(TIINA KÕRTSINI)

Nagu mitmel pool mujal arenenud riikides on inimeste teadmata kadumine meilgi tõusev trend. Võrreldes näiteks 2013. aastaga on inimeste tagaotsimiste arv enam kui kahekordistunud. Mullu oli Eestis 3957 tagaotsimisjuhtumit, otsiti 1835 inimest. Mõni – ja eeskätt on jutt teismelistest – kaob kõigi nelja tuule poole rohkem kui üks kord aastas. Üle kuuekümne möödunud aastal kadunud inimese on seni veel leidmata.

Kas kriminaalmenetlus aitaks?


Et olukord on tõesti murettekitav, arutas riigikogu õiguskomisjon kuu aega tagasi, mida seadusandja saaks ära teha, et kadunute otsimine-leidmine tulemuslikum oleks. Kas praegused seadused on piisavalt head andmaks politseile voli rakendada mis tahes vajalikke toiminguid? Esimest korda kaaluti ka vajadust algatada kadunu otsimiseks kiiresti kriminaalmenetlus – kui puuduvad kuritööle viitavad tunnused, pole selleks praegu ei ajendit ega alust. Kõhutundest üksi ei piisa.
Olgu siis tegu haldus- või kriminaalmenetlusega, pärast kadumisteate saamist hakatakse otsemaid koguma kõikvõimalikku infot kadunud inimese loomuse ja elustiili, sõprade ja tuttavate, meeleolu ja kavatsuste, käiguteede ja lemmikpaikade kohta. Mis meil veel praegusel ajal abiks on? Mobiiltelefonid, valvekaamerad, reaalajas kuulutamine ja foto levitamine… Kui tulemused ikkagi viibivad, tulevad maastikuotsingud, vabatahtlikud, koerad ja kopterid. Ei saa põrmugi väita, et meie inimesed on külma kõhuga: otsima tullakse nii tuttavat kui ka võhivõõrast, siis kui kutsutakse, ja ilma selletagi. Aitäh teile, meie inimesed!
Iga juhtum on ainukordne, inimene ise ja asjaolud ettearvamatud. Kontrollida ja üle kontrollida tuleb kõik versioonid. Ka siis, kui mõnest teada-tuntud kodust on taas ära kõndinud mõni teada-tuntud nooruk. Otsitakse metsa eksinud seenelisi; teismelisi, kes on kogu maailmaga pahuksis ega tahagi, et neid leitaks; vanainimesi, kes on end vigastanud või ka haigushoo käes kokku kukkunud; vaimse puudega või mälu kaotanud inimesi.
Selliste juhtumite puhul pole tegemist kuritööga.
Kuid lapsed üldjuhul niisama ära ei kao, nende otsimiseks alustatakse kohe kriminaalmenetlus.

Politseile rohkem õigusi


Hiljuti teatas Kanada meedia 30 aasta tagusest kadumisjuhtumist, mis alles nüüd lahendati. Ühel mehel hakkas varasem elu lõpuks niipalju meenuma, et ta palus uurida rahvastikuregistri andmeid oma sünnijärgse nime põhjal. DNA-test kinnitaski, et tegu on sama inimesega. Ka meie politsei jaoks on mõni juhtum jäänud müsteeriumiks.
Paraku on meie katkises ajas aina rohkem neidki inimesi, kes ise tahavad kõik sillad põletada, kaduda kui vits vette. Oskusliku tegutsemise puhul ei aita siin ka selgeltnägijate tuleproov, aitaks ehk lühike sõnum kas või kohalikule konstaablile, et kadunu otsimise peale ei kulutataks asjatult riigi raha ja ressursse, rääkimata juba omaste murest ja hingevalust.
Nii või teisiti, kui inimese üles leidmiseks on tehtud kõik, mis võimalik ja rohkemgi veel, ent tulutult, on raske uskuda, et asi laheneks päevapealt, kui sellega tegelda vaid kriminaalmenetluse raames.
Senisest hõlpsamat kriminaalmenetluse algatamist taotlevad aga sihtasutuse Kadunud esindajad. Nende sõnum on, et menetlejal ongi raske leida kuritööle osutavaid tõiku, kui selle tegija jõuab jäljed peita. Tegu võib olla ohtlike kurjategijate ja ränga isikuvastase kuritööga: vabaduse võtmise, inimkaubanduse, mõrvaga. Ka nendele argumentidele on raske vastu vaielda.
Kõigepealt tuleb seadusandjal aga lahendada mõni mineviku äpardus. Teadmata kadunud inimeste otsimist peetakse politsei ülesandeks. Seda politsei ka teeb, teeb ihu ja hingega. Ometi ei pane politsei ja piirivalve seadus (PPVS) ega ükski muu seadus politseile seda kohustust.

Sekkumisõigus säherdustesse asjadesse kadus teadmata kuhu koos jälitustegevust puudutava uue regulatsiooni jõustumisega 2013. aastal. Sestap tuleb nüüd PPVSi täiendada teadmata kadunud isikute otsimise sättega. Seadusemuudatus looks siis kindla aluse kohandada mõnd muudki seadust selle ülesande täitmisele vastavaks.
Vaja oleks muuta krediidiasutuste seadust nõnda, et pangasaladust oleks õigus avaldada ka teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamiseks. Kui inimese rahatehinguid jälgides tekib kahtlus, et keegi võõras kasutab omatahtsi tema pangakaarti, saab kiires korras alustada kriminaalmenetlust.

Vahest tuleks laiendada politsei õigusi ka kõneeristuste tegemisel? Ka kriminaalmenetluse seaduse muutmise vajadus on endiselt laual.
Riigikogu õiguskomisjon, tänulik kõigile asjaomastele asutustele-institutsioonidele konstruktiivse koostöö eest, kavatseb teema juurde tagasi tulla juba kevadel. Kui juba paar-kolm seadusemuudatust aitavad päästa kas või ainsagi inimelu, on need rohkem kui asja eest.

Jaga artiklit

4 kommentaari

E
Eurovaska  /   01:14, 3. märts 2016
Tõesti huvitav teada saada, et PPVS-ist läks 2013.a. kaduma üks oluline säte. Ehk ikka oli nii, et keegi tegi vastava ettepaneku? Ehk siis öeldakse, kelle idee see oli või oli tegemist kollektiivse meeltesegadusega ja meil käib lihtlabane vastastikkune rumaluste kinnimätsimine ja mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest.
K
Kas  /   12:22, 2. märts 2016
Õiguskorra esimehel on juriidiline VÕI fiioloogi-ajakirjaniku haridus????

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis