Kuhu suundud, eesti keel? Mulluse emakeelepäeva puhul kirjutas keele- ja kirjandusuurija Tiit Hennoste Maalehes, et koolilapsed ei tunne enam paljusid sõnu, näiteks sõna “hajuma”. Tõesti nukker, kui korrutatakse, et miski on „väga super“, selmet kasutada sõnu „suurepärane“, „oivaline“ või „võrratu“.

Lünki eestikeelses sõnavaras kompenseerivad arvutipõlvkonnal ingliskeelsed tsitaatsõnad ehk anglitsismid. Loodetavasti ei jõua suurem osa neist laenudena kirjakeelde. Eesti keeles on omajagu näiteks saksa, vene ja soome laene, kuid enamasti on need tulnud koos uute esemete ja nähtustega. Milleks laenata massiliselt sõnu, kui eesti vasted on täiesti olemas? Kurb on ETVst „Eesti laulu“ vaadates kuulda, et võistluslaul on deep (sageli kirjutatakse juba mugandunult „diip“). Miks mitte sügava sisuga?

Ent suurim murekoht, nagu rõhutab siinses lehenumbris ka keeleteadlane Mati Erelt, on eestikeelse kõrghariduse ja teaduse püsimajäämine. Rahvusvahelises akadeemilises maailmas silmapaistmiseks on vaja oma uurimistulemusi võõrkeeltes tutvustada. Kui aga kahaneb või puudub oskus kirjutada-rääkida oma avastustest eesti keeles, taandub me keel piiratud kasutusalaga n-ö matsikeeleks. Kas see on see, mida tahame?

Jaga artiklit

5 kommentaari

J
Jah  /   06:35, 14. märts 2016
Minu meelest võiks olemas olla ajakirjandusele ametlik eesti õigekeele nn audiitor.
Tänapäeval võib (tele) ajakirjanikuks saada igaüks ja tulemus on käes ... :( Teles oli jah Eesti laulu juhtimise keelekvaliteet jube. Kirutakse kommentaatoreid aga kolmandik nendest viitab just kirjavigadele ja halvale tõlkele.
P
Pole  /   06:31, 14. märts 2016
vaja veel muretseda, seni on 2. riigikeel ikkagi vene keel. Kuigi yankeesh/jänkiš seda kipub kasvavalt ohustama, on meie riigipapad vene keelt piisavalt kaitsnud.

Päevatoimetaja

Piret Pappel
Telefon
piret.pappel@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis