(Teet Malsroos)

28. jaanuaril 2015 võttis riigikogu vastu otsuse luua elatisabifond. Tänavu aprillis jõuab seadus valitsusse ja juunis riigikokku. Fondi rakendamiseks on 2017. aastaks olemas 7,2 miljonit eurot. Elatisabi skeemi ja toimimise korraldamine nii, et see tooks kaasa võimalikult vähe bürokraatiat, alles käib.

Tegemist on väga märgilise seadusega: riik märkab sellega igat neljandat last, kes kasvab ühe vanemaga perekonnas – ligi veerand neist elavad absoluutses vaesuses, 40 protsenti suhtelises vaesuses.

Miinustes fond

Oluliselt suurem muutus peab siiski toimuma ühiskonnas. Paljude elatisabivõlgnike seas on levinud kaitsepositsioon, et kui omavaheline läbisaamine on kehv või side eelmise perega katkenud, poleks lapsi ja ka nendega kaasnevat kohustust justkui olemas. Seda tolereeritakse – sõbrad mõistavad ja perering kiidab takka.

Sagedasemad sammud elatise maksmisest hoidumiseks on musta palga saamine, varade kantimine ja lihtsalt Soome tööle peitu pugemine. Kuid see ei tohiks nii olla – vastutustundetus ei tohiks olla popp ega aktsepteeritav, vaid pigem häbiasi. Eelnõu eesmärk on lapsed ja veelkord lapsed, kuid kogu ühiskonna suhtumine peab muutuma.

Esimese elatisabifondi eelnõu kirjutasime valmis juba 2005. aasta sügisel. Nagu ka tänavu valmivas kavas, loobusime juba tollal Läti skeemist, kus elatise maksmiseks ja võlgnikega tegelemiseks loodi eraldi funktsioneeriv sihtasutus ehk fond, mis korjas ka eraannetusi. Tegime juba siis plaani, et maksja on sotsiaalkindlustusamet, mis on meil Lätiga võrreldes väga hästi funktsioneeriv asutus ja ka kohtutäiturid teevad oma tööd. Seega on elatisfondi nimi Eestis pigem tinglik ja kannab endas vajadust teha kindlasti ka Exceli kujul kokkuvõtteid, sellest kui palju lapsi on abi saanud ja kui palju on võlgu.

Laps hakkab ise maksma

Praeguse eelnõu järgi tagatakse igale lapsele sada eurot. Jõukamatele inimestele pole see summa märkimisväärne, kuid suhtelises vaesuses elavatele peredele on see igal juhul suureks abiks. Oluline on märkida, et 2014. aastal oli keskmine kohtu poolt välja mõistetud elatis 157 euro suurune, seega võrreldavas suurusjärgus. Lisaks annab iga kuu makstav summa kindlustunde, et raha, mille pere peab saama, siiski laekub vastupidiselt olukorrale, kus paljud elatisõigusega pered peavad iga kuu seda eraldi paluma.

Siin aga ongi peidus eelnõu suuremad probleemkohad. Kui näiteks elatis on mõistetud välja täpselt sada eurot lapse kohta, siis on kõik lihtne. Kui aga kohus on määranud elatise suuruseks 150 eurot, jääb too 50 eurot kahe eraisiku vaheliseks võlaks, mida riik üle ei võta. Ka see summa kasvab kuust kuusse ja ühel päeval on võimalik last kasvataval vanemal see võlg ehk ka kätte saada. Elatisvõlga saab täitmisele pöörata 30 aasta jooksul.

Hiljem võib saada probleemiks elatisekohust mittetäitnud vanema hoolduskohustus ehk maakeeles vanadekoduarved. Seaduse järgi on lastel kohustus oma vanemat hooldada ja on loogiline, et kui vanema eest tasus elatist riik, siis lapsel on omakorda riigi ees kohustus oma vanema eest hoolitseda. Kui aga on nii, et 200eurosest kohtus välja mõistetud elatisest poole maksis riik ja teine pool on jäänudki saamata, kas siis vanadekoduarved lähevad ilma hoolde jäetud lapsele ka pooles osas? Kui me nüüd seda selgeks ei mõtle, siis saame tulevikus näha emotsionaalselt laetud kohtuistungeid.

Kuidas puukida riiki

Teine läbiv vaidlusteema on süsteemi ülekavaldajad. Kindlasti kalkuleerib nii mõnigi kavalpea, kas oleks kasulik minna (fiktiivselt) lahku ja lasta riigil maksta kolmele lapsele elatist, ise vaikselt Soomes ehitades ja ainult sularahas arveldades. Koju lapsi külastama tulles on selline kodanik ametlikult paljas kui püksinööp, kuid hea isa, sest kõik on toimunud laste nimel.

Siin on vaja teha riigi ehk meie kõigi rahakoti kulul puukimine võimalikult ebamugavaks ja ühiskonnas taunitud tegevuseks, nagu mõistetakse hukka purjuspäi rooli istumine. Alates märtsist saab kohus peatada maksmisest teadlikult hoiduva võlglase juhiloa, jahipidamisõiguse, relvaloa ja relva soetamise loa, väikelaeva juhtimisõiguse ning kalastuskaardi. Ma pole kindel, kas see on tõhus, sest sageli elatakse ka OÜdes suurepäraselt ära, ilma et juhatuse liikmele endale tegelikult raha kuluks või koguneks. Siin on mõtlemiskoht, kas ja kuidas peaks tegema rohkem koostööd maksuametiga, et firma nimel olevast majast, džiibist, telefonist, internetist ja restoraniarvetega nulli timmitud ettevõttest jääks raha üle ka lapse ülalpidamiskohustuseks.

Kolmandaks tasub kogu aeg silme ees hoida, et meie eesmärk ei ole kiusata ja karistada. Meie eesmärk saab olla ainult lapse heaolu, sest sellest sõltub tulevikus väga palju. Näiteks taksojuhi amet võib olla võlgniku viimane võimalus enne loobumist, ehk siis sellisel juhul on autojuhiload võlgnikule elutähtsad.

Selge on, et elatisabifond saab olema piltlikult öeldes pidevas miinuses, sest kust ei ole midagi võtta, sealt ei saa ka kohtutäitur sentigi kätte. Sellegipoolest on see fond riigi plusspoolel, sest lastele kulutatud raha on pikas perspektiivis meie kõikide tulevik. Ning ei maksa kurvastada, et esialgne sada eurot on väike raha. Oleme astunud olulise sammu õiges suunas, ja nagu elu on näidanud, küll see tasapisi ka suurenema hakkab. Peaasi et ei riik, aga mis kõige olulisem – ega kogu ühiskond –pead jaanalinnu kombel liiva alla ei peidaks.

Riigikogu eksliige Reet Roos on elatisfondi loomisega tegelenud alates 2003. aastast.

Jaga artiklit

17 kommentaari

R
räägin oma loo  /   09:25, 15. märts 2016
lasin oma lapse mind kohtusse kaevata aastakese tagasi, et saada aru, kuidas riik hakkab minult (elan siis Soomes), lapse emale elatishagi tagamiseks makstud 289 eurilist elatisabi väljanõudma, praeguse seisuga tulemus on null, raha mul on, aga niisama ma eesti riigile ei maksa. las pöörduvad doome kohtusse ja soome kohtutäituri poole. Aastaga pole midagi muutunud, saamatu amet
Z
zopov  /   19:20, 1. märts 2016
perset roosi

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis