Kohtunik Julia Laffranque tutvustab Euroopa inimõiguste konventsiooni Eestis ratifitseerimise 20. aastapäeva puhul Õhtulehe lugejatele, millega tegelevad Euroopa Inimõiguste Kohus ja selle kohtunikud oma igapäevatöös.

Tänavu aprillis möödub 20 aastat sellest, kui Eesti suhtes jõustus Euroopa inimõiguste konventsioon. See võeti vastu 1950. aastal ning see tagab kõik olulisemad inimõigused alates õigusest elule ja lõpetades õigusega õiglasele kohtupidamisele. Samuti loodi konventsiooniga Euroopa Inimõiguste Kohus, mis on Strasbourgis. Sageli aetakse seda kohut segi Euroopa Liidu institutsioonidega, kuigi Euroopa Inimõiguste Kohtu pädevus on märksa laiem kui ELi riigid, hõlmates üle 800 miljoni inimese ja peale selle veel terve rea Euroopa Nõukogu liikmesriike, nagu Venemaa, Ukraina ja Türgi. Praegu menetleb kohus ca 65 000 asja.

Kohus meie kõigi huvides

Euroopa Inimõiguste Kohus ei mõista kedagi süüdi ega õigeks. Samuti pole sealsed kohtunikud oma riigi käepikendused, vaid erapooletud ja sõltumatud õigusemõistjad. Ei ole valdkonda, millega meie kohus poleks kokku puutunud: avaliku elu tegelaste armulugudest terrorirünnakuteni. Euroopa Inimõiguste Kohus otsustab selle üle, kas riigid peavad kinni konventsioonis toodud õigustest. Tema otsust, mis leiab, et teatud riik on rikkunud konventsiooni, ei tuleks vaadata kui selle riigi „vastu“ tehtud otsust. Kõikide riikide ja eelkõige nende elanike huvi on, et õigusriigis austataks inimõigusi. Seetõttu kutsutakse Euroopa Inimõiguste Kohut Euroopa südametunnistusekski.

Kaks aastat tagasi ütles mu tol ajal viieaastane poeg välja elementaarse tõe, mida ma tööl ei unustaks: inimene on kõige tähtsam. Kahjuks unustatakse seda nii kergesti, eriti vaadates praegusi sündmusi maailmas. Euroopa Inimõiguste Kohtus mõtleme sellele aga iga päev. Eestiski on päevakorral elu alguse ja lõpuga seotud küsimused, nagu eutanaasia lubamine.

Millal algab elu?

Euroopa Inimõiguste Kohus pole siiamaani võtnud seisukohta, kas sündimata lapsele laieneb õigus elule, leides, et liikmesriikidel on selles veel mänguruumi otsustada. Küll aga on kohus kindlaks teinud, et Iirimaa pole taganud konstitutsioonilist õigust legaalsele abordile. Viimasel ajal on kohtul tulnud järjest rohkem arutada kunstliku viljastamise ja surrogaatemadusega seotud küsimusi. Sealjuures järgitakse hoolega ühiskonna ja teaduse arenguid ning arvestatakse sellega, kas Euroopas valitseb ühes või teises küsimuses üksmeel.

Näiteks kohtuasjas Evans vs. Ühendkuningriik, kus koos elanud paari kunstlikul viljastamisel saadud ja külmutatud embrüod hävitati pärast seda, kui suhe purunes ja üks partneritest polnud enam nõus embrüote siirdamisega, kuigi teine soovis endiselt last, ei leidnud kohus konventsiooni rikkumist. Samas kohtuasjas Parrillo vs. Itaalia ei leidnud kohus konventsiooni rikkumist, kuigi Itaalia ei lubanud abikaasa kaotanud ja embrüo siirdamisest loobunud naisel külmutatud embrüoid teadusuuringuteks annetada.

Kohtuasjas Mennesson jt vs. Prantsusmaa leidis kohus aga, et riik rikkus konventsiooni, sest ei tunnustanud lapse ja vanema suhet: laps oli sündinud prantsuse kodanikele USA surrogaatemalt. Kuigi USAs on see legaalne, ei ole Prantsusmaal surrogaatemade kasutamine lubatud. Kohus leidis, et ei rikutud mitte prantsuse vanemate õigust saada sel moel lapsi, vaid surrogaatema abiga saadud laste õigust eraelu kaitsele ja legaliseerimisele Prantsusmaal.

 

Millal lõpeb elu?

Kohtuasjas Pretty vs. Ühendkuningriik leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et õigust elule ei rikutud, sest konventsiooniga tagatud õigus elule ei anna õigust surra. Selles asjas oli kaebaja suremas ravimatusse haigusesse ja soovis otsustada oma elu lõpu üle. Tema haigus ei võimaldanud tal ise seda endalt võtta ja nii soovis ta abikaasalt abi, kuid Ühendkuningriigis oli enesetapule kaasaaitamine kriminaalkorras karistatav. Ka järgnevates kohtuasjades, nagu Haas vs. Šveits, on Euroopa Inimõiguste Kohus viidanud, et Euroopa riikides pole siiamaani eutanaasiaküsimuses konsensust. Kohus ei toetanud Haasi seisukohta, et riigil on kohustus võtta kasutusele meetmed, mis võimaldaksid inimesel surra kiirelt ja piinavabalt.

Isegi kui mõnes riigis on assisteeritud enesetapp seaduslik, peab riik ära hoidma seaduse kuritarvitamise ja kaitsma õigust elule. Siiski leidis kohus asjas Koch vs. Saksamaa, et viimane on rikkunud õigust elule ja eraelule, sest Saksa kohtud ei menetlenud kaebaja kaebust selle kohta, et tal ei võimaldatud osta surmavat kogust ravimit selleks, et aidata oma rasket haigust põdeval abikaasal sooritada kodus enesetapp. Saksa kohtud oleksid pidanud seda asja analüüsima ja seisukoha võtma.

Kohtuasjas Lambert vs. Prantsusmaa otsustas kohus möödunud aastal, et õigust elule ei rikuta, kui täidetakse Prantsuse kõrgeima halduskohtu otsusega kinnitatud arstide kolleegiumi otsust lõpetada Vincent Lambert’i kunstlik toitmine ja jootmine. Nimelt jäi ta 2008. aastal autoõnnetuse tagajärjel halvatuks ning oli täielikult teistest sõltuv: teda toideti ja joodeti üksnes kunstlikult. 2011. aastast oli Lambert minimaalses teadvusseisundis, hiljem nimetati seda juba vegetatiivseks seisundiks. Kuigi ta ei olnud ajusurmas, polnud tal paranemislootust ja ta oli andnud hooldajatele märku, et ei soovi nii jätkata.

Kohus leidis, et arstid ei otsustanud mitte patsiendi elu võtta, vaid lõpetada meditsiinilistel põhjustel ravi, mida ta ei soovi, olukorras, kus midagi pole enam teha. Kohus rõhutas eutanaasia ja ravi lõpetamise erisusi ning seda, et Euroopas puudub elushoidvast ravist loobumise küsimuses üksmeel. Euroopa Inimõiguste Kohus jõudis järeldusele, et Prantsusmaal oli ravi lõpetamine seaduse alusel võimalik, kuid sama seadus kaitses inimest ravi liiga kergekäelise lõpetamise eest, siseriiklik otsustusprotsess oli olnud pikk ja põhjalik, asja oli arutanud täiskoosseisus kõrgeim aste ja nõudnud ekspertarvamusi ning isiku tahe oli kindlaks tehtud.

Õigus elule ennekõike

Euroopa inimõiguste konventsiooni lisaprotokollidega keelustatakse surmanuhtlus. Ühtlasi on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et konventsiooniga on vastuolus seegi, kui Euroopa riik saadab oma riigist isiku välja sellisesse riiki, kus teda ootab toime pandud teo eest surmanuhtlus. Üks kuulsamaid otsuseid on Soering vs. Ühendkuningriik, kus kohus otsustas, et viimane rikub konventsiooni, kui ta saadab oma kallima vanemate tapmises Ameerika Ühendriikides süüdi mõistetud ja Inglismaale põgenenud saksa kodaniku välja USAsse Virginia osariiki, sest seal ootaks teda ees surmanuhtlus. Praegu on Soering siiski USA vanglas, sest tema surmanuhtlus asendati eluaegse vangistusega ja Inglismaa sai ta välja saata.

Euroopa Inimõiguste Kohus on teinud arvukaid otsuseid asjades, kus inimesed on kaotanud elu avaliku võimu tegevuse tõttu (inimeste teadmata kadunuks jäämine kriisikolletes, näiteks Tšetšeenias) või kus võim pole suutnud ära hoida inimeste surma (näiteks pantvangikriisid) või tuvastada elu võtnud kurjategijaid. Inimese õigust elule ei ole kuidagi võimalik üle tähtsustada.

Jaga artiklit

6 kommentaari

I
Indrek T  /   11:42, 17. märts 2016
Üle pika aja üks vahva lugemine, tegelikult tuleks neist kohtuasjadest ja otsustamise taga peituvatest filosoofiatest sagedasti kirjutada, et viimaks ka Eestis arutataks eutanaasia asjad selgeks. Muidu jäämegi Euroopa perifeeriaks, kus vaieldakse Juhan Partsi ametissenimetamise kui kontinendi kõige olulisema küsimuse üle...
K
küsimus  /   10:12, 17. märts 2016
Kas poliitiline tagakiusamine kuulub ka selle kohtu pädevusse?

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis