Kaisa Masso "Minu Portugal" (Petrone Print) ( Silja Paavle)

Kes korra on Portugali armunud, tuleb alati tagasi, kirjutab Kaisa Masso raamatu "Minu Portugal" eessõnas. Küllap tal on õigus – pärast möödunud sügisel toimunud reisi sellesse Euroopa mandriosa läänepoolseimasse riiki ei lähe päevagi, mil ma sellele maale ei mõtle.

Seepärast olen järjekordset Petrone Prindi Minu-sarja raamatut lugema asudes üsna kärsitu, lootes sealt leida ahvatlevaid killukesi selle maa kohta, kuhu ilmselgelt jäi tükike minu hinge.

Mõnusa meeleolu tekitab igatahes juba raamatukaas. Keraamilised plaadid, rõdud ning sinna riputatud asjad on need, mis lihtsalt sealse elu juurde kuuluvad ning väikestest asjadest lugu pidajaid end üksteise järel suu lahti imetlema sunnivad. Kui veab, seisab rõdul ka mõni tobiga taat või rullid pähe keeranud proua.

Raamatu autori viis Portugali vahelduvate perioodidega ühtekokku seitsmeks aastaks elama välisõpilasvahetusest saadud kogemus Faro linnast, võitluskunsti capoeira´ga tegelemine ning teadmine, et saarel kasvanuna vajab ta merd. Portugali ja seal elavate inimeste soojus tegi ta tasapisi rahulikumaks ja õnnelikumaks, kuigi õnnetunne ei saabunud suurejoonelise joovastusega, vaid tasase ja veidi argliku nendinguga.

Iseendaks ja õnnelikuks saamise teele jääb autoril nii näguripäevi, pisaraid kui üksindust. Kõigest sellest ta oma raamatus ka kirjutab, suutes lisaks isiklikult läbielatule ilmekalt edasi anda selle rikkaliku kultuuriga maa päikest, külalislahkust ja mängulusti. Kuid mitte ainult – raamatust jääb kõlama ka kindel teadmine, et vabadus on see, kui saad teha, mida sa tahad; õnn aga see, kui saad teha, mida parasjagu teed. Seda väikest mõttetera silmas pidades oleks inimkond oluliselt õnnelikum, nii, nagu raamatu autor isegi enda sõnul end tunneb.

Raamatust suurem osa on pühendatud Lissabonile, sest raamatu autor elas suurema osa Portugali ajast just seal. Sellest mitmekultuurilisest ning miljonite väikeste lugudega romantilisest saab raamatust päris hästi aimu. Lisaks jääb teadmine, et sellistel maailmalinnadel on igale rääkida oma lugu.

Lissabonist lähtuvalt tunnetan ka raamatu ainsat miinust – Portugali kaart autorile olulisemate kohtadega on olemas, kuid Lissaboni oma mitte. Mina pidin igatahes lugedes kõrval hoidma ka Lissaboni linna plaani, hoomamaks tegevuste asupaiku ja vahemaid.

Kokkuvõtteks jääb raamatust vaatamata seal kirjeldatud raskustele ja nukrusele soe ja päikeseline mulje ehk täpselt see, mis jäi meelde ka Portugalist endast. Ning seda imelist maad uuesti avastama inspireerib Kaisa Masso kirjapandu kindlasti ka.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Andra Nõlvak
Telefon 51993733
andra.nolvak@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis