(MATI HIIS)

Välispoliitika viimasel arutelul riigikogus 11.veebruaril tuli üks nutikamaid küsimusi Liina Kersnalt, kes tuletas meelde, kuidas peaminister Andrus Ansip käis läbi kõik Kesk-Aasia riigid, kelle juhid „usuvad meid tänu ühisele saatusele rohkem kui teisi Euroopa Liidu juhte“. Kersna tundis huvi Eesti praeguse poliitika kohta seal. Välisminister Marina Kaljurannalt vastust praktiliselt ei tulnud ja see kajastab üsna täpselt tänast seisu ELi ja moslemimaailma suhetes.

Kellega koostööd teha?

Et selles on midagi kapitaalselt valesti, peaks olema ilmne igale maailmast ja maavaradest kuulnud ning geograafiat tundvale inimesele meie elukohas. Elasime pikalt suletud inforuumis, ent sellest pääsedes ilmnes, et vaba maailma teadmised NSV Liidust olid kohati päris vildakad ja vallandasid valed arengud pikkadeks aastateks.

Lihtne näide, mida toon tudengitele ja mis aitab loo loogikat edendada. Augustis 1991. aastal kuulutasid nii Eesti kui ka Ukraina end iseseisvaks, muu maailm aktsepteeris kohe Eesti otsust, kuid Ukrainale hakati esitama tingimusi, mis kõik viimaks täideti 01.12.1991. aasta referendumiga. Ometi pidi veel sündima SRÜ ja alles siis tunnustas USA 25.12.1991. aastal  Ukraina, Kasahstani ja Kõrgõzstani iseseisvust.

Võtkem kolme riigi vahele pandud võrdusmärki kui Kesk-Aasia riikide taseme tunnustamist (ehkki Kasahstan kuulutas end iseseisvaks alles 16.12.1991. aastal). Mõistagi on see paras ülepakkumine, ent kui rääkida euroopastumisest, siis polnud venestamise ja sovetiseerimise käigus toimunud muutusi nendes Kesk-Aasia vabariikides vähem kui Türgis, Albaanias, Liibanonis, Tuneesias ja mitmes muus eurooplastele rohkem tuntud riigis.

Kuna uusasukate ja naabritega elati rahus ning üritati oma loodusrikkuste (gaas, nafta, väärismetallid) haldamisega ise hakkama saada, siis oli viiel Kesk-Aasia riigil, kus praegu elab 48 miljonit sunni moslemit veerand sajandit tagasi suur perspektiiv rääkida suures poliitikas kaasa positiivse jõuna. Kuigi vahepeal on sealgi toimunud usulisi kokkupõrkeid, võib seda piirkonda pidada mõõdukate moslemite kantsiks, mille potentsiaal on realiseerimata.

Seda lihtsal põhjusel – Kesk-Aasia riikidel on Euroopasse vaid kaks pääsu: Venemaa kaudu või piki Kaspia mere lõunarannikut, mis tähendab kokkuleppeid šiialike, ent ka piisavalt euroopalike Iraani ja Aserbaidžaaniga. Paraku viis Iraani šahhi forsseeritud „valge revolutsioon“ tagasilöögini ja 1979. aastal tulid seal võimule islamistid, kes lõid ajatollade juhitava teokraatliku riigi.

15–18 aastat hiljem oli seis säärane, et Iraani ja Euroopa vahele jäävas sunniitlikus Türgis olid võimul ilmalikud parteid, kes soovisid liituda Euroopa Liiduga, kuid see soov põrkus Berliini ja Pariisi vastuseisuga. Iraanis aga võitsid valimised mõõdukad islamistid, ent seal end kapitaalselt kõrvetanud USA eelistas kuubalikult jätkata. Elik – ei miskit, enne kui vennad Castrod ehk ajatollad on läinud!

Nende hoiakute mõjul 2002.–2004.aastal koostatud Euroopa Liidu ebareaalsete laienemisplaanide tõttu läks Türgis võim islamistide kätte. Sellele järgnes Iraagi okupeerimine, millega lõhuti kogu seni toiminud sunnide-šiiade võimu jagamise süsteem. USA kuulutas välja Iraani boikoti, millega ühines Euroopa jättes kogu Kesk-Aasia Venemaast sõltuvusse. Radikaalne islam tungis peale, mõõdukaid aga hoiti otsustamistest kunstlikult eemal!

Kahe asemel üks

Iraani „tuumakõneluste“ päästjaid oli kaks – Saksamaa, kes pärast Iraagi avantüüri algust kõnelused üldse algatas; ja Kasahstani president Nazarbajev, kes araabia kevade päevil, milles lääneriigid selgelt ei orienteerunud ja jätsid soiku isegi Iraani kõnelused, kutsus veebruaris 2013 kõik osalised enda juurde. Elik – mõõdukas sunni oli see, kes taasalgatas suurriikide ja šiiade juhtriigi Iraani kõnelused, mis viidi sedapuhku lõpule ja pandi punkt lääne jaoks kahjulikule geopoliitikale Kesk-Idas ja Kesk-Aasias. Moraal on lihtne – tuleb kuulata mõistlike häält ja kasutada suures poliitikas nende abi, keda ühel või teisel põhjusel usaldatakse.

Selle viimase tõttu meenub teinegi seik riigikogu välispoliitika arutelult. Marko Mihkelson ja Sven Mikser tuletasid meelde, et varem arutas riigikogu välispoliitikat kaks korda aastas ja et selle ühele korrale kärpimine polnud õige otsus.

Kuna mina olin see, kelle ettepanekul kaks arutelu seadusesse kirjutati (1993. aastal) ja jäin vähemusse, kui see üheks korraks taandati (2006. aaastal), siis pean vajalikuks meenutada, et pärast Euroopa Liiduga ühinemist lähtusid võimulepääsenud Res Publica poisid otsuste tegemise üleminemisest Brüsselile. Sellest johtuvalt sattus erilise kärpimise alla Balti koostöö.

Teadu algas rusikavõitlus Ukraina ülemraadas pärast esimest oranži revolutsiooni ja 2005. aastal palus raada juhtkond, et Balti assamblee abistaks neid oma parlamendi liikmete poliitilise kultuuri tõstmisega. Sest kust veel tulnuks abi küsida? Tallinnast aga anti teada, et me suuname oma võimekuse mujale.

Need meenutused riigikogu välissuhtluse möödapanekutest kinnitavad, et eksitakse ka kõrgemal, Euroopa Liidu tasemel. Otsused, millel on ränk hind rahvastele ja õigele rajale jõudmine nõuab teinekord aastakümneid.

Jaga artiklit

24 kommentaari

E
eks  /   22:40, 8. märts 2016
see moslem ole nii kaua mõõdukas kuni pommivöö saab. edasi on radikaalne
moslem. niipalju siis sellest mõõdukusest. või kui allah käseb,siis ajab tavaline lauanuga ka
asja ära
A
alf  /   19:58, 4. märts 2016
Mõõdukad moslemid muutuvad peagi radikaalseteks, ning aidata saab neid ainult 7,62 mm kuuliga.

Päevatoimetaja

Piret Pappel
Telefon 51993733
piret.pappel@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis