(TIINA KÕRTSINI)

1987. aastal oli kuum suvi. Nii poliitilise kliima kui ka ilma mõttes. See oli mu kümnest malevasuvest õpilasmaleva rühmakomandörina kindlasti üks raskemaid. Hommikul pisteti nii tüdrukutele kui ka poistele kiinid pihku ja siis metsasihtide kraave võsast puhastama. Nii iga päev, hommikust õhtuni. Päike paistis lagipähe ning higised kehad olid maiuspalaks parmudele ja vaablastele.

Jahutust andsid õhtul külm õlu ja aasta eest disklahvi saanud Turisti reinkarnatsioon Singer Vinger, kes mängis lintmakilt sõna otseses mõttes 24/7. Tänaseks on toonastest malevlastest saanud emad-isad, komandöridest vanaemad-vanaisad. Armastus eile 30. sünnipäeva tähistanud ansambli vastu pole neil ometi jahtunud.

Mis on ennast punk- ja neurorokkbändiks tituleerinud Sinku-Vinku fenomen? Justkui tüütuseni tuttavad lood, aga ikka kõlavad värskelt. Kuigi Päratrusti algusaegadest on aeg ja ühiskond tundmatuseni muutunud.

Volmeri justkui äraspidine karisma. Laulusõnu loeb ta järjepidevalt maha ja häält pole teinekord justkui ollagi. Seda enam on sõnad peas kontserdi kolme põlvkonna publikul. Bändi fenomeni kasuks räägib seegi, et nende juubelikontserdil olla käinud näppu viskamas ka vabariigi president. 

Turist ja hilisem Singer Vinger oli omal ajal sage külaline maleva kokkutulekutel. Tänavu augustis tähistab Eesti Õpilasmalev 50. aastapäeva, mille kulminatsiooniks on  27. augustil kontsert-kokkutulek Kadriorus. Just Singer Vinger võiks olla seal sillaks eilsete ja tänaste malevlaste vahel, virtuaalseks sillaks, sest kultusbändi päriselt kohale kutsuda kontserdikorraldajad ei jaksaks. 

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Geidi Raud
Telefon 614 4056
geidi.raud@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis