(ALDO LUUD)

Kui sa sõidad Tartus tuttava taksojuhiga, pead sa olema valmis vastama väga erisugustele küsimustele. Sageli küsivad nad sult ühte ja teist poliitikast, aga sul tuleb tunda ka teedeehitust, mootorikütuseid, ajalugu ja taksojuhi tervist.

Ükski taksojuht ei küsi sinult midagi korrektselt. Nad tahavad vastust neile arusaadavas keeles ja võimalikult otsekoheselt. Diplomaatiline vastus neid ei rahulda, umbisiklik vastus samuti mitte. Neid huvitab, mida sina asjast arvad.

Nii seegi kord, kui roolis istus omaaegse peaministri Tiit Vähi klassivend. Mees on sündinud Taageperas. Ta on kavala näoga ja temaga on mõnus aasida. Ent nüüd küsis ta midagi tõsiselt. Küsimus kõlas ligikaudu järgmiselt: mis sa arvad, kas fosforiit teeb meid rikkaks?

Sõda fosfori pärast

Tema enda teadmised sellest olid võrdlemisi nullilähedased. Ta ei teadnud, milleks fosforit kasutatakse, kus väljaspool Eestit seda veel võidakse kaevandada ning mis on fosforiringe.

Vastamiseks oli mul aega kümmekond minutit. Oli täitsa mõttetu hakata talle seletama, kus paikneb fosfor Mendelejevi tabelis ja kuidas ta seal rühmitub. Mul ei olnud kaasas mobiiltelefoni, mille kuvarilt oleksin saanud talle näidata Mendelejevi tabelit moodsal kujul ning otsinud selle 5. ehk lämmastikrühma alt üles elemendi järjekorranumbriga 15.

Pealegi peab taksojuht vaatama sõidu ajal teed, mitte kliendi mobiili kuvarit. Kuna „minu“ taksojuht on lõunaeestlane, pole ta Maardu rebasesaba ilmaski näinud ega pidanud hingama sisse rebasesaba kirbelõhnalist õhku.

Fosfaatväetiste tootmise tehnoloogiast me seega ei rääkinud. Me alustasime sellest, et maa- ja veevarade suhtes kehtib paar üleüldist asjaolu, nimelt kelle maal või vetes nad asuvad ja kui kasumlik on nende kaevandamine. Nende asjaolude selgitamisest tekivad väga konkreetsed küsimused, nagu näiteks kaevandamisõiguse valdamine ning kaevandamis- ja rikastamistehnoloogia ratsionaalsus.

Kui maised või veesisesed varud on suured, läheb enamasti sõjaks, mis sageli muutub veriseks. Miks? Näide on võtta küllalt lähedalt Koola poolsaarel, mis on Mendelejevit täis. Sealsete fosforit sisaldavate maakide varu varjab Venemaa väga jonnakalt, tunnistades vaid seda, et fosforühendite protsent maagis on suur.

Üldsegi mitte just fosfori pärast, vaid asendi ja potentsiaali tõttu peab Vene Föderatsioon Koola poolsaart aga jonnakalt oma ajalooliseks osaks, ehkki venelased on seal erinevalt põhjarahvastest väga hilised sisserändajad. Nemad müütavad fosfaate, niklit ja muud, mitte laplased. Nad on selle maa vallutanud nii, nagu see asi käib – kui mitte relvadega, siis käraka ja odava rahaga.

Kui Eesti muutub taas fosforiidipakkujaks, on siin otsekohe jaol ka väliskapital ja kui selle huve hakatakse kaitsma, ei peljata sõjalisigi vahendeid. Kurdide asualal asuvad suured väävlivarud. Neil enestel puudub rahvuslik väävlitööstus, nad ei ole oma maa peremehed. See, kes kehtestab kurdide maal püsiva ülemvalitsuse, hakkab kamandama ka Kurdimaa maapõuevarasid. Kas Eesti vabariik on võimeline meie fosforiidivarusid kaitsma niiviisi, et me hoiaksime väliskapitali enamusosaluse siit eemal ja välistame sõja? Ma kahtlen selles.

Info asemel plära

Kahtlemata peab iga eestimaalane teadma, milliseid rikkusi Eesti maa ja meri endis peidavad. Sellekohane uurimistöö on vajalik igal juhul. Ent minusugusel on täiesti võimatu toetada meie maiste ja veeliste varadega praalimist, mis praegu on moes. Ei tasuvusuuringuid, ei prognoose, ei musti stsenaariume, ei plaane B – mitte midagi.

„Minu“ taksojuht ei teadnud, kui suur on inimese ööpäevane fosforivajadus ja kuidas fosforinälga kustutada. Inimese kehas on fosforit umbes poolteist kilo. Sellest ei piisa, sest inimene ise oma fosforit ei kaevanda ega söö. Inimene vajab ööpäevas kuni 700 milligrammi fosforit. Selleks on vaja juua piima (aga mitte lõssi), süüa juustu, kala, herneid või ube, pähkleid ja kõrvitsat. Muidugi ka leiba ja tarvitada hambapastat.

Mida sa saad vastutasuks? Terved luud-kondid ja töötava mõistuse. Igaüks võib ise arvutada, kui palju vajab 24 tunni kestes miljon eestlast fosforit. Aga kui palju vajavad fosforit Eestis ja meie vetes elavad elukad või vähemasti söömiseks kõlbulikud loomad ja kalad? Ja kui palju meie põllu- ja köögiviljad? Kuhu ning kellele me oma fosfori ülejäägi maha ja edasi müüme? Mida arvavad meie fosforitööstusest marokolased, kes on Hiina ja USA järel kolmandad fosfori ja fosfaatväetiste hinnakujundajad?

Kui palju lasevad fosforit lähimal asuvasse merre linnad, nagu näiteks Tallinn, selleni me ei jõudnudki. Fosforireostust seiratakse ja seda on ka uuritud. Mida aga pole uuritud, on Eesti avalikkuse fosforiteadlikkus vähemasti nelja parameetri järgi.

Need on fosfori leidumus, fosfaaditööstus, fosforitarvidus ja fosfaatide turg lähemate aastakümnete ulatuses.

See töö on tegemata ja inimestele määritakse pähe peamiselt plära.

Jaga artiklit

12 kommentaari

W
werner  /   17:22, 15. märts 2016
Tallinna Vee puhastusseadmes on minu teada fosforisidumisosa ka olemas lisaks tavalisele lämmastikusidumisele, ehk vette teda ei peaks Tallinnast väga palju minema.
Maardu NO2-rebasesaba oli minu teada lämmastikväetiste kõrvalsaadus.
K
klikivalitsusel   /   12:21, 14. märts 2016
on ajudes fofori puudus

Päevatoimetaja

Telefon 614 4072
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis