„Ei ole üksi ükski maa, ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa!“ lauldi omaaegse fosforiidisõja aegu 1980ndate aastate lõpus. Siis leidus neidki, kes arvasid, et küllap me sellesama fosforiidi, mille kaevandamise vastu parajasti ägedalt võideldakse, iseseisvaks saades oma kätega üles kaevame ja maha müüme. Ei kulunud 30 aastatki, kui fosforiidi kaevandamine uuesti päevakorda tõusis,  teravamalt kui varem. Vaid väetisesõja subjektid on muutunud – toona  seisis üleliiduliste ametkondade surve ning kaevandamisega kaasneva keskkonnareostuse ja migratsioonilaine vastu eesti avalikkus, nüüd aga soovitatakse leiupaiku uurida ja fosforiiti kaevandada suisa mitmest leerist, kohalikest geoloogidest ja teadlastest mitut masti poliitikute ja ärimeesteni.

Et saada uueks põhjamaaks vajab Eesti võimsat rahasüsti. Fosforiit aitaks loomulikult riigi rikkust suurendada. Kuid kaevandamise hinnaks võib olla jagada väikeriik Nauru saatust, kes varude ammendudes seisis silmitsi elamiskõlbmatu riigi ja tühja riigikassaga. Kui praegu on põlevkivi kaevandades üles songitud Ida-Virumaa, siis fosforiidi kaevandamine ähvardaks sama saatusega ka Lääne-Virumaad, lisaks võiks ohtu sattuda poole Eesti põhjavesi. Kiusatus kopp maha lüüa on suur, ärimehed näevad siin kasumit, valitsus aga loodab abi riigikassale ning rakendust põlevkivitööstuse hääbumise tõttu tööta jäänud ida-virulastele. Planeedi plahvatuslikult kasvav elanikkond vajab toitu, mistõttu väetistest võib õige pea saada väärtuslikem vara. Suur osa arenenud maailmast on valmis sellises olukorras väikese venna leivakoti  kõigepealt tühjaks sööma, küll rasketel aegadel sööb igaüks oma võileiba. Üleilmses mastaabis ei maksa ühe väikese maakonna segipööramine muidugi palju, ja tehtut saab alati õigustada õilsa eesmärgiga – toita inimkonda?

Kas oleme praeguseks tõesti nii kehvas seisus, et peame oma rikkuse toorme hinnaga maailmaturul maha müüma? Või peaksime pidama plaani, kuidas tulevast nõudlust silmas pidades ehitada fosforiidi peale üles uus, eesrindlik, keskkonnasäästlik ja innovatiivne keemiatööstus? 

Teema on tundlik, mistõttu tasuks enne uuringute alustamist – rääkimata kaevandamisest – kaaluda, kas ei tuleks küsimus panna rahvahääletusele. Et me ei peaks meid vabadusele juhatanud esimese võiduka fosforiidisõja järel rääkima hääletust alistumisest.

Jaga artiklit

10 kommentaari

  /   09:41, 8. märts 2016
Kuradi piidrid tahavad fosforiidi ka veel enne siist jalga laskmist endale kaasvaraks kaasa varastada.
J
Juhan.  /   09:10, 8. märts 2016
Kui fosforiiti kaevandama ei hakata jääb RAIL BALTIKA suurde kahjumisse sest riigikogulaste euroopasse sõidud ei tasu kulusid ja nemad oma hüvedest ei tagane.

Päevatoimetaja

Andra Nõlvak
Telefon 51993733
andra.nolvak@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis