President Ilves rääkis oma kõnes, et Eesti ei saa olla mini-Šveits Venemaa kõrval. Ometi on Šveits näide suurepärasest rahvaosalusdemokraatiast ja võiks olla Eestile just suureks eeskujuks. Kõige suurem viga ongi see, et president välistab meie sarnasuse selle väikeriigiga.

 Kõigepealt poleks uskunud, et eilne blogi Nokia rehvide teemal inimesed nõnda käima tõmbaks. Pean silmas siis seda, et minu suunas kihutati taas vihanooli. Ma olen loll, kes millestki aru ei saa. Mulle heideti ette seda, et Nokia rehvitehas (Nokian Renkaat OY) ja Nokia mobiiltelefonid on kaks täiesti erinevat ettevõtet.

Kahju, et inimesed ei süvene ega loe minu tekste lõpuni enne, kui nad hakkavad sõimama. Olen tihti mõelnud, et äkki loetaksegi vahel ainult minu sissekannete kommentaare ja vaadatakse pilte.

Selgitan siin veelkord lühidalt enne kui tänase uue teemani jõuan, mida üritasin eile Nokia rehvitehase skandaali tuules teile tegelikult seletada.

Loomulikult ei ole Nokia rehvitehas, Nokian Renkaat OY enam sama ettevõte, mis on mobiiltelefonide Nokia. Minu blogi ei rääkinudki sellest, et need on üks ja sama firma, vaid küsimus oli märgiline ja käsitles seda suurepärast kaubamärki, mis oli aastakümneid maailmas väga tuntud. 2007. aastal hindas Business Week Nokia kaubamärgi maailmas 5. kohale väärtusega umbes 25 miljardit eurot. Sellega oli Nokia brand kõige kallim väljaspool USA-d asuvate ettevõtete kaubamärkidest. Kunagi tähistas Nokia kõiki ettevõtteid ühe nimega, mis hakkab tänaseks vajuma unustuste hõlma.

Nokia firma sai alguse üle 100 aasta tagasi saekaatrist Nokia nimelises linnas Soomes. Kuulsaid Nokia kummikuid ja talverehve on tehtud selle brandi nime all juba 1930ndatest saadik. 1960ndatest hakkas Nokia tegelema ka elektroonikaga (mis sai alguse kaablite ja juhtmete valmistamisest) ja alles 1980ndatel ja 1990ndatel jagati firma osadeks.

Muide alguses kasutasid nii kummiku- kui rehvifirma, ka peale seda kui nad olid emafirmast eraldatud, Nokia kaubamärki. Täna kasutavad nad Nokian kaubamärki, mis on omastavas käändes Nokia.

Mina tahtsin eile rääkida Nokiast kui kaubamärgist, mida meie presidendid Meri ja Ilves on Eestile suuresti eeskujuks toonud. Lennart Meri soovitas Nokiat otsida Eestis, aga Toomas-Hendrik Ilves meenutas Nokiat ka oma viimases aastapäevakõnes veel sel nädalal.

Täpsemalt tsiteeris ta Swedbanki juhti Robert Kitti: "Meie majandus on laiapõhjaline ja hajutatud — Eesti Nokia on see, et meil puudub oma Nokia."

 Kas pole imelik, et see Nokia (millest president Ilves kolmapäeval rääkis) sai see kaubamärk just sel nädalal saatusliku löögi kui tuli ilmseks, et nad on võltsinud rehvide testitulemusi.

President Ilvese kõnest jäi mulle veel kõrva üks huvitav detail. Ta rääkis sellest, et Eesti ei saa endale ette kujutada illusiooni, et me oleme väike mini-Šveits siin Venemaa külje all.

Lugesin tema kõne täna hommikul veel kord läbi ja jäin mõttesse, kas ma olen ikka sellest õigesti aru saanud. Millele iganes Ilves ka ei vihjanud, on minu meelest võrdlus Šveitsiga väga asjakohane.

Nimelt on üks asi Šveitsis, mida me võiksime tõsiselt kaaluda ja see on osalusdemokraatia. Peale II maailmasõda on Šveitsis pandud umbes 400 seadust rahvahääletusele. Sealne poliitika toimibki nii, et iga seadust on võimalik panna rahvahääletusele.

Ka Eesti vabariigi ennesõjaaegses põhiseaduses oli see võimalus olemas. Kogudes 25 000 häält oli võimalik teha seadusalgatusi ja ka põhiseaduse muudatuse algatusi.

Tänases põhiseaduses on see kärbitud nii, et riigikogu peab tegema ettepaneku referendumiks. Viimasel ajal on seda kasutatud ainult korra ja siis kui 2003. aastal otsustasime Euroopa Liiduga ühinemise üle.

Minu meelest annaks see rahvale vastutust juurde kui meil oleks võimalik suurendada osalust otsustamisel. Tänapäeval oleks muidugi seda tehnilises mõttes ka palju lihtsam teha kui vanasti. On olemas isegi riigikantselei poolt hallatav veebirakendus Osalusveeb, kus saab algatada igasuguseid mõtteid ning panna hääletusele ideid ja rahvaalgatusi. Kahjuks rahvas seda eriti tihti ei kasuta kui mitte üldse.

See oleks just koht, millega Eesti võiks eristuda või vähemalt võiks selle teema tõsiselt riigikogus arutlusele võtta. Täna on olukord selline, et valitsusse peale professionaalsete poliitikute ja riigiametnike eriti asja pole.

Suur küsimus on ka see, miks Eesti põhiseaduses ei lubata otse valida presidenti. See jätaks kindlasti parema ja rahva poolt usalduslikuma mulje kui täna niiöelda partei tagatubades kokku lepitud president. Tuletame meelde, et Ilves sai ainult paari poolthäälega presidendiks 350 liikmelises valijameeste kogus.

Samal ajal kui vaatame Ilvese valimistulemusi, siis tundub, et ta otsevalmistel presidendiks poleks saanud.

Tänane esindusdemokraatia tähendab seda, et võitja võtab kõik ja võitja antud kontekstis ei tähenda seda, kes on kõige enam hääli saanud - vaid pigem see, kes oskab kõige paremaid kokkuleppeid sõlmida. Tänases olukorras tähendab see seda, et suur osa häältest läheb kaotsi.

Kuigi seadus lubab igal riigikogulasel algatada seadust ja riigikogul panna otsuseid rahvahääletusele, kasutatakse seda võimalust vähe. Praktiliselt polegi seda üldse kasutatud.

Sisuliselt tähendaks see seda: (võtame näiteks kooseluseaduse) kui riigikogu on selle vastu võtnud ja see pannakse rahvahääletusele, mille tulemusel see kukub läbi- siis on see ühtlasi umbusaldus riigikogule ja riigikogu peaks seejärel minema laiali.

Mina usun, et see ongi peamine põhjus, miks riigikogu ei pane tähtsaid otsuseid rahvahääletusele, kuna see tähendaks sisuliselt rahva umbusalduse avaldust nende suunas.

Ehk tuleks meil ideaalis pürgida hoopis selle poole, et kõik olulised otsused läheksid läbi konsensuslikult. Siin oleks meile suureks eeskujuks vbariigi valitsus, kus otsuseid ei hääletata, vaid need lähevad ühiselt, allkirjastatult ministrite poolt, läbi.

Häälte enamus on hetkel Reformierakonna ministrite käes. Kuid kõik otsused lähevad läbi ainult konsensuslikul t- eelnevalt räägitakse asjad läbi ja alles siis otsustatakse nii-öelda ühehäälselt, siis kannab kogu valitsuse vastutust oma otsuste eest.

Seetõttu on minu jaoks Ilvese näpu viibutamine valitsuse suunas kohatu - sellise koalitsiooni ja seadusandluse juures nagu meil täna on, ei saagi me lubada endale teistsugust valitsust.

Jaga artiklit

40 kommentaari

Õ
Õige jutt.  /   14:52, 4. märts 2016
Tahaks, et võim juba kiiremini ja VALUTULT rahva kätte jõuaks. Võim ei vedele maas ja ilmselt selle valdajad seda vabatahtlikult loovutada ei taha.
B
Brunn  /   09:47, 29. veebr 2016
Ootame valimised ära ja siis on selge et refid mängust väljas.

Päevatoimetaja

Piret Pappel
Telefon 51993733
piret.pappel@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis