(Alar Truu)

Kaks elegantset kõrget riigiasutust juhtivat daami kirjutasid Facebookis. Üks leidis, et uue eestlaste leiutatud robotpakiautomaadiga võiksid maal elavad üksikud vanurid lihtsamalt piima ja saia saada. Teine teatas täie tõsidusega, et kuluefektiivsem oleks see saata drooniga, too kannaks piima-leiva ära küll. Halloo, kosmos, tahtsin hüüda. Kas te üldse kujutate ette, mida tähendab praeguse ilmaga elada üksi elatusmiinimumi eest ääremaal? Suhtelises vaesuses ehk vähem kui 400 euroga kuus elab praegu viiendik eestlastest, peaaegu 300 000 inimest. 

Kolmapäeval vaatasin riiklikke daame kõndimas üle punase vaiba. Igaühe kleidi eest saaks päris mitme droonilaadungi jagu piima ja saia. Ja see pole nüüd kadedus ega klassiviha. Vastuvõtuvaibal lugesin kokku täpselt 98 tegelikku maksumaksjat: iseendale tööandjat, ettevõtjat. 900 kutsutust on see 10,8%. Mitteriigipalgalisi ehk tõelist maksuraha loovast ettevõtlusest palgasaajaid oli umbkaudu teist niipalju. Jämedalt võib öelda, et kolmveerand riigi kulul pidutsema kutsututest elab ka ülejäänud 364 päeva aastas riigi maksurahast. No olgu, välisdiplomaatide palga maksab nende riik. 

Suhtumise küsimus – riigipea peab oma riigi sünnipäeval oluliseks riigi kulul kostitada ennekõike neid, kes nagunii iga päev riigipotist söövad. Mitte neid, kelle najal see riik kõige kiuste ikka veel olemas on. See, et kusagil ääremaa nurgataguses võitlevad iga päev eluspüsimise nimel need, kes seda kallilt turundatud turismibuklettides uhkelt kauniks kodumaaks nimetatud kolgast hoolimatust poliitikast hoolimata elusana hoiavad, on seotud riigi maksuraha kulumisega paraadvaibal promeneerinud kleitidele-frakkidele. Täpsemalt nende väljateenimiseks loodud riiklikult ülal peetavatele esinduspositsioonidele. Valitsussektoris töötab Eestis praegu üle 120 000 inimese. Lisame siia ka ülejäänud riigisektori ehk eraettevõtlusest laekunud maksurahast palgasaajad, ja riigilaeva kreeni ei märka vaid Titanicu kapteni moodi eneseimetlusest pimestatu. 

Sabakuuekont rahva hambus 

Miks imestab nii suur hulk tähtsaid tädisid-onusid, et vabariigi aastapäeva vastuvõtust on saanud sabakuue pikkuse mõõtmise paraad? Aulikud pingviinid on häiritud, et rahvas nende väljanägemise kallal hambaid teritab. Aga aulised, miks te ei märka, et see on ainus, mida igal kuul 48% oma teenistusest teid toitvaks maksutuluks loovutav riigialam kogu selle toreduse puhul endale lubada saab? Asjaolu, et riigipea amet on muutunud meelelahutustööstuse osaks on mõistagi kahetsusväärne. Kuid taaskord, vähemalt tasuta telemeelelahutust – seda ainsat, mida tuhanded vaesuspiiril elavad pered endale lubada võivad – riigiisa oma rahvale pakkuda suvatsebki. Kõrgelt postamendilt alla rahvale loetud noomituskõne ei lähe arvesse. 

“Miks meie president ja peaminister ei kõnele koos rahvaga rahvast, meie elust, meie probleemidest? Me oleme rohkem väärt, kui et meile vabariigi aastapäeval pagulaste ja koosellujatega pähe istutakse. President võiks ka endale esitada küsimuse, mida ta on teinud iga eestlase jaoks igas linnas, igas külas,” kirjutas kümnekonna tubli lapselapse vanaema Facebookis. Et riigi sünnipäeval riik rahvale prii pidu pakuks, kus vaid maksutulu tuulutajate möödamarssimist passima ei pea, selle toreda asja peale pole vist keegi tulnud. 

Südamega inimesed hõikavad appi teised südamega inimesed ja rahvas, kel enda piskust veidi üle on, katab pidupäeval külaseltsides või kirikutes laua neile, kes elavad allpool vaesuspiiri. Siis minnakse koju teleka ette vaatama, mis udupeene nimega suupisteid presidendil sel korral on võimalik valitutele jagada. Ja isegi sabakuuekonti näib olevat kahju sellele riigilauast kõrvale jäetud rahvale närida anda? 

20 aastat paraade 

Mul on õnn olnud käia vabariigi kõige esimesel aastapäevavastuvõtul 1993. aastal Estonia valges saalis ja 1995. aastal vanas Sakalas, kui polnud seltskonnapiltnikke ega tseremoniaalset promeneerimist. Need olid vastuvõtud, kus president Meri tõesti ja mitte ainult formaalselt võttis vastu neid, kellele ta tunnustust avaldas. 

1994. aastal jalutasin lapsekäruga koos tuhandete elevil eestlastega Toompeal ning imetlesin võimsat ilutulestikku, millega riik rõõmustas kõiki neid, keda kammerlikule presidendivastuvõtule polnud noorel vabal riigil võimalik mahutada. 

20 aastat tagasi, 1996. aastal tehti presidendi vastuvõtust esimene teleülekanne, mida vaatas rekordarv inimesi. Kätlemisjärjekord õues venis tunde, külalised külmetasid Sakala keskuse ees oodates oma käesurumisaega ja riietusfopaadest võinuks pärast vastuvõttu täita terve ajakirja erinumbri, ent õnneks polnud veel vastavat ajakirja. Vigadest õpiti kiiresti ja esimene etiketipärane "punase vaiba" vastuvõtt toimus Estonias 1997. aastal. 

Loomulikult oli siis kõik uus ja huvitav nii tegijatele endile kui ka neile tuhandetele, kes tahtsid oma riigi ja selles kerkivate säravate tegijate üle uhked olla. Olla “eliit” oli nii võimalus kui ka väljakutse. See polnud veel ametikohaga kaasaantav privileeg mitte lakkamatult rapsida eraettevõtluse igapäevases ebakindluses ellujäämise nimel. Protokoll ja etikett olid võõrad mõisted. Ometi neid õpiti tundma, sest nende kaudu avaldati austust oma riigile. Siis kui riik oli presidendi isikus avaldanud sulle austust ja palunud osalema oma sünnipäeval. 

Ajal, kui presidendiks sai Arnold Rüütel, tabas Eestit ja ülejäänud maailma kiire majandustõus. See oli aeg, mil ettevõtluse tõusvad tähed, keda Rüütel päris tihti kutsetega tunnustas, said hakata ilmuma rõivastes, mis naelutasid tuhandeid telerite ette. Ent ettevõtjaid jäi presidendi ümber vaikselt vähemaks, põllumehed teatavasti erilised glamuuriaustajad pole ning siis võibki rääkida ka esimesest “rahvuslikust puhangust” presidendiballide ajaloos. Kui presidendipaar ise ikka pigem rahvariideid kannab ja hulk kutsututest glamuuriajakirjade modellimõõtudele ei vasta, oligi lihtsam minna kindla peale. Siis ilmus seltskonnaajameediasse esimest korda pingviinide paraadi mõiste, mida alguses küll heatahtliku muigega end pisut kohmakate frakki kandvate põllumeeste kohta kasutati. 

Iroonilise varjundi, mis ei puudutanud enam niivõrd külaliste välimust kui sündmuse sisu, sai pingviinide paraad umbes kümne aasta eest. Siis, kui see polnud enam riigipoolse au osutamine selle riigi parimatest parimatele vaid ametipositsiooniga kaasnevate võimaluste ja soosingus olemise või mitteolemise eksponeerimine. Riigi vaadataivamast üritusest sai meelelahutussaade nagu Eurovisioni finaalvoor, mida heas seltskonnas tore kaeda ja kommenteerida. Sisuliselt edastas see iga aastaga üha vähem infot kellegi väärtuse või panuse kohta oma riigi heaks. 

Üks kõigi eest? 

"Igaüks meist loeb, ja meile peab korda minema igaühe käekäik. Me ei tohi leppida mitte ühegi kaotsi läinud inimesega," ütles president Ilves oma viimases troonikõnes. See lause eraldivõetuna kõlab isegi inimlikult. Küll ainult siis, kui ta ees poleks pikka normatiiv-kohustavas kõneviisis juttu sellest, kuidas me peame sallima just seda, mida meie juhid peavad sallimisväärseks ja ei tohi huvi tunda selle vastu, kas kõrgest kõnetoolist rahvale epistli lugeja ise oma sõnade järgi elab või mitte. Presidendil pole põhjust muretseda. Tal on juba uus rahvusvaheline naine saatjaks uuele rahvusvahelisele töökohale kõrgelttasustatud riiklikes struktuurides. Alates järgmisest aastast Eestisse temalt maksuraha enam laekuma ei hakka. 

Võimalik, et me siiski peame leppima mõne kaotsiläinuga. Ta pole ju esimene, inimväärset palka on viimase kolme aasta joksul Eestist mujale teenima läinud 17 600 parimas tööeas inimest. Jääb üle loota, et neist 10,8% riigi maksukassat täitvatest ettevõtjatest ei otsusta koormakandmisest väsinuna mujale minna. Neist tõesti igaüks loeb. Eesti jätkusuutlikkus ei alga Toompea ega Kadrioru kabinetist. Ja riigi visiooni ei määra üks visioonikonverents ega ka lõputu hulk nõu- ja mõttekodasid. 

Mida ma ootan uuelt presidendilt? Tagasihoidliku budistliku munga sõnadega: “Kui räägid, lase enda kaudu kõnelda üldinimlikel kõiki puudutavatel taipamistel. Kui liigud, ära liigu vaid iseenda pärast, liigu oma esivanemate ja kogukonna hüveks.”

Jaga artiklit

70 kommentaari

L
lõpetage   /   09:36, 1. märts 2016
see kogu rahva eest tati pritsimine,mina te hulka ei kuulu,olete käputäis igapäevaseid lolle.
T
Tüdinud  /   08:17, 1. märts 2016
See "tegeliku maksumaksja" jutt läheb muidugi peale, aga ei ta ole nii mustvalge midagi, kui Raitar siin seletab.

Päevatoimetaja

Telefon 614 4072
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis