Ettevõtmisele, liikumisele või lapsele nime panemine on kui rituaal, mille kaudu me millegi või kellegagi sideme loome. Kuidas aga nimetada lähiajaloost kõnelevat mäluasutust? Selge on, et me ei leia kunagi nime, mis kõigile meeldiks. Nime, mis kajastaks meie kõigi aja ja elu lugu, sest iga inimese maailmapilt on erinev. Samas on kerge nime üle vaieldes unustada eesmärk ja sisu.

Kannataja positsioon

Alates iseseisvuse taastamisest on meie ajalookäsitlust ilmestanud narratiiv, mis kirjeldab okupatsioonide aega eelkõige ohvri ja kannataja positsiooni kaudu. Nõukogude aega uurinud ajaloolane James Mark ning etnoloog Tiiu Jaago on aga välja toonud, et ohvripositsioon ei ole objektiivne kirjeldus kannatustest, mille inimesed läbi elasid, vaid minapilt, mille indiviidid võtavad seletamaks enda ümber toimunut. See ei tähenda, et kannatusi ega totalitaarsete režiimide kuritegusid ei olnud.

Kahtlemata on lähimineviku inimsusevastased kuriteod puudutanud väga valusalt sadade tuhandete, kui mitte iga eestlase saatust. Seda tuleb mäletada, kuid olnut saab meeles pidada ka tänase ja homse eest vastutust võttes. President Lennart Meri ütles 2003. aastal muuseumi avakõnes, et rahu ja julgeolek ei tule iseenesest – meil on kohustus endalt iga päev küsida, kas me oleme täitnud kodanikuülesandeid, kas me oleme tugevdanud demokraatiat ning üles ehitanud seda, mis teeb võimatuks totalitarismi tagasituleku.

Järelikult ei ole totalitaarsed režiimid midagi, mida vaid kaugelt vaadata. Vastupidi, me peame pidama ühiskondlikku arutelu nii piirangute kui ka vabaduste, nii kannatuste kui ka võimaluste üle. Peale kodanikukohustuste meeldetuletamise kutsus president Meri muuseumi avamisel peetud kõnes Eesti inimesi okupatsioonide ajale just vabaduse kaudu lähenema: "Nimetagem seda hoonet Eesti vabaduse muuseumiks, see annab meile sihiku tulevikku. See annab meile ka ränga kohustuse – vabadust pole maailmas kunagi liialt palju". Seega on vabadusega seotud sisu ja nime teema okupatsioonide muuseumi saatnud algusest peale.

Ei uuenev sisu ega nimi tähenda, et Vabamu okupatsioone eitab või neist enam ei räägi. Okupatsioone ja okupatsioonivõimude kuritegusid ei tohi ega saa unustada. Okupatsioonid moodustavad väga suure osa meie rahva loost, meie vanemate ja vanavanemate loost ning vaid vabaduse kaotust meeles pidades ja okupatsioonide kogemust edasi kandes saame täna vabadust hinnata.

Okupatsioonide kajastamine jääb muuseumi keskmeks ning okupatsioonide alane ekspositsioon suureneb nii pindalalt kui ka temaatiliselt. Okupatsioonid, vastupanu, vabadus ja taastumine on neli sõna, mis maja tulevikus iseloomustavad ning kindlasti ka nimes ja ruumides oma koha leiavad. Lähimineviku muuseumina on meie peamine eesmärk viimasel sajandil toimunut noorele põlvkonnale edasi anda ja kõikidele eestimaalastele meelde tuletada.

Muuseumi asutajal Olga Kistler-Ritsol oli unistus, et see maja räägib lugu vabadusest. Tema tütar Sylvia Kistler Thompson on öelnud: “Minu ema soov oli muuta muuseum Eesti vabaduse kaitsjaks, mis tähendab, et sel peab olema ühiskondlik mõju. Vabamu eesmärk on aidata inimestel mõista, et vabadus ei ole iseenesest mõistetav, vaid seda tuleb kaitsta. Mu ema armastas Eestit sügavalt, aga ta oli valmis Eestist lahkuma vabaduse pärast, mida ta veel enam armastas.” Kistler-Ritso perekond on asutamise järel muuseumi arengusse panustanud kolmteist aastat.

Okupatsioon ja holokaust

Okupatsioonide aeg ei ole aga kellegi teise lugu, see on väga oluline osa meie loost. Samas peame meeles pidama, et okupatsioonide aegne kannatus ainuüksi ei defineeri, mida tähendab olla eestlane, nii nagu ka holokaust ei defineeri juudirahva aastatuhandete pikkust ajalugu. Kannatus ei tee meid eriliseks, kannatus iseloomustab väga paljusid rahvaid maailmas nii ajaloos kui ka praegu, kuid see, kuidas oleme raskest ajast välja tulnud ja eestlased maailmapildile viinud, on eriline. Seepärast on ka Berliinis asuv holokaustist kõnelev muuseum otsustanud enda nimeks võtta laiemalt Juudi Muuseum (Jewish Museum). Samamoodi läheneb Los Angeleses asuv Tolerantsi Muuseum (Museum of Tolerance) holokausti teemale palju laiemalt, küsides, mida holokaust meile täna õpetab, analüüsides vihakõne, manipuleerimisoskuseid, julgust erineda ja paljusid teisi väärtusi ja hoiakuid, mis halastamatu kurjuseni viisid.

Nii nagu okupatsiooni ei tohi eitada, ei saa aga ka vabadust panna muuseumisse. Vastupidi, vabadus peab olema elus nii nagu ka üks 21. sajandi muuseum peab viima mineviku kokku tulevikuga, olema elus ja kasvav organism. Me soovime, et Vabaduse muuseumist ehk Vabamust saaks kohtumispaik, kus eri vabaduste, nagu sõna-, liikumis- või ettevõtlusvabaduse üle mõeldakse ning neid väärtustatakse. Just Toompea jalamil asuvas Vabamus võiks koguneda vabakond, toimuda ühiskondlikke teemasid lahkavad mõttevahetused, aga ka lähiajalugu käsitlevad akadeemilised konverentsid ning seminarid.

Praegu on vaid kümnendik ehk 2000 külastajat aastas eestimaalased. Et inimesi muuseumisse tuua, tuleb muuta lugude rääkimise viisi. See ei tähenda ideoloogilist muutust, me ei pelga rääkida rasketel teemadel ega keerulistest aegadest nii nagu nad on olnud. Aga täna ei piisa enam esemete paigutamisest klaasi taha, sest peagi pole enam vanaemasid ja vanaisasid, kes nende esemete konteksti lastele selgitaksid. Seepärast on vaja panna esemed "kõnelema". Lugude rääkimine annab esemetele tähenduse ning nende lugude ja esemete sidumine väärtustega võimaldab noortel tunnetada sidet vanemate- ja vanavanemate lugudega. Vastasel juhul jääb muuseum pigem memoriaaliks ning okupatsioonide aeg “kellegi teise looks kusagil kaugel”. Ning just see oleks praeguses julgeolekukeskkonnas suurim oht.

Jaga artiklit

9 kommentaari

J
juhm  /   11:58, 14. apr 2016
kuidas saavb sellise asutuse direktoriks nõmenoorukist naiivitaritirts
X
xxx  /   19:07, 15. märts 2016
Mina tahan tead, kui mõni ülemus teeks holokausti muuseumi ümber nimetamiseks "oleme veel elus", mis sellest inimesest saaks

Päevatoimetaja

Kristin Aasma
Telefon 51993733
kristin.aasma@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis