Et Eesti SKP jõudis eelmisel aastal kriisieelsesse aega ehk 2007. aasta tasemele, siis peaksime vaimustunult aplodeerima – lõpuks ometi on masu lõplikult seljatatud! Kuid kas ikka peaksime? Sest kainemad majandusvaatlejad räägivad hoopis kaotatud kümnendist – kuna peaaegu nii kaua läks Eestil aega, et masust ja selle järellainetest lõpuks välja rabeleda. Ning juba räägitakse uuest masust, sest Eesti majandus keeldub naaberriikidega võrreldes kangekaelselt kasvamast.

Ettevõtja Indrek Neiveltile meenutab praegune majandusseis aga veelgi kaugemaid aegu. „Raha trükitakse juurde summades, mida keegi ammu enam ei hooma. Samas räägitakse suure nominaaliga rahatähtede käibelt võtmisest. Eestis kütab kirgi võimalik fosforiidi kaevandamine. Aasta ei ole 1988 või 1990, vaid on 2016. Aga sarnasusi on liiga palju.” Tõepoolest, säästud kaotavad väärtust ja pangad flirdivad mõttega hakata hoiustamise eest intressi maksmise asemel hoopis ise raha küsima.

Ka poliitikas ei näi kümne aastaga kuigi palju muutunud olevat – 2006. aastal lubas peaminister Andrus Ansip meid 15 aastaga viie Euroopa rikkaima hulka viia, 2016. aastaks on Ansipi loosung mantlipärija Taavi Rõivase suu läbi asendunud unelmaga uuest põhjamaast koos põhjanaabritega võrdväärse elatustasemega. Tundub, et unistamise ja kõrgelennuliste visioonide väljaarendamise kõrvalt ei jää otsustajail aega analüüsidagi, miks kulus Eestil majanduskriisist taastumiseks terve kümnend või miks pole majandusarengu käima lükkamiseks värskemaid mõtteid. Kui tegu ongi murranguga, siis ei ole me suutnud seda oma kasuks pöörata.

Nii on küllalt vähe pööratud tähelepanu ka sellele, et mulluse 1,1protsendilise majanduskasvuga pole meil isegi mitte kuldmedalit Ida-Euroopa arvestuses (selle medaliga autasustas Rõivas enda juhitud riiki vabariigi aastapäeva kõnes), vaid me sörgime terve ELi sabas. Nüüd peab stagnatsiooni majanduskasvuks käänama Rõivase kokku kutsutud äritegelaste ümarlaud. Kas sellest aga piisab majandusime sünniks?

Rõivas nimetab ühe majandusarengu pidurina naaberriikide ja ekspordipartnerite täbarat majandusseisu. Sama tõdevad ka eksperdid. Kuid vaid tõdemisest ei piisa – konkurentsivõime tõstmiseks on vaja praktilisi samme. Muidugi on see mitu korda kõvem pähkel kui uue põhjamaaks saamise lubamine. 

Jaga artiklit

14 kommentaari

D
djaval  /   16:48, 16. märts 2016
Maadleb edukalt, valitsus juhib, majanduskasv on kaotusseisus.
M
mees  /   12:17, 16. märts 2016
Ma ei saa nendest aru kes räägivad, et meile peaks rohkem võõrtööjõudu sisse tooma? Tulge maa peale tagasi, mis vöörtööjõudu. Selleks, et elada või töötada on vaja kordades suuremaid palkasid mis praegu näiteks Tartus on, mingi 80% tööealistest saab kätte ma pakun 400- 600 eur. Esimene asi on elamispind, selleks et inimene saaks Tartu linnas töötada peab ta korteri üürima, selleks kulub vähemalt 200- 300 eur. kuus pluss kommunaalid, pluss muud teenused mis on Eestis väga kallid.
Nii et vabrikandid, tööandjad, valitsus, te elate tegelikult nende inimeste arvelt, kellel on juba soetatud isiklik korter ja kes on nõus teil sellise palga eest tööl käima, ainult nii on kuidagi võimalik 400 eurise palgaga suures viletsuses hakkama saada. Kui sul on vaja linnas üürida korter, siis peab sinu palk olema 700 puhtalt kätte ehk koos maksudega 1100 eur. Ma kutsun inimesi mitte minema tööle selliste palkade eest, kas siis töstetakse palku või vähendatakse makse.

Päevatoimetaja

Piret Pappel
Telefon 51993733
piret.pappel@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis