Pärast Esimest maailmasõda võeti Eesti vabariigi ülesehitamisel ja esimese põhiseaduse loomisel eeskujuks Šveitsi. Eeskujuks peeti just nimelt sealset rahva osalemist valitsemisel. Nüüd, kui Eestis on arengud jõudnud faasi, kus rahvas ootab ja on valmis muutusteks, oleks igati kohane vaadata, kas meil oleks otsedemokraatia poolest Šveitsilt tekkinud olukorras midagi õppida. Üks selline teema oleks näiteks rahvaalgatuse võimalus referendumi läbiviimiseks, sest just Šveitsis on aset leidnud enam kui pooled maailmas toimunud rahvahääletustest ja see on rahvaalgatuste läbiviimise poolest ainulaadne riik maailmas.

Kohustus võtta seisukoht

1848. aastal vastu võetud ja seniajani kehtiva Šveitsi põhiseaduse järgi kuulub riigis võim rahvale – just nii, nagu meil. Kuid erinevalt Eestist on igal täisealisel šveitslasel, sh ka välismaal elaval, võimalus, aga samas kohustuski riigi valitsemises otseselt osaleda – peale selle ka initsiatiivide ja referendumite algatamise ning rahvahääletusel osalemise kaudu. Just nimelt see õigus ja kohustus on šveitslasele tema esmane identiteeditunnus.

Kui šveitslasega jutule saada, siis selgub, et üldjuhul on tal maailmas toimuva suhtes või arutusel olevas küsimuses oma seisukoht, mida ta ei häbene välja öelda vaatamata sellele, et see võib olla vastupidine sinu arvamusele. Samas on ta kohe valmis oma seisukohta argumenteeritult kaitsma ja sinuga diskussiooni laskuma. Debateerimise oskuse saavad nad kaasa põhikoolist, kus muu hulgas õpetatakse teist inimest ära kuulama ja rääkima teise poolega asjast, mitte solvama isiklikku laadi märkustega.

Šveitsis võivad rahvahääletused toimuda neli korda aastas. Hääletusele jõuavad eelnõud kolmel viisil: kohustusliku või vabatahtliku referendumina ja rahva initsiatiivi ehk algatusena. Selline jaotus on tegelikult teadmine, mis puudutab rohkem hääletuse läbiviijat/viijaid kui osalejat. Lihtinimene enamasti vaatab hääletusel, kas teema kõnetab teda või mitte.

Šveitsis on hääletuste kuupäevad 20 aastat enne nende toimumist paika pandud, mis omakorda viitab selle protsessi lahutamatule osale ühiskonnast ja riigi stabiilsusele. Iga hääletuse eel teavitatakse rahvast vähemalt neli kuud ette, kas rahvahääletus sel korral toimub ja millised küsimused hääletusele tulevad. On ka näiteid, et rahvahääletus jääb ära, sest ühtegi teemat pole tõstatatud. Hääletusele tuleb maksimaalselt 11 eelnõud: põhiseaduse muudatusettepanekutega/üleriigiliste seadustega seotud küsimused ja/või  rahvaalgatused, aga samuti kõikvõimalikud kohaliku tähtsusega küsimused.

Põhimõtteliselt võib iga täisealine Šveitsi riigi kodanik moodustada initsiatiivikomitee ja algatada ettepaneku põhiseaduse täielikuks läbivaatamiseks, selle osaliseks muutmiseks või osaliseks muutmiseks koos konkreetse muudatusettepanekuga. Viimati mainitu on kõige enam hääletusele jõudev rahvaalgatuse vorm. Algatuse võib esitada ka huvigrupp või partei, aga mitte valitsus (st minister) või parlament.

Rahvaalgatuse esitamiseks tuleb kõigepealt moodustada initsiatiivikomitee, kuhu kuulub 7–27 hääleõiguslikku isikut. Komitee sõnastab esitatava algatuse kas üldsõnaliselt või siis valmisteksti kujul ja esitab selle valitsusekantseleile. Kui valitsuskantselei kiidab pärast esmast tutvumist initsiatiivi algatuse normidele vastavaks, tuleb sõnastada see detailselt – st koos argumentidega ja tõlkida see riigikeeltesse (Šveitsis on neli riigikeelt: saksa, prantsuse, itaalia ja retoromaani).

Seejärel antakse initsiatiiv uuesti valitsuskantseleile, kes vaatab selle veel kord üle ja kui on selle heaks kiitnud, tuleb 18 kuu jooksul initsiatiivi toetuseks vähemalt 100 000 Šveitsi kodaniku ehk siis veidi alla 2% valimisõigusliku isiku allkirja koguda. Eestis vastab praeguse seisuga sellele veidi vähem kui 20 000 allkirja.

Kui määratud aja jooksul on kogutud vähemalt nõutav arv allkirju, nende õigsus kohalikes omavalitsustes kontrollitud, tuleb initsiatiiv esitada uuesti valitsuse kantseleile, kes annab selle edasi valitsusele ja parlamendile arutamiseks. Seejärel jõuab see rahvahääletusele. Kogu protsess võtab enamasti minimaalselt üks, sagedamini kuni kaks aastat aega.

Argumenteeritud debatt

Nagu mainitud, arutavad nii valitsus kui ka parlament initsiatiivi protsessi lõpufaasis ning kui nende arvates algatus ei ole kohane (enamasti pole poliitiliselt korrektne, ei vasta lobigruppide arusaamale riigi arengusuundadest vmt), siis valitsus või parlament võivad esitada sellel vastuinitsiatiivi. Põhiseaduse järgi lükatakse initsiatiiv tagasi, kui algatus kahjustab konföderatsiooni, selle elluviimine on reaalselt võimatu või kui algatus riivab mingil moel kohustuslikke õigusi – näiteks inimõigusi.

Vastuinitsiatiivi esitamisel loodetakse, et initsiatiivikomitee võtab initsiatiivi tagasi või rahvas ja enamus kantonitest hääletab ettepaneku vastu. Vastuinitsiatiiv esitatakse keskmiselt üks kord kümne aasta jooksul. Üldjuhul piirdub aga valitsus ja parlament vaid oma argumenteeritud arvamuse esitamisega. Kui rahva enamus rahvaalgatuse eelnõu üleriigiliselt ja ka enam kui pooltes kantonites heaks kiidab, viiakse see ellu. Erinevatel põhjustel on olnud ka üksikuid erandeid.

Teavet rahvahääletuse kohta levitatakse mitmel moel. Igale hääletajale saadetakse kogu teave eelseisva rahvahääletuse kohta 3-4 nädalat varem postiga koju. Info on väljas ilmavõrguski. Parteid kujundavad igas hääletusele tulevas küsimuses oma seisukoha. Rahvahääletusele tuleva teema jaoks tehakse ametlik kodulehekülg, kust leiab hääletusele tuleva(te) initsiatiivi(de) alusdokumendid, selgituse algatuse kohta, valitsuse ja parlamendi, parteide ja konkreetse hääletusega seotud tähtsamate organisatsioonide ja liikumiste seisukohad. See tähendab, et lehekülg jagab teavet nii poolt- kui ka vastuargumentide kohta. Enne hääletust käivad väitlused raadios ja teles. Sõna saavad mõlema poole esindajad. Stuudios on kõrvuti poliitikud talunikega, ettevõtete juhid töölistega. Väitlused on tulised, kohati isegi väga, kuid vastast ei alavääristata (s.o need ei käi isiklikul pinnal). Määravaks on argumenteerimise oskus, oma seisukoha tõestamine konkreetsete faktide ja statistikaga, mitte aga emotsionaalne vastase halvustamine. Sõna antakse mõlemale poolele võrdselt.

Kui tulevikus antakse Eestiski rahvahääletuse eel sõna võrdselt mõlemale poolele, peaks rahval teoreetiliselt olema piisavat ainest oma arvamuse kujundamiseks ja adekvaatse seisukoha võtmiseks. 19. veebruaril sõnastab kodanikuaktivist Siim Tuisk Postimehes avaldatud arvamusloos, mis on eelnevalt avaldatud Müürilehes, tabavalt just nimelt selle, mille suunas üheskoos liikuda: "Adekvaatselt informeeritud rahvas, kes teeb teadlikke valikuid, on liberaalses ühiskonnas hädavajalik."

Rahvaga peab arvestama

Viimase ehk siis äsja 28.02.2016 Šveitsis toimunud rahvahääletuse tulemused, seda sealsete poliitikute poolt eriti kardetud küsimuses, kus rahvas hääletas maha ettepaneku kriminaalkuriteo korda saatnud välismaalaste riigist väljasaatmise, peaks rahustama ka Jaak Allikut, kes leidis 17. veebruari Õhtulehes, et "Rahva ehk jumala hääl on väga kergesti mõjutatav ja kiiresti muutuv ja pahatihti oma valikute tegelikke tagajärgi ei nähta ette. Sest mis on kergem kui anda oma hääl, teades, et otsust täide viima ja selle eest vastutama peavad hakkama teised ehk parlament ja valitsus." Ehk siis kui rahval on piisavalt infot, langetab ta sellel hetkel ühiskonnale pasliku otsuse. Samas võime muidugi küsida, et kas Eesti valitsus ja parlament on alati näinud oma valikute tegelikke tagajärgi ette. Aga see on juba teine teema, millest kirjutavad teised autorid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Šveitsi poliitikud teavad, et nad peavad alati arvestama rahvaga, sest viimasel on õigus ja võimalus igal hetkel oma sõna sekka öelda. Loomulikult ei ole kõik poliitikud sellega rahul ja ilma rahva arvamuseta oleks neil mugavam.

Rahvahääletus pole kindlasti mingi imerelv, kuid see aitab demokraatial paremini toimida – seda kinnitab juba enam kui 150 aastat Šveitsis kasutusel olnud rahva õigus riigi valitsemises rahvaalgatuste kaudu otseselt osaleda. Rahva osalemine hoiab ära selle tühimiku, mis tekib esindusdemokraatia puhul, kui poliitikud võõranduvad rahvast. Julgen öelda, et meil, eestlastel, oleks kindlasti Šveitsilt rahvaalgatuse, kodanikujulguse, eneseväärikuse ja teise inimese austamise suhtes õppida.

Autor on Šveitsis elav Tartu ülikooli ajaloodoktor, algatusgrupi Rahvaalgatuse Taastamiseks Eesti vabariigis liige

Jaga artiklit

10 kommentaari

K
Kapott  /   22:04, 13. märts 2016
Vastus: ei ole.
T
Toetan  /   19:07, 12. märts 2016
Eesti peaks küll tegema paar pikemat sammu ja mitte kakerdama mööda kive-kände, mida brüssel väiksematele liikmesriikidele jalgu loobib. Iseotsustamise õigus peaks normiks olema! Pealegi, EL loodi majandusliiduks, et agressivne saksa taas pead ei tõstaks. Praegu aga tuleb välja, et taas tantsitakse saksa-tantse.
Niisiis, otsedemokraatia vabastab mõttetust nägelemisest ja aja- ja ressursi raiskamisest.

Päevatoimetaja

Piret Pappel
Telefon
piret.pappel@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis