Miljoni vaese riigil ei ole tulevikku ja põhjus on väga lihtne: tulevik kasvab välja olevikust, aga meil pole olevikku, meil on kriis, probleemid, kollaps ja epideemiline vaimunõtrus kiskjalike võõrvõimude juhtimisel, aga sellele prügimäele tulevikku ei raja. Sina võid küll kuidagi hingitseda, aga tulevik ei kannata seda välja.

Sõjahüsteeria

Nagu oleks vähe täielikust laostumisest ja loomastumisest, kütab kirgi ka sõjahüsteeria. Otsekui oleks keegi teaduslikult tõestanud, et sõda on halvem kui vaesus, haigused, lootusetus ja eelnevast tulenev väljasuremine. Sõbrad, eesti rahvas on üle elanud lõputu hulga sõdu, aga väljasuremist, mis meil parasviisi hoogu üles võtab, pole võimalik üle elada. Mõelge selle üle.

Ma isiklikult paigutan sõjaootamise samasse kategooriasse muude teisejärguliste probleemidega, nagu filateelia, homoseksuaalide laulatamine ja okupatsioonimuuseumi ümberkorraldamine mingiks ööklubilaadseks meelelahutusettevõtteks. Riik, mis ise loovutab oma iseseisvuse, ei peagi muretsema okupatsioonimuuseumi pärast, kogu see riik on üks suur okupatsioonimuuseum, täpsustan – okupeeritud muuseum.

Kui looduses pistetakse haiged, nõrgad või väärastunud koprad pintslisse, siis on see normaalne. Kui aga väärastunud riigid lõhki kistakse, siis oleks see justkui katastroof. See pole katastroof, vaid asjade loomulik käik. Mõistagi satuvad väljasuremist ja kõikvõimalikku absurdi harrastavad riigid rändhõimude ja tugevamate naabrite rünnaku alla. Globalismi ajastul on muidugi kõik naabrid ning seega on kõik nõrgad ja haiged riigid ohus.

Ära karda sõda

Ära karda sõda, karda degenerantide valitsust. Me vajame töötavat sõjavisiooni. ETV olevat näidanud filmi sellest, mis juhtub siis, kui venelased ründavad lätlasi. Brittide tehtud film olevat ajanud meie degenerantliku eliidi tagajalgadele, sest isegi meelelahutustööstus mõistab seda, mida meie eksperdid, valitsus ja propagandamaod iialgi mõika – meile ei tule keegi appi. Tean sellest filmist kuulduse järgi, sest teleka vaatamine on liiga jälk, ma ei alanda ennast sellele tasemele.

Ega limukas ei abista limukaid, nad üritavad hea diili teha, ise raipe kallal maiustada, agressoriga niikaua head äri teha, kuni endal kõri maha tõmmatakse. See ei ole teooria, see ei ole kinnisidee – see on Gruusia, see on Krimm, see on Ukraina. Ma pole näinud mingeid veenvaid tõendeid Euroopa Liidu või NATO sõjalisest aktiivsusest mujal kui naftariikide röövkäikudel. Kui kaua pidid jugoslaavlased ootama, kuni NATO pommitajad nad kiviaega pommitasid? Ära ootasid ning nüüd on nad Skandinaavias pagulased ja kiidavad jumalat.

Tegelikult on see isegi parem, kui keegi appi ei tule, sõda saab kiiresti läbi või toimub koguni hääletu alistumine II. Miljoni vaese maa on riik, mis on rahu ajal kokku varisenud, sõda oleks lõpp. Sellist haldussuutlikust meil ei ole, et sõda üle elada, kestku ta siis kaks tundi või kaks päeva või kaks nädalat, selles küsimuses on Jaan Kaplinskil õigus. Mida me sellest järeldame – me vajame sõda, kus me saame ilma liitlasteta hakkama, me vajame oma sõda, mitte nende sõda.

Millised on sõjakahjud?

Milline on võõras sõda? Ütleme, et sõda tuleb, tiblad ronivad kirsadega selga ja annavad täiega tuld. Milline on tulemus? Venemaa, mis on sõjas ja majanduslikult blokeeritud, mis seal toimub? Tuttav kunstnik tuli sealt infoga, oli kohalikud elanikud üle kuulanud, et kuidas on piiramisseisukorras elada? Nad tunnistasid üles, et kiivisid pole enam müügil. Kiivid on need rohelised karvased tikrimaitselised puuviljad. Nii et kui tuleb sõda, siis tuleb kiividest suu puhtaks pühkida. See on muidugi raske löök meie kauddemokraatlikule režiimile.

Lisaks muidugi teatavad inimkaotused, aga meie mugavuspagulased, kõige noorem ja elujõulisem osa elanikkonnast, 100 000 eliitorja – need on kindlalt kaitstud – kaugel raal koos itimeestest ideoloogide ja luurajatega. Tõenäoliselt on sõjaohvriteks valdavalt pensionärid, sõjaväelasi hukub tänapäeva sõdades haruharva. Sotsiaalminister ootab sõda halvasti varjatud kärsitusega.

Majanduse olukorrast annab tunnistust ühe ebameeldiva hargmaise turvafirma olukord, kes maksab Eestis nii viletsat palka, et keegi meie 100 000 töötust ei nõustu neil töötama ning 200 turvameest tuleb Nigeeriast sisse tuua. Kui meie väga austatud väliskapitalistid ei suuda maksta kõrgemat palka kui Nigeerias, siis on sõda ehk isegi positiivne lahendus. Vähemasti ei saa enam halvemaks minna. Samas ei ole selline sõda lahendus, ilma venelaste rüüsteretketa ei saa palju halvemaks minna.

Ja üldse, enamik Eesti töölisi ja töötuid kadestab sõjapõgenikke ja ma üldse ei imesta, kui Eestis puhkeb välisinterventsiooni viibimise tõttu kodusõda, sest muud võimalust sõjapõgeniku staatust saada ja haljale oksale jõuda pole. Sõjapagulane on elukuningas, samas rahuvirelemine on väljakannatamatu. Seda ideed ma soovitan kindlasti kaaluda.

Sõja simulatsioon

Me vajame head sõda, probleeme lahendavat sõda. Meil on sõja simuleerimine lihtne, sest maapiirkonnad, väikelinnad ja endise okupatsioonivõimu rajoonikeskused on pool- või kolmveerandtühjad. Niikuinii pole mingit mõtet ega põhjust üleval pidada Mõisaküla tüüpi kummituslinnu. Evakueerida igast teisest Mõisakülast inimesed ja vedada kokku ühte piirkonda – muud haldusreformi pole niikuinii võimalik teostada.

Ühesõnaga, teeme idapiiriäärsed alad inimtühjaks ja kolime asukad pooltühjadesse linnadesse, vaba elamispinda on megalt. Piiriäärsed linnad ja külad põletame maha ja süüdistame selles Puutinit ja nende rohelisi mehikesi – muidu tuleb siin paugutada ja lavastada haledaid ohvripilte, aga seda saab õppida lääne petumeediast. Pagulased kuulutame hukkunuteks ja ülejäänud sõjapõgenikeks, kelle elud on ohus.

Loll mass ei peagi teadma, mis toimub, neile öeldakse, et sõda ja Puutin ja et liitlastel pole aega ja päästku end, kes saab. Kindlasti usuvad. Lääs paneb ka kohe hirmuga piiri kinni ja kui ei panegi, siis riietame osa kaitseväelasi Saksa vormi ja paneme Eesti piiri mere ja Läti poole kaitsma. Et siit enam hiirepoeg ka ilma hingehinda maksmata välja ei pääseks, eelmise okupatsiooni kolonistidel tuleb aga mõõduka tasu eest lubada lahkuda – nii saab lõpuks lahendatud kaua vindunud dekolonisatsiooni probleemgi.

Varisõda on lahendus

Esiteks: sõdivates riikides on iive positiivne. Teiseks saab tehtud haldusreform, kolmandaks saab kolonistidest lahti ja uusmugavuspagulased ei kipu enam siia – ikkagi sõda. Siit kaob ka see neetud väliskapital koos renegaatide ja tallalakkujatega – reeturid põgenevad nagu rotikari. Reeturite vara tuleb loomulikult riigistada, pangad, maa ja ettevõtted, eelkõige aga  nende kallid käekellad, tuleb ära võta ja riputada Vabamu seinale koos sõjaohvrite võltsitud skalpidega.

Nii saab riigile teha restardi. Probleemid ja probleemitekitajad lahkuvad maalt või saadetakse sõja jalust ära, see on ometigi nende elude päästmise huvides. Vähesed riigile, keelele ja kultuurile ustavad isikud, kes siia jäävad, elavad sõjasaagist ja dividendidest, mida vähem meid siia jääb, seda parem. Töötegemine tuleb sõjaseadusega keelustada, humanitaarabi väljapeksmine humanitaarabi petisorganisatsioonidelt peab saama tähtsaks sissetulekuallikaks.

Peale Eesti riigile kasuliku ja riigi enda korraldatud sõja pole mingit reaalset lahendust. Kes ei sõdi enda õiglast ja vajalikku sõda, sureb võõras sõjas.

Jaga artiklit

8 kommentaari

A
Ahh  /   19:49, 7. märts 2016
Lähme parem Rootsi noorliberitega surnuid koinima.
-
---------  /   13:18, 6. märts 2016
Muidugi P.-.ks nii kaunis ja ka arusaamatumalt tark.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis