(Tiina Kõrtsini)

Haldusreform ei ole erakondlik küsimus, küll aga riiklik. Sest kuna tema esimene mõte on muuta riik mugavalt juhitavaks ja et riik on samasugune lihtne juhtimissüsteem, nagu auto, inimorganism või arvuti, siis ei oma ka tähtsust riikliku juhtimise sisu. Seda, et tänaval pätid ei valitseks, et ametnikud veidi vähem varastaks ja alamad sõna kuulaksid on tahtnud nii Hitler, Gorbatšov kui ka Lennart Meri.

Seega on haldusreformi mõte eeskätt see, et riik toimetaks hästi. Olenemata sellest, mis see riik muidu ise ka ei ole. Kodanike heaoluga tegeleb teine asi – kohalike omavalitsuste reform, aga sellest peab kirjutama eraldi.

Toon kaks näidet selle kohta, et haldusreform tehtakse eeskätt riigi huvides ja olenemata sellest, mida riigi allüksused sellest ka ei arva. Ühe hea ja teise halva ja mõlemad siitsamast Eestist.

 

Maakond küüditamiseks

Esimene: Rootsi kuninga Karl XI reform XVII sajandi lõpul, tuntud kui mõisate reduktsioon, mis on Eesti praeguse halduskorralduse vaarema. Kuigi sellega kaasnes ka talurahva olukorra oluline paranemine ja osaline vabanemine, oli see n-ö kõrvalsaadus.

Põhiline oli ikkagi maade viimine otse kuninga alla ja nende tagasiandmine nüüd juba ilma läänistamiseta, vaid rendi eest. Rahanduslik võit oli ilmne: rendimakse oli eelarves selgem ja väärtuslikum kui läänikohustuste täitmine.

Eesti vabariik on näiteks diisli ja bensiini asjus Karl XI kogemuse omaks võtnud – käibemaksupettus on ju lihtsam tulema kui aktsiisi oma. Aga Karli reformi suurim edu saabus nagu ikka Tartumaal – just siin sündisid ja elasid selle vaimsed rahvajuhid: Käsu Hans (Puhjas) ja Ignatsi Jaak (Kambjas).

Samasse „heade“ haldusreformide kategooriasse kuuluvad ka maaomavalitsuste (zemstvote) reformid Venemaal (kuhu Eesti kuulus) Aleksander II ajal. Kuigi nad olid, rangelt võttes, puhtalt administratiivse iseloomuga (maaomand oli ju valdavalt mõisnike ja aadlike käes), kujunesid just siin Venemaa kõige ilusamad demokraatliku omavalitsuse traditsioonid: õpikutena võiks siin kasutada Tolstoi „Anna Kareninat“ ja Tšehhovi „Kirsiaeda“.

Ja teine, aga väga halb näide. Jõgeva maakonda pole Eestis kunagi olnud. Aga 25. veebruaril 1949. aastal anti välja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus, millega vastav haldusüksus moodustati eraldades selleks tükikese Viljandi- ja teise Tartumaad. Selle imeliku käigu põhjus selgub siis, kui meenutame, et täpselt üks kuu hiljem algas massiküüditamine, mille tähtsaim logistiline vahend oli raudtee. Ja Jõgeval oli Kesk-Eesti kõige tähtsam raudteesõlm. Küüditamise korraldus eeldas selle üle erilist kontrolli pluss tegutsemist põhimõttel: üks NKVD operatiivstaap peab katma ühe raudteesõlme ja selle ümber oleva territooriumi. Ehk administratiivne vajadus tingis haldusliku üksuse moodustamise ja pärast kaotamise juba 1950. aastal – kui küüditamine ja sellega kaasnenud järelmid läbi olid. Polnud küüditamist, polnud vaja ka üksnes selleks loodud maakonda.

Maksuraha maakonda

Riiklikul halduskorraldusel on olnud kaks põhilist ülesannet – maksude kogumise efektiivsuse tagamine ja nekrutite kogumine sõjaväkke (omaette ebardlikul kujul oli seda ka küüditamine). Paljud muud jutuks tulevad probleemid on teisejärgulised.

Samas jääb alles küsimus, kas riik kavatseb ja tahab jätta teatud osa maksurahast kohapeale ilma teda ümber jaotamata? Seda tingimusel, et kohapealne raha saab olema piisavalt suur ja kohapealne võimekus piisavalt tugev, et selle rahaga inimestele ja kogukondadele midagi head teha.

Kohapealt vaadates on riskantne koht see, et pealinna ärakogutav raha ei pruugi sealt vajalikul määral tagasi tulla. Õudusunenäod on veel värsked ja silme ees – Kreeka abi on alles algamas ja hullemaks läheb, või siis Rail Baltic, millest pole kasu mitte kellelegi, sest vedada pole kedagi, midagi ega kuhugi, aga maa ja raha võetakse inimestelt ära küll. Aga maksuraha selleks võetakse.

Võib kindel olla, et haldusreform teostub ja arvestades kogu paljude aastate jooksul tehtud vaimupingutust, arvan ma, et ta saab olema ka hea. Mõistagi läbi vaidluste ja mõne tagasilöögi, aga saab hea.

Kuid me peame meeles pidama, et olles tehtud riigi haldamise eesmärgil ja huvides ning täites eeskätt fiskaalset ja juhtimisalast funktsiooni, paneb see riigile senisest veel suurema vastutuse jälgida, et iga penn eelarves oleks kulutatud enamiku heaoluks, kogukondade toeks ja seda nii arusaadavalt ja läbipaistvalt kui võimalik.

Jaga artiklit

14 kommentaari

M
Märt  /   10:24, 29. veebr 2016
Ega riik väga tsentraliseerimist ei taha - kui võrgusilmad liiga suured on, siis kala ujub läbi. Antud juhul - maksud ja muud koormisesd (teede-tegu jne). Aga see ei võta ära seda ohtu, et riik jääba kaugele rohkem kui seniks. Tendentsi vastu muidugi ei saa. minu tutrtavate ja kolleegide hulgas pole ainstaki, kes oleks valmis minema elama metsatallu peldikuga õues. Aga need kes seal elavad ei pea muidugi vinduma - süüa ja sooja peaksid nad saama ka pärast reformi.
S
Sõnad ja teod  /   08:51, 29. veebr 2016
Gräzin aina vahutab. Riigikogu liikmena võiks ehk midagi ära teha. Näiteks põhiseaduse muudatus mõttetu presidendiameti kaotamise kohta. Mees on ju ise seda kirjutanud.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis