Lombitagune USA presidendivalimiste kampaania käib suure kire ja üleilmse kaasaelamisega. Kui aga tuletada meelde, et sealne president valitakse 8. novembril, Eesti järgmise presidendi valimised riigikogus on aga augustis, siis mis on pildil valesti?

USAs käib valimismaraton juba ammu, meil pole presidendivalimiste kampaaniast seni ei kippu ega kõppu, kuigi Toompeal hakatakse riigipead valima ameeriklastest pea kolm kuud varem. Pealegi pole valimiskampaanial kolme suvise puhkusekuu jooksul seda vunki, mis muul ajal. Muidugi saab öelda, et meie presidendivalimised pole võrreldavad ameeriklaste omaga, riikide kaalukategooriad ja valimissüsteemid on erinevad.

Eesti puhul on küsitud retooriliselt, et kelle jaoks peaks siin üldse valimiskampaaniat tegema, kui rahvast ei usaldata isegi sisulise võimuta ja monarhiatele omaselt tseremoniaalset riigipead valima. Vähe sellest, meile pole usaldatud isegi nimesid, millega tagatubades küllap juba mõnda aega opereeritakse. Pole ka mõtet salata, et kui riigipea valitakse poliitiliste kokkulepete teel, siis kõik see, mida me riigikogu valimisvoorudes näeme, on vaid tagatubade kokkulepete veepidavuse proov.

Senise põhjal on jäänud mulje, et Kadriorgu pääsemise vastu pole midagi Siim Kallasel ja Marina Kaljurannal, samuti Eiki Nestoril, räägitud on ka Indrek Tarandi, Edgar Savisaare ja Mart Helme nimedest. Kui eeldada, et Eesti võiks pärast veerand sajandit kestnud taasiseseisvust saada lõpuks ka kommunistliku minevikuta riigipea, siis kuivaks valik tunduvalt kokku. Pinget hoitakse üleval ka võimaliku musta hobuse väljakäimise võimalusega. Selge on vaid see, et too hobune ei saa olla mees täitsa metsast.

Kuid nii nagu me ei tea kandideerijate nimesid, ei tea me ammugi sellest, mida nad riigipeaametis üldse saavutada tahaksid. Kaljurand oleks küll Eesti esimene mitte-eestlasest ja mitte-meessoost riigipea, kuid me ei tea midagi tema kui diplomaadi oskustest sisepoliitilistes tõmbetuultes õigesti hakkama saada. Sisepoliitikas suhteliselt rohelisena võib ta olla küll tema taga olevale erakonnale mugav variant nööritõmbamiseks, kuid kas see oleks ka kogu Eesti huvides?

Näiteks Kaljurand ja Helme valimiskogus rinda pistmas oleks väga intrigeeriv valik. Valimistulemus oleks epohhiloov sõltumata sellest, kumb võidaks.

Jaga artiklit

58 kommentaari

A
aga miks mitte Ojuland v. Paet  /   19:03, 7. märts 2016
nemad on ka välisministrid olnud.
1
1234567  /   17:03, 7. märts 2016
Edgar PRESIDENDIKS

Päevatoimetaja

Telefon 614 4072
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis