Nädal tagasi kirjutasin 45aastasest Eesti mehest, kellega käituti töövestlusel väga ebaviisakalt. Aga mõni päev hiljem, pärast järjekordset noore humanitaari kirjutist, kui häbi tollel on Eesti pärast, postitas mees Facebooki avalduse, et temal ei ole Eesti pärast häbi: „Muidugi on asju ja olukordi, mis teevad meele tusaseks, aga ma püüan neist üle saada. Ja enamasti saangi. Küll aga käivad mulle närvidele need eestlased, kes pidevalt kaeblevad ja kiruvad Eesti elu. Need, kes teevad maha oma kodumaad, riiki ja teisi eestlasi.“

Lisasin, et sellised häbi tundmise avaldused on millegipärast moes. Ja et riik ei saa ära rikkuda kellegi isiklikku õnne ja heaolu.

„Su eelmise nädala jutt oli väga riigitruu,“ ütles tuttav esmaspäeva hommikul. Teine tuttav luges läbi loo anonüümsed kommentaarid ja märkas, et enamik neist olid halvustavad. Seda oli arvata. Eesti ongi vist üks kiiksuga maa, kus sa saad sõimata, kui sellest hästi räägid. Mu kolmas tuttav ütleb, et elu on lihtsalt liiga hea ning palju on vaba aega pahur olemiseks ja stressamiseks.

Meenutus päris muredest

Kui tundub, et asjad on halvasti ja tahaks viriseda, mõtlen mina oma vanatädile, kes mattis viie aasta jooksul oma mehe ja kõik viis last ning kaotas kaks korda kodu. Kõik mured tunduvad nii tühised selle elu kõrval.

Minu vanatädi Alviine sündis 1898. aastal. 21aastasena panid vanemad ta mehele, sest Vabadussõjast tulnud ja riigilt talu saanud 30aastane Nikolai oli väärt mees. Järvamaa talul oli 20 hektarit maad, viis lehma ja kaks hobust ja nad jõudsid osta korralikud maaharimisriistad, heina- ja viljaniidumasina ning ehitasid viljakuivati ja suure aida, mida enamikel taludel ei olnud.

Pere esimene poeg sündis 1922. aastal. Järgmisel kolmel aastal sünnitas vanatädi veel kolm poega ja 1927. aastal tütre Else.

1940. aastal pani nõukogude võim peale küttepuude normid. Ühel 1941. aasta talvepäeval töötas pereisa päev läbi märgade jalgadega. Pärast seda jäi ta raskelt köhima. Arst pani diagnoosi "lahtine kopsutiisikus". 1941. aasta suve algul käisid kopse kontrollimas kõik viis last. Pojad tunnistati terveks, aga Else saadeti Taheva sanatooriumisse.

Kui 22. juunil algas sõda, siis kirjad enam ei liikunud ning side Elsega katkes. Pereisa Nikolai tervis halvenes ja ta suri 3. juulil.

Enne, kui taganevad nõukogude väed küla maha jätsid, põletasid nad maani maha kolm lähestikku asunud talu, nende seas ka minu vanatädi oma, ja lasid automaatidest maha kõik loomad. Vanatädi pojad kaevasid heinamaale labidatega hauad. Mu ema mäletab, kui kohutavalt ränk töö see oli. Suurte loomade laibad hakkasid haudades paisuma ja peagi oli heinamaa täis suuri künkaid.

Ema koos nelja pojaga asus elama naabrite aita. Algas Saksa okupatsioon ja koju saabus tütar, kaasas tõend, et on terve.

Vanatädi hakkas abilisi palgates talu uuesti üles ehitama. Kõigepealt sai valmis küün ning siis elas ta nelja poja ja tütrega küüni peal lakas. Seal elasid nad novembrikuuni, mis laste sünnipäraselt nõrkasid kopsusid ilmselt tugevalt kahjustas. Talveks kolis ema koos viie lapsega poeg Erichile meiereist antud väiksesse kööktuppa.

Natuke üle poole aasta oli möödas pereisa surmast, kui 1942. aasta märtsis suri pere vanim poeg Richard.

Erich mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Järgmist poega Akselit ei võetud sõjaväkke nõrkade kopsude tõttu, aga tema tegi kodus kõige raskemaid talutöid.

Erich tuli sõjast tagasi 1944. aasta sügisel puusast haavatuna. Puus hakkas mädanema. Eestis oli juba nõukogude võim ja ta ei saanud arsti juurde oma kuulihaavaga minna.

1944. aasta septembris suri pere ainus tütar Else.

Kuu pärast õe surma jäi Aksel äkki haigeks ja suri 8. novembril. Erich ei tõusnud sel ajal enam voodist.

15. novembril käisid ema ja noorim poeg Valdi hobusega Akseli kirstu järel. Kui nad koju tagasi jõudsid, oli ka Erich surnud.

Selleks ajaks oli vanatädi suutnud valmis ehitada lauda, aida ja kuivati. Ainult elumaja oli veel ehitamata.

Tuleb edasi elada

Nüüd oli vanatädil vaid üks laps, noorim poeg Valdi. Ta rääkis kõigile, et Valdi jääb. Elati aidas. Valdi pidas vastu ainult pool aastat ja suri 4. juulil 1946. Mu vanatädi oli kaotanud mehe ja viis last ning majandas üksi 20hektarilist talu. Ta kasvatas sigu ja hakkas käima isegi Tallinna turul liha müümas. Ta kogus raha elumaja ehitamiseks. Nii kestis see kolm aastat. 1949. aastal võttis Nõukogude Liit ära maa ja loomad viis kolhoosi.

Taluhooned jäid alles. 1950. aasta algul ühel õhtul astusid vanatädi juurde sisse tähtsad ametnikud ja ütlesid, et kõik hooned tuleb homseks vabastada, sest lähedusse tuleb sõjaväelennuväli. Vanatädi pakkis riided kokku ja läks õe ehk minu vanaema juurde elama.

Niipalju seadused siiski toimisid, et vanatädi sai kodust ilmajäämise eest kompensatsiooni. Ta ostis Paidesse pool maja ja veel mitme aasta pärast kogu selle maja. Tal õnnestus saada tänavapühkija töökoht, kuni ta jäi pensionile. Tema pension oli aga null rubla, sest kolhoosist lahkunud inimesed pensioni ei saanud.

Kuna Paide maja juurde kuulus suur aed, elatas Alviine end õunte ja marjade müügist, loomade pidamisest ja poole maja üürist.

Vanatädi suri 77aastasena 1975. aastal. Pool aastat varem põletati tema õde ehk minu vanaema majja sisse ilmselt pärast tulemusteta raharöövi. Uurimist ei algatatud, sest miilitsa andmetel suri ohver enne tulekahju veresoonte lupjumise tagajärjel. Vanatädi jäi haigeks ega tervenenudki enam. Mina olin siis koolipoiss.

Mäletan, et vanatädi ei kurtnud kunagi, et tal on raske või et talle on liiga tehtud. Ta ütles, et edasi tuleb elada.

Jaga artiklit

7 kommentaari

E
et ei soovitaks enamat  /   00:42, 28. veebr 2016
"Holopid, teie miinimupalgaga oleksid aafrika orjad lausa rõõmust sillas"
S
Samas, kui on HEA olla,  /   18:07, 27. veebr 2016
leidub neid, kellel on VEEL PAREM.

Päevatoimetaja

Telefon 614 4072
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis