majandus paigalt võtaks? Mida teha maksudega, et töökohad Eestist minema ei koliks? Kuidas toetada lastega peresid, et peatada väljasuremine? Kas pendlivendade leitud ülesmäge voolavad jõed ikka on mõistlik põhjus raudteetrass üle inimeste kodude vedada? Kas on ikka õige tembeldada end ette nii lootusetult lolliks, kellelt kindlasti kõik välja petetakse, et ei julge isegi uurida, kas meil üldse on midagi maapõues? Kui mitmele riigile veel peab Venemaa kallale tungima, et jõuaks pärale, et kokkuhoid riigikaitse pealt on selle riski kasvatamine, et ühel päeval sul pole enam riiki, mida kaitsta?

Kas see pole pisut nukker nali, et Eesti Nokia on korruptsioon?

Kui mitu pommi peab plahvatama, enne kui piisavalt valus hakkab ja me relvad tõstame?

Poliitikute häda on selles, et enamasti maksavad nende vigade eest teised. Need, kes hukkusid. Või kelle koduümbrus lihtsalt ei ole enam ohutu, sest poliitikute luulud on sinna toonud need, kellega rahumeelselt koos eksisteerida ei saa.

Viimane aeg end tõsiselt võtta

Kui me iseennast tõsiselt ei võta, ei tee seda ka teised. Küsimus on vaid, kui kiiresti see juhtub. Ma ei tea, mitu aastat Angela Merkelit lihtne sakslane veel välja kannatab, enne kui pruuni särki otsima hakkab. Ma ei tea, kui palju inimesi peab surma saama, enne kui nõutakse surmanuhtluse taaskehtestamist vähemalt massimõrvade eest. Ma ei tea, kui palju naisi ja lapsi peavad pühasõdalased vägistama, enne kui võõrandunud politseis pettunud lihtkodanikud hakkavad Odini sõdalaste taolistes jõukudes ainsat kaitset nägema. Ma loodan, et ma ei saa seda kunagi teada, sest enne me peatame selle jama.

Aga selleks tuleb esimese sammuna hakata rääkima tõsist tõtt ja lüüa minema need, kelle lollid naljad need hädad põhjustasid.

Jaga artiklit

10 kommentaari

H
Horros  /   05:32, 9. apr 2016
Suht segane jutuke. Järgmine paanika tootja. Kas omal igavaks ei lähe.
K
kirjanik  /   02:30, 9. apr 2016
Ats Miller? Nimi täitsa tundmatu, guugeldasin, on paar raamatut Englishist maakeelde ümber pannud. Näib nagu oleks toimetus talle selle tiitli omistanud. Tõlkijad võivad küll vist kah kirjanike liitu kuuluda, antud juhul aga sobiks küll paremini "literaat".
Pole argumentum ad hominem, jutt ju jumalast õige.

Päevatoimetaja

Maria Rozbaum
Telefon 51993733
maria.rozbaum@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis