Tallinna liinibussi siseneb tagauksest soliidselt riides vanaproua. Ta tahab mööda vahekäiku ettepoole minna, aga üks mitte nii soliidselt riides ning kaugele paistvate ja tuntavate pummeldamistunnustega mees on oma jala vahekäiku sirutanud. „Palun lubage mind läbi!“ ütleb naine. „Istu sinna!“ ütleb mees vene keeles ja osutab viimasele pingireale. „Teie ei ütle mulle, kuhu ma istun, palun lubage mind läbi!“ ütleb naine juba kõvema häälega. Mees tõmbab vastumeelselt jala eest ära, aga pobiseb vene keeles: „Kus nüüd kukkus kamandama.“

Naine seisis juba ammu mitu meetrit mehest eespool, aga venekeelne pobin vahepealsete pausidega muudkui jätkus ja jätkus: „Sina ei kamanda siin! Või pead ennast peremeheks! Teame teiesuguseid! Või kohe peremehetsema!“

„Jää kohe vait! Ta ei öelnud sulle midagi muud, kui palus ennast läbi lasta!“ karjatas äkki mehega samas pingireas istuv vene proua. Mees jäi rahvuskaaslase märkust kuuldes kohe vait. Kas see on integratsioon? Muidugi on.

Kui peksa oleks saanud venelane?

Ma näen iga päev, kuidas inimesed suhtlevad eesti-vene segakeeles, kas kumbki räägib oma keeles või räägib eestlane vene keeles ja venelane eesti keeles. Küllap on tuhanded inimesed kogenud ka tööl või näiteks majaühistu koosolekul, et kui tekib vaidlus, siis piir ei jookse rahvuse, vaid huvide ja vaadete pinnal. Isegi Yana Toomi tellitud kaks uuringut näitasid, et eesti- ja venekeelsete inimeste hinnangud põgenikekriisile ja meie tervishoiu probleemidele kattuvad.

Kui olmetasandil integratsiooni ei oleks, siis võib teha kümme korda rohkem venekeelseid tele- või raadiosaateid, kasu sellest kuigi palju ei oleks.

Tartu peksuga seoses mõtlesin päris õudusega, mis siis veel oleks saanud, kui ohver ja tema peksu pealt näinud laps oleks olnud vene rahvusest. Tõenäoliselt oleks puhkenud taas meediahala, et integratsioon on läbi kukkunud.

Terve eelmise kevade, suve ja sügise me rääkisime, et integratsiooni õnnestumisest on puudu veel Eesti venekeelne telekanal. Ja tõesti, ETV+ sündis ning integratsiooni ebaõnnestumise jutud vaibusid.

Telega on aga nii, et tegemine on üks asi, aga nägemine teine asi. Pole üldse ebatavaline, et isegi hea tegemine ei taga head nägemist. 

Kanali tegemise üks argumente oli, et Eesti venekeelsed inimesed on Venemaa telekanalite mõjuväljas. Minu kõhklus siis ja praegu on, et miks nad peaks sealt Vene kanalite mõjuväljast ära tulema, kui seal on nii hea. Mõnus, soe ja hubane, kõik saated ja saatejuhid aastatega tuttavaks saanud. Küsimus pole üldse selles, et Eesti venekeelsed inimesed jumaldavad eelkõige Venemaa propagandat. See propaganda tuleb lihtsalt väga kvaliteetse meelelahutuse vahepeal. 

Vaataja pole Venemaa kanalitelt ära tulnud

Kuidas selle ETV+ nägemise ehk vaatajatega siis on? Kanali kõige vaadatavamat saadet, venekeelset „Aktuaalset kaamerat“ on tänavu vaadanud keskmiselt 6800 inimest. Argipäevadel üle 5000 ja pühapäevadel üle 7000. Muide sedasama saadet kannab üle ka venekeelne TV3+ ja seal on uudistesaate vaatajate arv keskmiselt 8200.

Enamiku ETV+ saadete vaatajate arv jääb aga 2000–3000 vaataja vahele.

Kui pildi suuremaks tõmbame, siis eestikeelset „Aktuaalse kaamerat“ vaatas veebruaris keskmiselt 137 000 inimest. See on 20kordne vahe.

Pervõi Baltiiski Kanali „Eesti uudiseid“ vaatas 43 000 inimest, üle kuue korra rohkem kui venekeelset „Aktuaalset kaamerat“. Venemaa tähtsat uudistesaadet „Vremja“ vaatas PBKs 33 000 Eesti inimest.

Veebruaris vaatasid eestlased keskmiselt telerit 4 tundi ja 16 minutit. Eestlaste n-ö teleriaeg jagunes peamiselt ETV (24,1%), Kanal 2 (18,9%) ja TV3 (14,6%) vahel. ETV vaadatavust tõstsid palju vabariigi aastapäeva saated ja „Eesti laulu“ poolfinaalid. Presidendi vastuvõttu vaatas 321 000 ja pidulikku kontserti 229 000 inimest. Ning erakanalite uus hooaeg polnud veel alanud.

Mitte-eestlaste vaatamisaeg 4 tundi ja 10 minutit päevas jagunes peamiselt PBK (16,1%), NTV Miri (14,9%) ja RTR Planeta (12,9%) vahel. ETV+ osa on alla 1%. Vahe on ju kolossaalne. 

Nii et venekeelsed vaatajad ei ole kurikuulsast mõjuväljast ära tulnud. Ja kui nende venekeelsete vaatajate seisukohast vaadata, siis miks nad peaks. Eesti vaataja jaoks on ka kümmekond rahvusvahelist kanalit, kus on eestikeelsed subtiitrid, aga ometi eelistatakse kolme vana ja suurt kanalit.

Seega sotsiaalse projektina, et inimesed saavad tööd ja soovijad saavad Eesti elu kohta venekeelset infot, on kanal tähtis. Väga tähtis näib olevat ka see, et enam ei saa küsida, miks sellist kanalit ei ole.

Teleprojektina sel kanalil kahanemisruumi palju ei ole, on ainult kasvuruum. Võib-olla kümne aasta pärast võime rääkida ka vaatajatest.

Üks tuttav ütles perekonnaelu kohta, et peret liidavad lapsed ja ühine olme. Need sõnad kehtivad ka integratsiooni kohta. Olgu need lapsed siis segalasteaedades käivad või koos õues mängivad lapsed.

Kõige tähtsam ei ole telekanal, vaid turvatunne. Et kodus, tööl ja tutvuskonnas oleks turvaline elada. Siis läheb meelest ära, mis rahvusest naaber on.

Jaga artiklit

7 kommentaari

R
Radist  /   16:00, 13. märts 2016
Väga objektiivne arutlus Einar Ellermaalt. Harjumusi on tõesti raske muuta ükskõik
kellel, uue vastuvõtmiseks peab see uus olema kas 1) ülikvaliteetne või 2) ülihuvitav.
ETV+ paraku seda (veel) ei ole. Kuid see ei tähenda, et vaataja maitse-eelistus aja
jooksul muutuda ei võiks.
Eestlastegi puhul on palju neid, kes hindasid näiteks ETV uudistesaadet AK väga julgeks Laulva revolutsiooni päevil, kuid pöördunud temast ära põhjendusel, et see on nüüd igav ja propagandistlik. Kunagised seriaalifännid vaatavad rohkem dokki ja sporti. Uudishimu on üldinimlik loomuomadus. Kokkukuuluvus ja turvatunne samuti.
  /   13:39, 12. märts 2016
Integratsioon algab kodutunnetusest, et nende sõnavarasse tekiks sõna "kodu", mida neil siiani ei ole, sest on vaid sõna "maja". Tooge venekeelsele elanikkonnale lähemale venekeelset materjali korteriühistute toimimise põhilistest põhimõtetest, et neil oleks seda võimalus õppida.

Päevatoimetaja

Telefon 614 4072
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis