Kuritegevus Eestis 2015. aasta statistika andmetel teatab meie riigis kuriteost politseile ainult 17% elanikkonnast. See tähendab, et eestlased ei anna politseile teada koduvägivallast või kasvõi tänaval kaklust nähes - eestlane jalutab sellest pigem mööda kui sekkub.
 
Täpselt sellest rääkis ka mulle enne saate “Vabariigi kodanikud” algust Politsei Põhja prefektuuri juht Kristian Jaani. Ta ütles, et vahel, kui ta näeb turvalinte jõhkrast peksmisest tänaval, ei suuda ta tihti uskuda, et inimesed jalutavad sellest külmavereliselt mööda.
 
Ta mainis ka seda, et inimesi, kes ei märka või õigemini ei taha märgata, on igasuguseid. Jaani nimetas meie lühikeses vestluses, et politseile ei teata näiteks jõhkratest peksmistest isegi mõni vanaproua, vaid pensionärid kõnnivad täiesti tuimalt mööda. Kuivõrd kõik telefonikõned politsei abinumbril 110 salvestatakse, siis on politseile teada, et pealtnägijatelt kõnesid tulnud pole. Samas aga turvalintidel on näha, et kõrvalised isikud nägid kuritegu ja pöörasid lihtsalt pea ära.
 
Mina ei tahaks küll kedagi kutsuda üles sekkuma suvalistesse kaklustesse tänaval. Meie endi turvalisus on seda väärt, et appi rutates ise kannatajaks ei satu. Küll aga on kõigil võimalik sündmuskohalt turvaliselt eemaldudes haarata telefon ja teha see üks abistav kõne politseile ja võib olla päästa kellegi elu.
 
Minu meelest on kõige lihtsam viis inimesi motiveerida teisi aitama sellega, kui mõtleme hetkeks oma enese hätta sattunud lähedastele või, kui iseendal on abi tarvis. See mõte võiks tuksuda meie igaühe rinnus kui astume ükskõikselt mööda hätta sattunutest.
 
Tegelikult ei ole meie kuritegudest teatamise protsent Euroopa mõistes üldse kõige hullem. EuroStati tehtud uuringu järgi teatavad vägivalla kuritegudest korraarmastajad saksalased ainult 30 protsendil juhtudest. Samas võiks aga meie väikese riigi usaldus politsei vastu olla suurem.
 
Jah, uuringute järgi on meie usaldus politsei vastu suurem kui näiteks peaministri vastu. Samas nii napp kuritegudest teatamise protsent on aga vastuolus suure usalduse protsendiga politsei vastu. Midagi on nagu paigast ära. Usaldame aga hädaolukorras ei võta ühendust?
 
Eesti kuritegevuse 2015. aasta statistikas tegin veel huvitavaid tähelepanekuid.
Näiteks 43% vanglast vabanenud karistuse kandnud inimestest sooritab Eestis kuriteo aasta aja jooksul uuesti. See on päris kõrge retsidiivsuse näitaja. Samas aga elektroonilise järelvalve all karistuse kandnud inimestest sooritab kuritegusid uuesti ainult 12% inimestest. Päris huvitav fakt, kas pole?
 
Muide möödunud aasta sügisel läbi viidud uurimuse kohaselt pidas suurimaks riigi ees seisvaks probleemiks kuritegevust ainult 5% inimestest ja 45% inimesi pidas suurimaks riigi ees seisvaks probleemiks immigratsiooni. Praeguste sündmuste valguses tunduvad need numbrid kuidagi ebareaalsed, sest immigrante kui selliseid meie riigis praktiliselt polegi, kuid vägivalla kuriteod on meie riigis igapäevased. 

Jaga artiklit

37 kommentaari

P
peeter L  /   13:17, 4. apr 2016
Ma vabanesin 1968 aastal ja juunis saab sellest 48 aastat. Pole nagu hiljem enam võimudega pistmist olnud,kui mõned liiklus trahvid välja arvata.
R
Raivo  /   09:07, 4. apr 2016
Kuidas on võimalik päästa ohvri elu, kui lähim politsei asub 50-60 km. kaugusel? Selleks ajaks, kui politsei kohale jõuab, on laip juba jahtunud.

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
Marge.Sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis