(ALDO LUUD)

Mõni päev tagasi rääkisin ühe Eestis elava ukrainlasest muusikuga. Seda päev pärast lendur Nadia Savtšenko toetusüritust Vene saatkonna ees. Tõdesin, et Ukraina on Eesti kaitsekilp. Kui maailm teeb hirmu sunnil Venemaa suhtes ükskõik milliseid järeleandmisi, siis on see järjekordne signaal okupantidele, et astuda tuleb järgmine samm. Muusik, kelle lähedased elavad Ida-Ukrainas, nentis seepeale, et kahjuks on maailm hakanud Ukrainat juba unustama.

Väikesel Eestil ei ole idanaabri vastu hoobasid, et saaks lõpu teha Petserimaa ja Narvataguste alade ametlikule ärakinkimisele. Kuid Ukraina valu saame maailmale meelde tuletada. Teisipäeval otsustas riigikogu toetada ebaseaduslikult vangistatud Savtšenko kohese vabastamise avaldust. Piloodile peaks järgmisena ametlikult toetust avaldama Tšehhi parlament. Ega aatompommivööga relvastatud terroristi vastu suurt midagi teha olegi, kuid uhke on, et Eesti toetusavalduse oli esimeste seas.

Venemaa üks relv on ebakindluse ja hirmu levitamine. Nagu Eston Kohveri röövimise taga võis olla soov NATO-le koht kätte näidata, püütakse praegu mõnitada Ukrainat. Savtšenkost on hirmus kahju, aga kas saab üks harimatu pätt alandada sirge seljaga haritud inimest, kes on võimeline tunnetatud paratamatusest aru saama?

Krimmis ja Donetskis tekitavad okupandid terrorihirmu sellega, et vangistuse hirmus noori mehi tiritakse taas nagu lambaid Vene kroonusse. Kahjuks ei ole partjankades Venemaa eest pääsu ka paljukannatanud ukraina rahva nooremal põlvkonnal.

Jaga artiklit

10 kommentaari

P
pilleka  /   18:30, 16. märts 2016
kas need ongi sinu parimad riided, selline roosa mees või....???
H
Horros  /   13:36, 16. märts 2016
Kuidas sellist jama võib üldse kirjutada. Piinlik ei ole?

Päevatoimetaja

Telefon 614 4072
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis