LIINA RANDPERE (ARDO KALJUVEE)

“Laps oli 51 sentimeetri pikk ja kaalus 3,4 kilogrammi. Numbrite järgi selline täiesti keskmine. Nimeks panime talle Mathias,” räägib telenägu ja raadiohääl Liina Randpere, kes 9. märtsil pisipoja emaks sai.

Liina ja tema kallima perre sündis kaks nädalat tagasi esiklaps. Nimevalikul lähtuti sellest, et enne tuleb lapsele otsa vaadata, kui nimi ära otsustatakse. “Tuligi välja, et mõned varem mõeldud nimed polnud sobilikud,” muigab Liina. “Naljakas, et mõne nimega, mis on sulle elu aeg väga sümpaatne olnud ja oled mõelnud, et kui laps sünnib, siis paned kindlasti selle nime, läheb nii, et lapsele otsa vaadates pole ta üldse seda nägu,” ütleb Liina ja lisab, et tema beebi oligi täpselt Mathiase nägu. Üks kriteerium oli neil nimevalikul veel. “See, et meil ei tohi olla ühtki tuttavat sama nimega, et ei tekiks kohe kellegagi otsest seost.”

Liina oli omale kirja pannud umbes kümme erinevat nime. “Seal olid näiteks Mark, Sebastian ja Remo, aga laps polnud üldse nende nägu.” Mehega neil valitud nimed ei kattunud ja võitis tegelikult kaasa valikus olnud nimi. “Ma ei ajanud selles osas kiusu ka. Kui on õige, siis läheb.” Tavaliselt aga öeldakse ju ka, et poisi nimes peab kindlasti sees olema r-täht. Liina tunnistab, et neilgi oli alguses selline mõtlemine. “Nimekirjas hoidsime ka rohkem nimesid, kus oli r-täht, aga kuskilt taevast see Mathias lendas.”

Sünnitus kestis umbes kolm tundi

Sünnitus läks Liinal kenasti. “Ega see meeldiv pole, aga läks hästi. Polnud nii õudne ega piinarikas, kui ma kuulnud olin.” Liina ütleb, et tema kõrvu on jõudnud ka jutud sellest, kuidas mõni naine veedab sünnitades 12 või lausa 36 tundi. “Mina tegin enamiku tuhutamisi kodus ära ja jõudsin omal valikul üsna viimasel hetkel haiglasse.” Naine ütleb, et tundis end lihtsalt kodus paremini ja ei näinud mõtet niisama haiglas aega veeta. “Polnud seda tunnet, et kohe hakkan sünnitama.” Kui lõpuks aga haiglasse mindi, jäi nii-öelda reservi veel pool tundi. “Poole tunni pärast hakkaski möll pihta ja siis poleks tahtnud enam kuskil autos olla. Umbes kolme tunni pärast oli laps käes.”

Liina kallim oli loomulikult sünnitusel naise kõrval ja see oli neil varem kokku lepitud. Naine sõnab, et kaasa tugi oli väga hea. “Käisime varem ka perekooli loengutes, kus öeldi, et mehed ei peaks sünnitust pelgama. Tihti räägitakse, et mehed kardavad, sest nad ei oska kuidagi käituda ega oma kallil inimesel elu lihtsaks teha. seal öeldigi, et ei ole vaja hüpata üle oma varju – kui sind on vaja, küll siis su abi küsitakse.” Liina ütleb, et juba moraalne tugi, mida mees naisele sünnitusel annab, on piisav. “On väga tähtis, kui sul on olemas oma inimene, kelle kätt sa saad pigistada või kes sulle niiske rätiku annab, kui palav on.”

Beebi laseb vanematel kenasti magada

Mis tunded Liinat aga valdasid, kui laps esmakordselt rinnale pandi? “Pisarat mul silma ei võtnud, sest töö, mis sai tehtud, oli ikka suur ja intensiivne. Vaim pidi natuke sellest pingutusest taastuma,” ütleb ta. Naine tunnistab aga, et oli valmis selleks, et vastsündinu ei ole kohe alguses imeilus ja nunnu. Samuti pole ta enda sõnul kunagi olnud selline naine, kes beebide peale väga heldiks. “Perekoolis räägiti ka, et lapsed on tihti sünnitusest lömmis. Ma olin valmis vajadusel ütlema, et meil on väga isikupärane laps ja teadsin, et ei löö tingimata rusikaga vastu rinda, et minu laps on kõige ilusam,” muigab ta. “Aga minu esimesed sõnad olidki vist: “Issand, ta on ju nii nunnu!”,” naerab Liina.

Et Randpere jaoks oli tegu esimese lapsega, ütleb naine, et beebiga harjumine võtab aega. “Kui laps algul kõhule pannakse, on ikka väga ebakindel tunne – ei oska temaga midagi peale hakata ja mõtled, et kuidas ma teda toidan, ma ei oska ju.” Siinkohal tahab Liina väga tänada Ida-Tallinna Keskhaigla töötajaid. “Endal oli natuke kohmetus ja peata olek, aga töötajad väga aitavad sind – suunavad ja õpetavad, mida tegema pead. See on väga hea,” on Liinal ainult ülipositiivsed kogemused.

Tänaseks on beebi peres olnud juba kaks nädalat ja Randpere sõnul on tegu väga hea lapsega. “Kui ta juba kümme minutit joriseb või nutab, siis mõtleme me, et appi-appi, mis nüüd saab. Perekoolis aga räägiti, et keskmine laps võib isegi kuni neli tundi ööpäevas nutta. Õnneks meie sellist last veel näinud pole.” Muidugi räägivad kõik Liinale, et oodaku ta aga, küll see kõik varsti muutub. “Aga vähemalt algus, mis enda jaoks on kõige rabedam ja ebakindlam, on läinud hästi.”

Jaga artiklit

33 kommentaari

P
palun  /   18:22, 26. märts 2016
jätke see inimene rahule,lihtsalt ei taha tast enam mitte midagi teada
"
"Liina kallim oli loomulikult sünnitusel naise kõrval"  /   13:37, 26. märts 2016
Kas seda oli vaja mainida?
Kui isikust midagi lähemalt ei kirjutata, siis "kallim" on ka imelik, vähemalt minu meelest.
Õnne emale nunnu puhul!

Päevatoimetaja

Telefon 614 4072
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis