(ALDO LUUD)

Valitsus on juba lähiajal halduskorralduse muutmise eelnõu riigikogule esitamas. Senimaani on seda tutvustatud koosviibimistel, alustades omavalitsusliitudest kuni erakondade seminarideni välja. Ühist arusaama aga ei paista veel kuskil olevat. Tihti räägitakse üksteisest kas tahtlikult või siis tahtmatult mööda.

Vähemalt on lõpuks hakatud rääkima rohkem sisust, mitte ainult piiride tõmbamisest, kuid vastuväited osavaldadele on tehtud suhteliselt kitsa pilguga.

Pidevalt on olnud juttu sellest, et vaja on koondada rahvast tekitamaks kriitilist elanike hulka, keda saaks efektiivselt valitseda. Selleks piiriks on pakutud 5000 inimest. Selles hulgas nähakse  võimekamat partnerit riigile, võimekamate ametnike palkamise võimalust, võimekamat investeeringute juhtimist ja rahastamist. Pikalt on räägitud sellest, et kohapealne kompetents ei ole enam jätkusuutlik, sest inimesed kolivad linnadesse ja kohalikku volikogusse enam ei konkureerita. „Reporteritunnis“ jäigi tugevalt kõlama, et lahendus saab olla ainult üks – suurema rahvaarvuga omavalitsused, kus edu ja rikkus on rohkem tagatud.

Lahendus on osavald, kuid see nimetus ei kõla hästi. Vähenev rahvastik ei saa tähendada ju seda, et otsused, kuidas väheste inimestega peab maal elama, hakkaksid sündima Tallinnas.

Kui seni on räägitud valitsemisest ja ametnikest, siis täiesti teisejärguliseks on liitumiste tuhinas jäänud inimene ja kohalik otsustusõigus. Kindlasti ei ole vald ega linn üksnes teeninduspunktid, vaid kohaliku elu korraldamise alus. Siit aga hakkabki tekkima erinev arusaam osavalla võimalustest ja vajadusest.

Mida on vaja teha, et meie inimesi ei juhitaks kaugelt, et neid otseselt puudutavad otsused ei sünniks ainult Tallinnas ning nende enda panusest sõltuks oma kodu ning kogukonna elujõud? Selleks on vaja usaldada kohalikke inimesi, anda neile kohapeal otsustusõigused ning võimaldada kogukonna elu korraldada iseseisvalt. Sellise lahenduse pakubki osavald ja selle demokraatlikult valitud nõukogu. On asju, mida kohalikud saavad omakeskis otsustada ning selle juurde pole ametnikke vaja. Ametnik viiks vaid otsuseid ellu.

Otsustamine ei maksa, maksab teostamine ning seega ei pea paika väide, et kohapealne otsustamine on kallis. Osavalla nõukogu ja ühendvalla volikogu otsustuspädevus ei tohi kattuda, ei tohi tekkida näpuga näitamist ja teineteise süüdistamist tegemata töödes.

Vaid sel juhul ühinevad vallad ja linnad mitte selleks, et piire muuta, vaid vaadata piirkonda kui tervikut. Võidavad kõik: kohalikud säilitavad otsustusõiguse nende lähedal olevate teemade üle ning valitsemine muutub efektiivsemaks. Jätame otsused inimestele lähemale ja  teostuse ametnikele, mitte vastupidi.

Jaga artiklit

3 kommentaari

O
Onu Osvald  /   19:38, 13. märts 2016
Mäsasja?
S
suli   /   10:41, 9. märts 2016
tegelikult ei ole need ühinemised mitte kokkuhoid vaid laristamine

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis