(MARI LUUD)

Eesti lapsed alustavad oma kooliteed reeglina 7-aastaselt. Erinevalt näiteks Inglismaa ja Norra eakaaslastest, kelle koolitee algab juba paar aastat varem. See aga ei tähenda, et Eesti laste haridustee algab alles 7-aastaselt, sugugi mitte. Eesti lapsed kaasatakse haridussüsteemi läbi lasteaia ja lasteaiaõpetajate juba oluliselt varem.

Alushariduse omandamine koolieelses lasteasutuses on Eestis võimalus, mitte kohustus. Kuid väga suur hulk lapsevanemaid ei kujutaks oma elu ilma sellise võimaluseta ettegi. On vähe vanemaid, kes ei ole sunnitud äraelamiseks tööl käima. Tööl käivad sageli ka vanavanemad. Seetõttu ei olegi vanematel muud võimalust, kui lasteaed või mõni muu lastehoiuasutus. Väiksemate laste puhul valivad vanemad sageli lastehoiu, kus ei tegelda laste ettevalmistusega kooliks, või hoidjatädi. Viimast sageli sunnitult, kuna sõimekohti ei jätku lihtsalt kõigile. Vanemate laste puhul eeldab lapsevanem, et lasteasutus ei ole pelgalt hoiukoht. Eesti lapsevanemad on ambitsioonikad. Juba 4-aastastelt lastelt eeldatakse tähtede tundmist ja väiksemate arvudega arvutamist. Kes seda kõike lapsele siis õpetama peaks ja kas peaks?

Vanematel on tänapäeva kiire elutempo juures laste jaoks üha vähem aega. Nii jääbki üle lasteaiaõpetaja. Lasteaiaõpetaja ülesandeks jääb laste igakülgne arendamine ning õpetamine – ikka selleks, et seesama väike laps saaks hiljem suures maailmas konkurentsivõimeline olla. 

Ühe sõrmenipsuga kaotas kunagine haridusminister Jaak Aaviksoo sõna „pedagoog“ Eesti haridusmaastikult, asendades selle ülimat tunnustust nõudva sõnaga „õpetaja“. Nagu võluväel kadusid: noorempedagoog, pedagoog, vanempedagoog ja pedagoog-metoodik. Need ei olnud ainult ametinimetused, mida kasutada, vaid sisaldasid endas ka rahalist komponenti. See tähendab, et koos kvalifikatsiooni tõstmisega tõusis ka palk. Käis Aaviksoo sõrmenips ja kõik pedagoogid said õpetajateks koos sõrmenipsuga kadusid ka alampalgaerinevused. Võrdne siis võrdne, oled sa oma ala meister või õpipoiss. Võrdsuse idee hariduses pole kindlasti halb, kuid meie riigis on võrdsusest asi kaugel. Lasteaiaõpetaja sai endale küll põhikooliõpetajaga sarnased kvalifikatsiooninõuded, kuid palka ja puhkust paraku mitte. Reformiga jätkati ning õige pea tehti vahet ka riigiõpetajal ning munitsipaalõpetajal, kuid kogu selle uuendamise käigus unustati taas lasteaiaõpetajate alampalgamäär.

Õpetaja lasteaias ei erine kuidagi õpetajast koolis. Nii koolis kui ka lasteaia töös lähtutakse riiklikust õppekavast. Lasteaiaõpetaja õpetab lapsi suuresti läbi mängu, läbi erinevate tegevuste. Ja lapsed õpivad, ise arugi saamata –õpivad õhinapõhiselt. Lasteaiaõpetajad on harjunud meisterdama, kirjutama, joonistama – nii valmib tohutu kogus originaalseid õppevahendeid. Kuid lasteaiaõpetaja on oma ametikaaslasest koolis sageli tagasihoidlikum. Ta kipub oma andeid vaka all hoidma ja lepib sageli palju vähemaga. Nii peetakse enamikes omavalitsustes elementaarseks, et lasteaiaõpetaja töötasu erineb märkimisväärselt kooliõpetaja omast. Kahjuks mitte tema kasuks. Milles seisneb siis tegelik erinevus? Mille poolest on siis lasteaiaõpetaja töö vähemmahukas ja vähemtähtis motiveeritud kooliõpetaja tööst?

Kooliõpetaja õpetab lapsi – sama teeb lasteaiaõpetaja. Kooliõpetaja juhib klassi ja saab selle eest  klassijuhataja lisatasu. Lasteaiaõpetaja juhib rühma, lisatasu ei saa. Põhikooliõpetaja kasvatab lapsi kui õpetamisest aega üle jääb. Lasteaiaõpetajale on kasvatustöö sama loomulik kui kilpkonnale kilp. Kooliõpetaja lohutab kurba last ja rõõmustab koos õnneliku lapsega. Lasteaiaõpetaja elab lapse mure ja rõõmu sees. Kooliõpetaja ütleb lapsele, et nuusaku too nina ära. Lasteaiaõpetaja võtab paberi ja pühib põnni nina puhtaks.

Kooliõpetaja on tohutult tänulik lasteaiaõpetajale, kes on lapsed juba enne kooli lugema ja kirjutama õpetanud. Lasteaiaõpetaja lihtsalt õpetab, sest varsti on veebruar ja koolikatsete ralli mitmel pool algamas. Ja kes vastutab, kui laps piisavalt kiiresti ei loe? Igal juhul mitte kooliõpetaja ja vaevalt lapsevanemgi vastutust endale kiirustab võtma. Kui lapsel läheb katsetel, mida Eestis kehtiva seaduse järgi ei tohi korraldada, hästi, on tark laps, aga kui halvasti, siis on „halb“ lasteaed.

Lasteaiaõpetaja süstib pisikese maailmakodaniku teadvusse kasulikke harjumusi, eneseteadvust, kõlblusnorme, elujaatavust, patriotismi, positiivset auahnust, ausust, töökust jne – seda ei saa kõike kokku lugedagi. Kooliõpetaja lihvib aga teemandi briljandiks. Üks laob vundamenti, teine paneb seinad püsti, kolmas katuse peale, neljas riputab masti sini-must-valge lipu. Jääb mulje, et valitsusel ei ole vaja sellist maailmakodanikku, kes usub endasse, on elujaatava hoiakuga ning ei salli enda ümber valet, on oma riigi patrioot ja südametunnistus. Tekib küsimus, et kas sellise hariduspoliitikaga, nagu meil täna on, on riik jätkusuutlik.

Kooliõpetajate palk on tagatud riigi haridustoetustega, kuid lasteaiaõpetajate palk ei mahu sellesse riigipoolsesse haridustoetusse, vaid on kohalike omavalistuste kanda. Kohalikud omavalitsused on meil aga väga erineva võimekusega. Siit ka lasteaiaõpetajate palga erinevused, kuigi töö on igas lasteaias ja koolis ühesugune. Lasteaiaõpetajate palgad erinevad omavalitsuseti lausa mitmesaja euro võrra ning paraku jäävad kooliõpetaja palgale oluliselt alla. Selline olukord on tingitud asjaolust,  et põhikooliõpetajatele on riiklikult kindlaks määratud alampalk, aga lasteaiaõpetajatel taoline riigipoolne garantii puudub.

Sajandeid on psühholoogid ja psühhoanalüütikud väitnud, et inimeste põhiväärtused pannakse paika 4.-7. eluaasta vältel. Mõelgem siis, kas lasteaiaõpetaja ei vääri samasugust riigipoolset toetust nagu seda saavad põhikooliõpetajad?

Jaga artiklit

30 kommentaari

L
Lugeja  /   17:31, 3. märts 2016
See pensionisüsteem ongi vale. Tuleb algatada kohtuprotsess ja lasta see seadus tühistada. Kui siinsetes kohtutes õigust ei saa siis Euroopa Liidu kohtus kindlasti. Tuleb hakata kõigepealt allkirju koguma siis võtta jurist ette kes koostab hagi ja esindab jne. Ja kindlasti on sellel asjal ka positiivne tulemus. Paljud lihtsalt ei mõtle veel oma pensioni aastatele. Kui oleks selle teema puhul algatajaid küll oleks ka liitujaid
C
cyre  /   14:28, 3. märts 2016
Lasteaedades töötavad õpetajad. Kangekaelne "kasvataja" sõna taganutmine kõlab, nagu täiskasvanud inimene trambiks jalgu: "Mis te räägite kassidest ja kiisudest, minu memm rääkis, et on näu-näu...".
Samas mulle meeldin sõna "kasvataja". See on midagi rohkemat, kui õpetaja. Jah, ta annab haridust ja LISAKS on ka nagu lisavanem: hingehoidja, eeskuju, turvaisik, väärtuste edastaja ja kinnistaja, kasvataja.
Ma ei saa aru, miks kõigepealt seostub lasteaiaga nina pühkimine ja tagumiku pühkimine. Lasteaed ei koosne ainult sõimerühmast. Eesti on üks väga väheseid riike, kus koolikohustus algab seitsmendast eluaastast, mujal algab varem. Nt Inglismaal alustatakse kooliteed juba nelja-aastaselt. See ei tähenda, et siin hakataksegi haridust andma hiljem. Vastupidi - siin tehakse sama tööd lasteaias, mis nt Inglismaal esimestes klassides.
Neile, kes siiani arvavad, et kooli läheb laps just kui puhta lehena, soovitan tutvuda alushariduse õppekavaga. Neile, kes arvavad, et see on lastelt lapsepõlve võtmine ja võikski hakata haridust andma hiljem, võiks tutvuda arengupsühholoogia. Eriti olulised on sllised teadmised (kas või elementaarsel tasemel) lapsevanema enda jaoks.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis